Esmaspäeval mäel

Esmaspäeva hommikul vara helistas kaasa kummagi lapse kooli, et nad sellise ilusa ilmaga kohe mitte kuidagi ei saa täna õppetööst osa võtta. Soovitasin lisada, et meie kui eestlaste lapsed kannatavad "snow deficiency" ehk lumepuuduse all, eriti kui kodumaalt tulevad uudised räägivad sealsest lumeuputusest. Torontos tuli küll lõpuks veidi lund maha aga suusamäel on ikka hulga rohkem, seda nii tänu järve mõjule kui ka lumekahurite väsimatule tööle.

Lapsed on nüüd nii suured, et ajavad end ise ilma suurema utsitamiseta üles. Eks muidugi teatud mõju on asjaolul, et mahajäämise korral tuleb suusatamise asemel koolipinki nühkida:) Veidi peale üheksat mäele jõudes tekkis esimesel momendil kahtlus, kas ta ikka avatud on - inimesi ei paistnud üldse olevat. Tõstukid aga liikusid ja peagi ilmusid mõningad aeglaselt liikuvad tumedad kogud valgete nõlvade taustale.

Esmaspäev on hea ilma korral kõige soodsam suusatamiseks olles tavaliselt kõige rahvavaesem päev nädalas. Terve päeva jooksul ei pidanud kauem kui paar minutit tõstukisabas seisma, enamasti sai hooga tooli juurde sõita. Esialgu oli veidi pilvine, järvelt tulev niiske õhk lisas sutsu lund nõlvadele aga tunni ajaga läks selgeks. -5C temperatuur on just paras suusatamiseks ja tuul oli ka täiesti talutav 15 m/s.

Suusatasime ühe jutiga kella üheni välja ja kui siis pisema plikaga sooja läksime keeldus suurem kaasa tulemast. Tal oli nii mõnus minek mäel, et kahju isegi sööma tulla. Tuleb tunnistada, et mitte ainult minu asjatundmatu pilgu põhjal ei paista tema sõit olevat lühikese ajaga oluliselt paranenud. Laskudes jäin korra ühele nukile pidama, et last jälgida kui lähedal olev suusatreener oma hoolaluse tähelepanu minu tüdrukule juhtis, et see paneks tähele tema asendit ja sujuvaid kaari - ma vist isegi punastasin heameelest:)

Igatahes olin pisemale plikale seltsiks ja rüüpasin soenduseks ühe külma õlle - kostab vastuoluline aga ega mul tegelt külm ei olnud. Kolmveerandtunnise puhkusega tuli mõnus rammestus peale, nii et viimane aeg mäele tagasi minna. Tõstukisabas saimegi kohe kokku ja õõtsusime kõrvuti kolmekesi mäest üles. Läksin korraks ka kõrval asuvale nõlvale ja leidsin sealt jäise sileda raja, mida ilmselt võistlusteks ette valmistati.

Nüüd alles sain aru kui tähtsad on korralikult teritatud kandid. Kui muidu olen alati hoidunud jäistest kohtadest siis seekord nautisin pöördeid täiega. Kontroll oli jube hea ja suusad lõikasid jäist pinda just selle õige häälega, mida võib kuulda suusavõistlusi telekast vaadates. Üritasin ka tüdrukuid sinna meelitada, aga need läksid hoopis metsavahele närvikõdi otsima.

Poole viieks kui traktorid mäele tulid oli ka suurem plika piisavalt võhmal, et suundus heameelega kohvikusse puhkepausile. Lõdvestusime lausa terve tunni pugides laste enda tehtud viineripirukaid ja juustusarvesaiu ning ostetud friikartuleid. Kuumast teest jagus seekord mõlemale plikale, sest mina pidin kiirelt oma viimase õlle lõpetama, et lõhnad rooli mineku ajaks kadunud oleks.

Mäele tagasi minnes oli juba hämar aga pind sile, mis võimaldas mõnuga kiirust arendada. Kihutasime siis koos alla nii, et lumi tuiskas. Korra olin veidi hooletu ja lapsi jälgides märkasin liiga hilja kui üks naine ette keeras. Raiusin küll järsult paremale ja lõin pidurid põhja aga kokkupõrget ei õnnestunud ära hoida - sõitsin talle suusatallad ees saabastesse sisse nii, et too õhku tõusis ja veidi eemale lendas enne kui lumele maandus.

Jube paha tunne oli, kiirustasin teda aitama ja õnneks oli naine ok, lihtsalt veidi ehmunud. Vabandasin, sest kokkupõrge on alati kiiremalt taganttulija viga, ta peab arvestama aeglasemate eessõitjate ka kõige ebatõenäolisemate liikumistrajektooridega. Olen seda alati lastele rõhutanud aga näedsa nüüd, ise tegin just selle apsaka.

Mul oli tekkinud tõsine huvi, et kui hea siis vanem plika ikka on. Otsustasime sõita vaheldumisi teineteise taga, siis on kohe näha. Tuleb tunnistada, et plikat ei õnnestunud mul vaatamata ponnistustele enam kinni püüda, iga pöördega libises ta vähehaaval järjest rohkem eest ära. Teistpidi sõites kurtis aga tüdruk, et jäin talle jalgu. Paistab, et meie pere parima sõitja tiitli saab ta sel aastal endale.

Lahkusime varem kui tavaliselt, juba kella kaheksa ajal. Nelja päevane nädalavahetus oli väsitav olnud: reede terve päev suusatamas, laupäeval raske karate trenn, vaid pühapäeval puhkus. Pikk kooli ja töönädal ootamas ees.