Saturday, January 22, 2011

Külmaga mäel

Originaalsed suusateemalised pealkirjad hakkavad juba otsa saama:) Igatahes sai eile jälle töölt vaba päev võetud ja varakult suusamäele kihutatud. Ärkamine on minu jaoks pea sama varane kui tööle minnes, ajasingi ilma kellata silmad õigel ajal lahti. Laps oli kah juba voodis istukil kui tema tuppa kiikasin. Sõbrad said seekord enam-vähem õigel ajal kohale nii, et suutsime hommikust tipptundi vältida.

Esialgu oli plaanis lausa kahe autoga minna, sest lisaks tavalistele suusasemudele pidid ka kaks laste sõbrannat ja meil külas olev Eestist saabunud sugulane mäele tulema. Aga jupp haaval kukkus rahvast erinevatel põhjustel ära, hommikuks oli järgi jäänud vaid neli tegelast, polnud isegi vaja suusakasti katusele paigutada, kraam ja inimesed mahtusid ilusti autosse ära.

Ilmaennustus polnud kõige parem pilves ilma, -15C külma ja 30 m/s tuulega, igaks juhuks sai tõsiselt soojad riided kaasa võtta. Mäe alla jõudes paistis, et jälle kord on siinne ilmaennustus puusse pannud. Järve kohal oli küll paks pilvitus aga suusamäel selge sinine taevas ja päikesepaiste. Tuul puhus soodsast suunast piki mäge nii, et eriti ei seganud kuna metsatukad pakuvad varju. Temperatuur ka pigem täiesti talutava 10 miinuskraadi juues.

Terve päev sai mõnuga suusatada, vaid paar korda ilmus pilv päikese ette ja korra saime veearndtunni jooksul sahmaka lund. Mäepind oli hea sõita - kõva pinnaga lumi ehk "hardpacked" nagu siin seda kutstakse. Suusakandid lõikasid mõnusa kriuksumisega, sõita oli äge. Tüdruk lihvis oma sõiduvõtteid, asjatundmatu pilguga kõrvalt vaadates pole enam suurt vahet tema stiili ja samas mäel harjutavate võistlejate vahel.

See tuletab ka meelde, et eelmine neljapäev käis plika kooli võistkonnaga "Moonstone" suusamäel Ontario koolidevahelisel suurslalomi võistlustel. Osavõtjad on jaotatud kahte kategooriasse, võistlussportlased ja asjaarmastajad - minu tüdruk kuulub muidugi amatööride klassi, sest me ei ela suusamäel kus saaks mitu korda nädalas harjutamas käia. Esimene laskumine läks tal keskpäraselt aga teine väga hästi, ainult viimasel väraval enne finishit kukkus nii, et suusad lendasid. Plika aga ei andnud alla, krabas suusad kaenlasse ja jooksis üle finishijoone. Endalegi üllatuseks jõudis ta kahe sõidu kokkuvõttes esikümnesse ja oma kooli arvestuses esimeseks - TUBLI !!!

Õhtul läks veelgi külmemaks, mäemeeste sõnul olevat juba -25C tuuleindeksiga. Minul on vist hea varustus, sest tundsin end päris mugavalt, kusagilt ei külmetanud. Külmast andis tunnistust asjaolu, et pildistamiseks fotokat välja võttes jõudsid näpud paari minutiga kangeks külmuda ja fotoka patareid jõudsid vaevu pilte teha vaatamata eelnevale laadimisele. Kõige ebamugavam moment on alati paar esimest laskumist kui tuled soojast ja keha pole veel välistemperatuuriga harjunud. Kiivril on lisaks kaitse funktsioonile ka oluline tuule ja külma vastane omadus.

Poole üheksa ajal hakkas rahval siiski jahe ja otsustasime pillid kotti panna. Külmast andis tunnistust automootor, mis käivitamise ajal tuttavat vingpunnitavat häält tegi enne kui mürinal tööle läks. Alloleval pildil on moment kui mu tüdruk põrkas mingi hullult kihutava lumelauduriga kokku, viimane on kadunud lumepilve sisse, aga plika sai vaid pisikese ehmatuse osaliseks jäädes püsti.

No comments:

Post a Comment