Dinosauruse Veri

Detsembrikuu "Scientific Americanis" Mary Scweitzeri artiklit "Veri Kivist" lugedes võib tekkida lootus, et äkki ühel päeval saab ulmekas "Jurassic Park" tõelisuseks. Nimelt on õnnestunud teadlastel eriti hästi säilinud dinosauruste kivististest (sealhulgas Türannosaurus Rex) eraldada orgaanilisi molekule, proteiine ja isegi pehmeid kudesid. Kui seni on valitsenud arvamus, et orgaanika ei pea vastu rohkem kui mõnikümmend tuhat aastat siis antud uurimustöö lükkab selle veenvalt ümber.

Asi sai alguse momendist kui autor 1992 aastal tudengina Montana Ülikoolis uuris dinosauruse luud mikroskoobi abil ja märkas punaseid täpikesi, mis kahtlaselt sarnanesid verelibledele. Kui avastusest kuulis ülikooli paleontoloogia spets ja viskas ka ise pilgu peale andis ta lühikese kuid konkreetse juhendi: "Tõesta et need pole verelibled!" Erakordsed avastused eeldavad erakordseid tõendeid ja nende otsimisest ja leidmisest ongi kujunenud autori karjäär.

Kui kõik keemilise analüüsi tulemused kinnitasid ettevaatlikult ametlikult "Pisikesteks Ümmargusteks Punasteks Asjadeks" kutsutud objektide sarnasust verelibledele tuli teadlastel mõte, ega ometi pole säilinud orgaanilised molekulid või isegi proteiinid. Kindlaim meetod oleks kivistunud luust saadud ekstrakti süstida katseloomadele, et näha kas neil tekib immuunsusreaktsioon ja mõningase üllatusena see juhtuski. Hiirte organism tundis ära dinosauruste orgaanika ja kasvatas selle vastu antikehad!

Esialgsete artiklite avaldamisele järgnes äge kriitika väites, et järeldused pole adekvaatsed tihtipeale põhjendusega, et see lihtsalt pole võimalik. Oli vaja katseid korrata, soovitavalt teiste kivististega ja eriti hea kui rangelt kontrollitud eelkäsitlemisega, et vältida tänapäeva orgaaniliste molekulidega saastumise võimalust. Teadlastel õnnestuski leida õige mitmelt kivistiselt nii vererakke, küünte ja sulgede orgaanilisi jäänuseid kui ka muid pehmeid kudesid.

Uurimistulemused avaldati 2009 aasta Science ajakirjas ja seekord polnud kriitikutel suurt kuskilt kinni võtta, tuli tunnistada et erakordselt soodsatel tingimustel on võimalik pehmete kudede säilimine ka kümnete miljonite aastate jooksul. Muidugi ei tähenda see, et kohe oleks võimalik DNA kätte saada ja selle alusel dinosaurus kanamunasse hauduma panna aga unistada ju võib, esimene pisike samm sellel teel on astutud ja fakt, et orgaanilised ühendid võivad säilida on lootusi sütitav. Teame ju hulgaliselt ideid, mis pragu igapäevased, ehkki tundusid vaid 100 aastat tagasi lootusetu fantastikana. Nii et ei maksa olla väga üllatunud kui juba meie lapselapsed "Jurassic" Loomaaias silmad punnis saurusi vahivad :)