... ja valgeks läks maa. Juba reede öösel kui tulime suusatamast hakkas valgeid helbeid päris tihedalt taevast pudenema nii, et Toronto piiridesse jõudes muutus maantee libedaks. Võtsin igaks juhuks kiirust alla ja hästi tegin. Kui eessõitja hakkas ristteele lähenedes pidurdama, võis seda järeldada ainult pidurituledest mitte aga sõidukiiruse vähenemisest. Minugi pidurid ei võtnud palju paremini vaatamata ABS tehnoloogiale. Koju saime siiski kenasti, suusavarustuse tassisime sisse üha tugevnevas lumesajus.
Laupäeva hommikul jättis naispere millegipärast auto minu kasutada. Sellele oli oma 15 senti lund peale sadanud ja teed samuti lahti lükkamata. Sel ajal kui asusin masinat puhtaks kraapima tõi vanem plika koera õue lumme möllama. Kui naised lahkusid, et metroo poole sumbata sidusin eluka trepikäsipuu külge jalutuskäiku ootama lõpetades ise auto klaaside kraapimist. Viie minutiga sadas loomale lumekiht selga, eriti ei viitsinud ta seda maha raputada. Jalutuskäigu ajal meeldis kutsal nina sügavalt lumes nuuskida ja aegajalt aevastada kui helbed ninna sattusid, vahepeal leidis ta tegevust lumehelveste suhu ahmimises. Igatahes on nüüd lõpuks maa ilusa puhta valge vaibaga kaetud, linnaoludes muutub see kahjuks kiiresti määrdunud beezhiks.
Kella kümne ajal oli meil Dojos Jaapani uusaasta tähistamine mis algas rohkem kui neljatunnise intensiivse trenniga. Koju jõudes olin üsna kutu, käisin dushi all ja tegin kiire veerandtunnise uinaku, et õhtuseks peoks välja puhata. Kuueks läksimegi kohale, rahvast oli kõvasti vaatamata ebasoodsatele sõiduoludele. Lobisesime, jõime õlut ja saket ning sõime Jaapani toitusid, millest eriti istuvad mulle igasugu toorest kalast road. Enamuste nimetust ei tea ainult sashimi jäi meelde. Lapsed muidugi pöörasid põhitähelepanu magusamale. Peo lõpus pandi järelejäänud delikatesse kaasa, minagi sain kandikutäie sushisid ja kausi sashimit.
Pühapäeva hommikul oli kere väsinud ja kange. Pöidlaliiges valutas näidisesinemisel "haitoga" laua purustamisest ning hüppeliigesel oli tuikav sinikas vabavõitluse küünarnuki blokist. Peale ebasündsalt pikka voodis vedelemist ajasin end ohates jalule ja loivasin kangena kööki kohvimasina juurde. Aknast paistis sisse päike, maa oli endiselt sädeleva lumekihiga kaetud. Selline vaatepilt tegi kohe tuju heaks ja ringi liikudes hakkasid ka liigesed ükshaaval tööle. Peale hommikukohvi lurpides netis surfamist tundsin end juba nii hästi, et uurisin vahepeal ärganud lastelt, kas nad ei tahaks plaanitud ujumise asemel hoopiski kelgutama minna.
Plikad olid entusiastlikult nõus ja viskasingi nad lähedalasuvale jõe- või õigemini ojaäärsele kelgumäele. Ise sõitsin vahepeal poest läbi, et vajalik söögikraam osta. Tagasi jõudes avastasin, et lapsed olid kelgutamast tüdinud ja vahepeal hoopiski poolkülmunud oja peale jää tugevust katsetama roninud. Kõige targem neist seisis jääl ja üritas jalaga auku sisse taguda. Ainult selle oksa saagimine millel istud saab arukuse poolest taolisele tegevusele ligi. Oja ise küll madal, nii et erilist ohtu selline tegevus endast ei kujutanud aga jalad oleks ikkagi õnnestunud korralikult märjaks saada.
Õhtupoole kodus sai teha ettevalmistusi järgmise päeva suusasõiduks, mis tõotab kõigi eelduste kohaselt mõnus tulema. Ilm selline, et ilmselt pean ilma naljata päikesekreemi kaasa võtma. No ja enne magama minekut relaksisime omaette, kes vahib telekat, kes surfab netis, kes loeb ja kes mängib arvutil - pole vist eriti keeruline arvata kes on kes:)
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!