Sunday, September 1, 2013

Jaapan-8 Kaiyukan Akvaarium



Kuna õhtul oli võistlushallis treening ette nähtud, otsustasime päeva Osakas veeta ja läksime kohalikku akvaariumi ehk merekeskusesse. Osaka Kaiyukan akvaarium on üks maailma suurimaid, mida kinnitab lisaks karjale muudele suurtele kaladele ka õige mitme vaalhai rõõmsalt ringiujumine. Paar huvitavat fakti: 5400 kuupmeetrise põhiakvaariumi seinad on tehtud 30 sendi paksusest akrüülklaasist, mille kogus kujutab endast maailma 1.5 aasta kogutoodangut. Kes rohkem huvi tunneb võib vaadata veebilehelt http://www.kaiyukan.com/newkaiyukan/, mis muideks ka eestikeelsena, ehkki tõlge on nii kohmakas, et naera puruks.

Hommikul rongile jalutades jäi silma teeäärne autorendi koht. Isegi see on automatiseeritud nagu pildilt võib näha. Akvaarium asus linna lääneosas, kuhu sai poole tunniga nii rongi kui metrooga. Tänaval jagas kamp rohelisi voldikuid mis soovitasid akvaariumist vee välja lasta ja loomad merre tagasi tarida. Võtsin viisakalt vastu ulatatud paberi aga loodetavasti jõuan ikka enne akvaariumi kui nende kampaania edukaks osutub. Esimesel pilgul kole õilis idee aga teada tuntud fakt, et enamus loomi on laisad nagu inimesed. Kui harjuvad puurieluga ära siis ei tahagi enam tagasi vabasse loodusesse. Kui puuriuksed jäetakse lahti käivad küll väljas elu uurimas aga uudishimu rahuldatud saabuvad toiduajaks tagasi puuri.

Hoone ise paistis juba kaugelt õige imponeeriv, kassade ees hulk metallaedasid, mis vihjasid koha populaarsusele. Ilmselt tuleb tipphooajal rahvamassi aedadega ohjeldada. Akvaarium on omapäraselt organiseeritud. Keskel  9 meetri sügavune ookeani sümboliseeriv põhitank suurte mereelukatega. Selle ümber väljaspool spiraalis allapoole ookeani äärsete piirkondade ja merede väljapanekud.


Niinimetatud "tulering" (Ring of fire) algab Jaapaniga ja liigub kellaosuti suunas üle Ameerika, Antarktika, Austraalia jõudes lõpuks tagasi Jaapanisse. Algatuseks jalutasime läbi klaastunneli mille kohal ujusid igasugu kalad kelledest vaid haid ja raid ära tundsin. Jäi mulje, et nemad uudistavad meid, mitte vastupidi, tavaliselt vaatad ju eksponaate ikka allapoole. Akrüülklaasi läbipaistvus ja valguse murdumisnurk olid nii sobivad, et kalad tundusid õhukese kile mitte kole paksu klaasi taga ujuvat.


Esimene väljapanek Jaapani mageveekogudest on veidi eksitava pealkirjaga "Jaapani mets", elukatest näidati jaapani saarmaid, Hiidsalamandrit ja pisikesi krabisid.

Sellele järgnes "Aleuudi saared", kus põhieksponaatideks suured merisaarmad, nende elukohta meenutav jupike rannikut ja arktika kalad. Edasi California rannik merilõvide ja hüljestega.

Helendavaid kalasi oli suuri ...
Panama lahe väljapaneku juures askeldasid koatid. Miks nad on akvaariumi taritud jääb arusaamatuks, ehkki armsad pole nad ei mere ega ka siseveekogude loomad.
... kui ka väikesi ...

... keda suuremad üritasid edutult
kuid järjepidevalt põske panna
Krokodillid sobiks paremini aga nondega on ilmselt rohkem tüli. Samuti vahtisid meid hämmastunud pilguga Equadori vihmametsa maailma suurimad närilised capibarad. Suurim mageveekala pirarucu oli tõesti pirakas, sellest jaguks pataljonile lõunasöögiks ja jääks ülegi.

Antarktika osakonnas domineerisid mitut sorti pingviinid. Ehkki nende klaaskast oli avar, jättis see millegipärast rusuva mulje, pingviinid kuuluvad nagu lahtise taeva alla. Samas oli selge, et linnud nautisid täiega pakutavat jäädushi, nimelt puistati aeg-ajalt lae alt purustatud jääd ja pingviinid jooksid kisades kohale kui järjekordne sahmakas tuli.

Tasmaania mere tank oli põhiakvaariumi kõrval suurim, seal ujusid või pigem kihutasid vees delfiinid. Üllatav kuidas sihukesed suured loomad nii osavad on. Mereimetajad liikusid uskumatu kiirusega kaljunukkide ja akvaariumi klaasi vahel, jäi mulje et piiratud ruumala neid suurt ei seganud. Teisest küljest meenutasid nad kuivamaa puurides võre taga edasi-tagasi sörkivaid kiskjalisi. Mõne võta kinni, kas delfiinidele meeldib pidevalt toidetuna muretult sulistada või tahaksid tagasi merre.


Austraalia suure vallrahu väljapanek koosnes elukatest, kes soojas vees end hästi tunnevad. Hulgaliselt eredavärvilisi kalu ja merekarpe korallide vahel. Seto meres elavaid kaheksajalgu polnud suurt näha, need peitsid end kaljupragudesse ja jõllitasid sealt vastu, pakkumata võimalust fotografeerimiseks. Tshiili ranniku anshooviseparv oli päris huvitav vaadata. Kaladel pole ka akvaariumis kuhugi kadunud parvekäitumine, neid jälgides jääb mulje nagu oleks tegu ühe organismiga, info ja sellele reageerimine toimub nii kiiresti, et jääb mulje justkui juhiks parve üksainus aju.


Cooki väina põhiatraktsiooniks olid tohutud merikilpkonnad, kes laisalt oma akvaariumis ringi ujusid. Sekka ka erinevaid ookeanikalasid. Kilpkonnad veedavad enamuse elust ookeanis, ainult munemiseks ronivad emased rannale.


Jaapani süvikus elavad tegelased, kellele mitusada atmosfääri veesurvet midagi ei tähenda. Maailma suurimad krabilised, Hiid-ämblik-krabid, nägid välja nagu õudusfilmidest välja roninud.

Üldse kipub enamus süvavee elukatest tavakodanikele külmavärinaid peale ajama. Praktiliselt kõigil kaladel on jubedad lõustad, seletatav vist asjaoluga, et täielikus pimeduses pole atraktiivse välimusega miskit peale hakata:) Kohastumise musternäide - mida rohkem ogasid ja kärnasid, seda ebamugavam sind süüa on.

Millimallikaid oli sadat sorti, ilusatest värvikirevatest kuni mädanenud seene sarnasteni. Osa täiesti ohutud, osa sellised, kelle niitide puudutusest tulenev kõrvetus võib piisava shoki esile kutsuda, et upud.  Nagu eelnevalt mainitud oli meie seltskonnal ka praktiline kokkupuude nende tüüpidega ja viimase infi põhjal Christinal eluks ajaks Jaapani suveniir armina jala peal. Maril sügeles ainult natuke, võimalik ka et erinevad inimesed erineva tundlikkusega või siis sõltub palju niitidega kokku puutud ja kiiresti need nahalt maha saad.

Vaalhai
Nüüd siis põhiatraktsiooni juurde, milleks haisid, raisid, tuunikalasid, vaalhaisid ja muid suuri ookeanikalasid sisaldav hiiglaslik akvaarium. Minu fotokaga eriti häid pilte ei saanud, mistõttu laenasin netist esimese pildi ja kohati kasutasin Christina fotosid. Igatahes olid selles tangis ujuvad elukad muljetavaldavad. Eelkõige muidugi vaalhaid, kes vaatamata oma mitmetonnisele kehakaalule graatsiliselt läbi vee liuglesid.

Haid, raid ja muud suuremad kalad
Suuri kalasid vahtides kadus ajataju, lihtsalt vaatad ja vaatad ja siis ujub mõni tüüp sinu juurde ja jääb kahtlaselt üksisilmi otsa jõllitama. Ja äkki ei tundu 30 sendi paksune klaas sugugi nii tugev enam, mis siis kui elukas veidi hoogu võtab ja vastu seina põrutab??? Samas tundus, et ohtlikud polnud ka haid, kuna akvaariumi põhjas askeldas lohviga puhastav akvalangist, kes kaladest välja ei teinud ja ka kalad ignoreerisid teda. Võib-olla oli end miski vastiku kastega kokku määrinud, et haidele mitte suupäraseks osutuda.

Manta-rai, haid ja akvalangist
Vaalhai ja teised
Järsku jäi rahva hulgas silma paar blondi tüdrukut, ja seda mitte ainult põhjusel, et kenad välja nägid:) Neil olid Shito-Ryu karate särgid seljas, astusin ligi küsides ega nad ometi võistlustele tulnud ole. Muidugi, selgus et tüdrukud Rootsist. Aga põhiline üllatus tuli kui mainisin, et ehkki oleme Canada esindajad siis pärit oleme Eestist. Järgmiseks hakati minuga eesti keeles rääkima!!! Tegu rootsi eestlastega, kes treenivad Stockholmi klubi juures. Soovisime edu teineteisele, homme võistlustel näeme.


Eriekspositsioon oli seekord hüljestest, keda sai arktilise merepinna alt vaadata. Jäämägede veealused osad olid põnevalt valgustiteks ehitatud, huvitav idee kodus rakendamiseks. Hülged tundusid väga uudishimulikud, muudkui käisid rahvast vaatamas.

Must elukas on rai, liivakarva pisikesed haid
Raid silitamas
Ründav pingviin
Päris viimases osas oli interaktiivne ekspositsioon, kus sai madalas basseinis haisid ja raisid käega katsuda. Teatava üllatusena olid raid näpu all sültjad samas haikala nahk nagu liivapaber. kuidas see vee läbimisel takistuseks ei osutu jäi mulle mõistatuseks.

Haid olid küll pisikesed, nii meetri pikkused, aga olin igaks juhuks ettevaatlik, et kätt veest välja tõstes ikka sama number sõrmesid alles oleks. Pingviinid askeldasid ka sealsamas, neid katsuda ei lubatud. Poleks vist eriti tahtnud ka, sest tüübid tundusid üsna asotsiaalsed, kaklesid omavahel ja haisesid pahasti.

Lõpuks veel suveniiripood nagu ikka, lapsed vahtisid asju, mina puhkasin toolil jalgu. Tagasi koju oleks ka laevaga saanud aga pilet oli suht kallis ja Kiki ning Christina otsustasid selle asemel suure vaateratta peale minna, et Osakale kõrgelt pilk peale visata. Kuna Mari ei tundnud end hästi leidsime, et mõistlik koju sõita.

Metroos võtsime endale 600 jeenised päevapiletid, sest üks ots oli 240 jeeni ja vähemalt 3 sõitu veel ees, rohkemgi kui peaks õhtul kambaga välja minema. Taskust raha võttes avastasin Kiki rongipileti, igavene jama, otsustasin tagasi jalutada aga ei leidnud neid enam vaaterattalt. Hiljem selgus, et olid jäätisebaari läinud. Mis teha, eks ostab siis lisapileti tagasiteel.



Kodus tegin kiire uinaku, et enne õhtust trenni välja puhata. Teised tulid ka ja keerasid pikali. Põõnasime mõnuga aga kuna keegi polnud kella piiksuma pannud magasime sisse. Pole hullu, põrutasime jaama ja kiirustasime rongile. Ümberistumine metroosse ja peale pooletunnist sõitu jõudsime lõppjaama. Väljusime õigest kohast, kohe hakkas silma suur spordikompleks.

Osa Canada meeskonnast
Kiki keskel, mina paremal
Kiki, Christina ja Hiroshi plaanimas
Vahetasime riided ja sammusime võistlusareenile. Saal oli vägev, selge et ruumipuudust siin ei ole. Paraku olime nii hiljaks jäänud, et jõudsime vaid mõned katad läbi teha. Ülejäänud aeg kulus võiskonnakaaslastega suhtlemisele ja muljete vahetamisele. Aga noh, järgmiseks päevaks psühholoogiliselt ette valmistamine on ka oluline. Ootamatult selgus, et järgmine päev peame mitte kell 8:00 vaid kell 7:00 hommikul kohal olema. Seega tuleb kodust hommikul kell 6 lahkuda, mis tähendab ärkamist pool kuus. Niisiis pole täna mingit pidutsemist õhtul, kiirelt koju tagasi ja tuttu.

No comments:

Post a Comment

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!