Friday, September 13, 2013

Jaapan-10 Bankett

Pidu täies hoos, Kiki esireas tantsu löömas

Uinak tehtud, ajasin endale riided selga, ainsad veidi viisakamad jalatsid olid veekingad. Kallasin neist Costa-Rica liiva välja ja läksid loosi. Head universaalsed, rahuldavad nii rannas, vees kui peolkäimise vajadused. Rongiga hotelli juurde, kus jaamas saime mitme meie meeskonna liikmega kokku. Karate neiukesed olid nii üles mukkinud, et ei tundnud teisi ära, tavaliselt ju näen neid gis, hambakaitsed mokkasid punnitamas ja võitluskindad käes. Ega oskaks küll tikk-kontsadega preililt jalalööki vastu kõrvu oodata, rohkem nagu mürglifilmi juurde kuuluv värk.


Preilid teel peole
Hotelli ees
Hotelli ees andis meeskonna boss meile kutsed kätte, lobisesime veel veidi aga muutusin rahutuks, kange joogijanu tuli kallale. Sissemarssides ootas ees suht tavaline avar fuajee, mis pungil täis igat värvi ja suuruses karatekaid mitmelt mandrilt. Kõige tähtsamatel tüüpidel olid meie stiili logoga sinised ürbid üll, ka Canada meeskonna juhil ja meie dojo treeneril Hiroshil.

Hiroshi tüdrukutega
Hotelli fuajees
Riietus oli mitmesugune nii, et ei tundnud end imelikult veejalatsites. Shotlased näiteks rahvariides, Sri-Lankalased saridega, jne ... Jaapanlased muidugi valgete särkide ja mustade viigipükstega. Peagi lasti saali ning Soke pidas avakõne, kohe alustati kultuuriprogrammiga. Janutas hirmsasti, hakkasin ringi vaatama, kust keelekastet saaks. Kaine peaga ei ela minusugune kultuurikauge tüüp mitut etendust järjest üle.

Avakõne
Taro ja Tom
Järsku astus justkui Shinto jumalate poolt saadetuna üks Jaapanlane ligi: Tere Toomas! Mis mõttes, ja siis tundsin ära, Jaapani tuttav mitme aasta tagant Torontost kui treenisime koos roheliste vöödena. Ta juhatas mu kohe baari juurde, kust haaras suure õllepudeli, mille kahepeale ära jagas. Esimese klasi rüüpasime sõpruse märgiks ühe sõõmuga lõpuni ja võtsime järgmise. Toredaks momendiks oli see, et kõik kärakas käis kutse juurde kaasa, joo palju jaksad.


Lobisemist oli palju, aga peagi olime sunnitud trummimängijaid kuulama, sest nende esitusest polnud võimalik üle rääkida. Tuleb tunnistada, et need Jaapani trummimehed mulle tõepoolest meeldisid, eriti sobiv kuulamiseks peale paari õlut. Sihuke ürgne materdamine, nii et kõrvad lukus.



Järgnes veel hulk erinevaid rahvuspille, millede nimesid ma ei proovigi ära arvata.

Muusikakauge inimesena võin kinnitada, et oli nii keelpille, mida pinistati kui ka vilepille, mida puhuti. Trumme paistavad jaapanlased eriti armastavat, sest neid tuli mitmes suuruses ja sortimendis, mida üüratu entusiasmiga taoti nagu oldaks Aafrika ürgmetsas misjonäre pajas keetmas.


Lapsed olid pea kohe jalga lasknud ja sotsialiseerusid oma uute tuttavate ja sõpradega, enam pole vaja nende järgi vaadata. Päris mugav kui saab rahulikult sõpradega õllekest lasta ilma, et peaks tüdrukute pärast muretsema. Lõpuks anti teada, et söögid valmis. Saali ühes ääres suured lauad nämmi all lookas. Võtsin ka sappa ja ladusin oma taldrikule igasugu põnevat jaapani toitu, kahjuks unustasin pilti teha, ei mäleta muud kui et kõik oli tõesti hea. Isiklikult pöörasin põhitähelepanu kalaroogadele ega jätnud proovimata ka enamust tundmatuid näkse.


Nüüd oli aeg oma kaasavõetud suveniiride vahetamiseks. Algul sai ikka vaadatud kellele mis, aga lõpuks jagasin niisama lastele laiali. Ise sain ühelt korraldajalt ametliku rätiku ja mõned pisemad judinad siit-sealt, rootsi eestlannalt nende lipuga põdra. Suvel Eestist toodud suveniirid ja märgid läksid igatahes hästi loosi.

Mari kinnitab märki hõlmale
Kiki, Mari ja Soke Eesti lipuga
Meie karate stiili kõige tähtsam tegelane, Soke Sadaaki Sakagami on niiöelda elav legend, kellele ligipääsemine pea sama raske kui mõnele filmitähele. Samas otsustasid minu tüdrukud, et temale peab ka Eesti suveniiri andma ja lihtsalt läksid astusid ligi ja tegid asja ära. Soke ise võttis rahulikult, lasi neil koguni märgid kuuereväärile panna, lapsed muidugi poseerisid õnnelikult, plõksutasin kiirelt mälestuseks pildi. Sokega samal pildil poseerinuid pole just palju.


Juba algas uus etendus, lavale astus väga kena iiri näitsik, kes iiri muusika saatel meessoo rõõmuks minikleidis jalgu loopis. Järgnes jälle mitmesugust Jaapani värki, huvitav oli küll, aga suurt aru ei saanud mis toimus.



Uduselt meenub, et ühe viimase etteastena jalutas kari tüüpe rongkäigus igasugu muusikariistadega sisse, keegi mainis, et see kuidagi kevadega seotud. Juuli lõpus tundus nagu hiljaks jäänud aga mis vahet, lõbus oli seda tralli vaadata.



Tollel jõugul igatahes õnnestus rahvas nii üles kütta, et algul trügis paar julgemat lavale aga lõpuks kargles pool rahvast kui purjus viikingid laval ja lava ees päris esinejaid tahaplaanile tõrjudes.


Esinejad laval
Jaapanlased hakkavad hoogu minema
Julgemad laval
Rahvas läheb kaasa
Muusika oli ka muidugi vastav, ei oskagi muud moodi kirjeldada kui et väga elav. Sellest on õnneks mõned videoklipid, loodetavasti saan lähemal ajal mahti need üles riputada.


Minu üllatuseks hüppas ennast antisotsiaalseks ja häbelikuks kuulutanud pisem plika kõige ees ja viskas näppu nagu mina tema eas Propelleri kontserdil. Suurem oli ka laval, filmisin, pildistasin aga selleks ajaks kui ise lavale trügima asutasin hakkas rahvas maha ronima. Õnneks ei jõudnud end lolliks teha:)


Mari laval
Kiki lava ees ja Soke
Kui jaapanlased arvasid, et tegu oli banketi lõppvaatusega siis eksisid nad rängalt, sest jõuk oli üles köetud ja baaris selline tunglemine, et tuli kiirelt kastide viisi uusi jooke kohale tarida.

Tom shotlaste ja ... 
... Rootsi Eestlannaga
Mürgeldasime kindlalt rohkem kui tunni üle ametliku lõpu, keegi ei pööranud tähelepanu teadustajatele, kui nood püüdsid viisakalt mõista anda, et aeg minema hakata. Keegi purjus shotlane veel irvitas: "Tahaks näha kuidas hotelli teenindajad hakkavad karate MM meeskondi välja viskama, saigi liiga vähe võistlustel löödud".

Osa Canada võistkonnast
Kõik see jõuk rongis
Lõpuks siiski olime vähehaaval sunnitud uste poole liikuma, joogid lihtsalt said otsa ja söögid korjati ka ära. Fuajees võttis veel pool tundi kõigiga hüvasti jätmine ja suundusime rongi peale. Jällegi kordus sama nali, mis eelmine kord, rongile minnes täielik segadus. Suur jõuk otsustas kuhugi restosse edasi minna, kahjuks olid meie plikad liiga noored selleks. Kaalusin korraks kas ka kampa lüüa, meie meeskonnakaaslased üritasid poolvägisi mind kaasa meelitada.

Mikiko, rootslanna, Kiki
Blondid ja mustad Jaapani rongis
Kahetsusega loobusin, aga võtsin raintsheki, mis tähendab, et Torontos peame seda tegema. Olen vist ikka nats vana, et 20 aastastega võidu linna peale mürgeldama minna. Pisike kahjutunne hinges kui noored kesklinnas maha läksid ja suure käratseva jõuguga edasi suundusid, meie sõitsime koju tudile:(

No comments:

Post a Comment