Jaapan-11 Fujioshida

Pilt meie eesmärgist raudteejaamas 

Hommikul 8:00 üles, ees ootas sõit Fujioshidasse, et Jaapani kõrgeima mäe Fuji otsa ronimist üritada, mis kuulub ühtlasi ka kolme pühama mäe hulka. Tipule viib neli marsruuti, kaasa oli meiega suurt konsulteerimata jaapani tüüpi toaga hosteli Fujioshimasse kinni pannud, kust raskuselt kolmanda raja algusse saab bussiga. Tegelikult muidugi jube mugav, kui toetusmeeskond selle ja teise asja eest muretseb, tänu internetile saime pidevalt ja sujuvalt ühenduses olla, ainult kolmeteist tunnise ajavahega tuli arvestada. Olingi nii moblal kui läpakal Toronto, Tokyo ja Tallinna ajavööndid üles sättinud, et ei peaks alati arvutama, mis kell parasjagu kusagil on.

Osaka (vasakul) - Yokohama (paremal) ots sinist Tokaido Shinkanseni mööda

Kõigepealt vaatasin rongiajad üle. Kõige mugavam ja aja poolest sobiv tundus Shinkansen Hikari 466, mis väljus Shin-Osakast 11:40. Marsruut oleks Shin-Osaka 11:40 ... 14:21 Shin-Yokohama 14:35 ... 15:13 Hachioji 15:19 ... 16:08 Otsuki 16:14 ... 16:55 Gekkoji, aega kuluks 622.5 km pikkusele distantsile koos ümberistumistega 315 minutit ehk 5 ja veerand tundi ja maksaks ¥15,720. Gekkoji oli jaam Fujioshidas, mis hotellile kõige lähemal.

Yokohama - Hachioji - Otsuki - Gekkoji (Fujioshida)
All vasakul Fuji mägi

Nii oli rahulikult aega pakkida ja jõuame viisakal ajal, kella viie paiku, hotelli. Hommikusöök, pakkimine, dushi all käimine, veidi molutamist ja äkki hakkas kiire. Lootsime ka korteriperemeest näha, kuid too ei jõudnud selleks ajaks kohale kui pidime ajama panema. Jätsime võtmed lauale, pudeli canada õlut külmkappi, paar suveniiri ja uhasime seljakottide all küürus pooljooksuga jaama. Niipalju oli siis dushist kasu, paarikümne sekundiga nõretasime higist.

Shin-Osakas pidime oma JR passi näitama, panin käe taskusse, et neid välja võtta, hmmm... ei olegi. No ju siis sai teise taskusse pandud. Kurat polnud ka seal, selline asi tegi tagasihoidlikult öeldes murelikuks. Hakkasin närviliselt taskuid pidi tuulama kui Kiki ligi astus ja küsis, kas sa tõesti ei märganud kui piletid maha kukkusid. Oh saatan ja põrgu ole tänatud, ei saanudki aru kuidas olin piletid lihtsalt taskust mööda susanud ja need maha pillanud. Õnneks oli Kiki taga ja märkas, muidu jama oi kui palju. Sel momendil oleks küll lapsele tänutäheks mis iganes ostnud, soovitasin meelde tuletada kui mingi suurema pättusega hakkama saab, siis saab selle eest andeks või vähemalt kergema karistuse :)

Jalutasime piletisappa, mis seekord suht aeglaselt liikus. Aeg tiksus ja jõudsin juba muretsema hakata, aga jõudsime siiski 15 minutise varuga lipakad kätte saada. Perroonil meenus, et vaja sularaha võtta. Jätsin ainult enda pileti taskusse, seljakoti perroonile ja andsin juhendi, et kui ma millegi pärast ei jõua tagasi õigel ajal hüpaku peale ja jätku mu kott maha. Jooksin väljapääsu juurde mõeldes, et kui 5 minutiga ei leia pangaautomaati pööran tagasi. Jaamaametnik juhatas: Jaapani Posti ATM paari minuti kaugusel. Natu otsimist ja leidsingi üles, õnneks polnud kedagi ootamas, raha võtmine sujus kiirelt. Aega jäi ülegi et jõudsin pappi laiaks lööma asuda ning kaks õlut möödaminnes putkast kaasa haarata.

Perroonile jõudes nägin, et naised juba õige murelike nägudega. Milles küssa muigasin õlut lonksates, tervelt 2 minutit veel aega. Rong juba saabuski, lohistasime oma seljakotid sisse ja seadsime mugavatesse tugitoolidesse lesima. Veidi pildistamist ning tuligi uni peale, polnud korralikult jõudnud öösel välja puhata, eks reisiväsimus andis ka tunda. Veidi veel ja kogu seltskond põõnas, igaks juhuks sättisin mobla kella helisema, et me kogemata Tokyosse ei põrutaks.

Minul läks paraku peale lühikest tukastust uni ära, võtsin läpaka ja korkisin õlle ning asusin pilte üle vaatama. Aeg-ajalt plõksutasin ka fotokaga kui mõni huvitavam vaade rongiaknast avanes. Ilm tundus kahjuks päris sünge, vahelduva eduga vihma ja madalad pilved mägede kohal. Kui lootsin, et küll 600 kildi jooksul selgineb siis eksisin.

Tore oleks ilusa ilmaga Fuji otsa ronida, aga mul oli kavas seda ka siis teha kui peaks pussnuge sadama, mis üle jääb kui juba oled end kohale vedanud.

Peatused suuremates linnades ja kahe poole tunni pärast olime Yokohamas. Shinkansenil tuleb käbe olla ning maha minekuks valmistuda, sest rong kaua jaamas ei jokuta. Igal juhul kobisime tamburisse ning saime kohe maha.

Peagi selgus tõsiasi, et Jaapanis ei maksa ühegi rongiga mökutada. Hachioji rong tuli ette, ronisime lastega peale, aga Christinat ei märganud kusagil. Miks ta küll teise vagunisse läks imestasin. Rong sulges uksed ja siis nägin karate sõpra õnnetu näoga perroonil meid pilguga saatmas. Mis kurat, kas me ikka oleme õiges rongis oli esimene mõte. Pilk seinal olevale valgustabloole kinnitas, et oleme küll, või igal juhul sõidame õiges suunas.

No ega miskit teha pole, nüüd peab ta ise hakkama saama, sest ees mitu ümberistumist, ei tea kus ja kas teda oodata. Õnneks Christinal wifiga mobla, viimases hädas saab helistada või sms saata, kontrollisin et mul skype ikka peal. Pealegi oli Mari talle saatnud hosteli infi emailiga. Saatsin messi:  sõidame Fujioshidasse, kohtume hostelis, vastuseks vaikus.

Hachiojis lühike peatus, istusime ümber kohalikku rongi, mis rohkem vana eesti elektritchkaga sarnanes. Samas seinal ilutsesid LED ekraanid, kus ühelt näidati TV uudiseid ja teiselt rongi liikumist jaamade nimede taustal. Meil oli ette nähtud ümberistumine Takao jaamas, kus vaid minut aega rongi vahetada, samas ekraanile vaadates tundus, et see rong sõidab otse Otsukisse. Sel ajal kui uurisin plaani astus jaapani tädike ligi ja küsis heas inglise keeles, kas mul abi vaja. Vastasin, et tahame Fujioshidasse läbi Otsuki sõita, kas see rong sõidab ka sinna. Oo jaa, ärge muretsege, pole vaja ümber istuda ja jõuate ilusti Gekkoji rongile ümber istuda.

Ta küsis kust tuleme, välismaal tavaliselt vastan et Eestist, tundub nagu palju eksootilisem kui Canadast:) Selle peale läks tädikese nägu naerule, tal olevat just eelmine nädal kaks Soome tüdrukut paar päeva külas olnud. Jutu sees mainisime ka, et kavas Fuji otsa ronida, selle peale sooviti edu ja uuriti kas lapsed ka. No muidugi, nad mul tublid, ega tulimegi ju Jaapanisse karate võistlustele. Tädi oli meist lausa vaimustuses nii, et mul hakkas üsna piinlik:) Kui jaapanlased on ka niisama väga sõbralikud siis kuuldes, et huvitume nende kultuurist või tegeleme millegi jaapanipärasega viib nad täitsa pöördesse.

Otsukis mõni minut ootamist ja ümberistumine kahe vaguniga trammi tüüpi rongikesse, mis rahulikult mäeorgusid pidi vähehaaval kõrgemale kolistas. Siin avanesid juba vingemad vaated, paraku segas endiselt udu ja madalad pilved. Kolmveerand tunni pärast jõudsime oma jaama, astusime maha, lohistasime kotid läbi tillukese jaamahoone ja korjasin mobla välja. GPS alusel otsustades oleme vaid paarsada meetrit hostelist eemal. Jalutasimegi otseteed õigesse kohta, trepist üles ja valvelauda, kus üks moodsa hipi väljanägemisega noormees meid vastu võttis.

Mulle ja muidugi lastele oli see esimene kogemus hostelis olla. Kes ei tea, millega tegu, siis kõige parem lühike selgitus oleks hipikommuun. Külastajad on tavaliselt maailma mööda hulkuvad noored, kel pole raha hotellidele kulutada. Hostelis saad omale madratsi ja nurga kuhu seljakoti toetad, kohvreid seal küll ei näinud. Madratsid on tavaliselt nelja või kaheksa kaupa ruumi maha laotatud. Ühesõnaga ööbid suvaliste tüüpide vahel, keda sel õhtul esimest ja suure tõenäosusega ka viimast korda elu jooksul näed. Sõltub kohast aga tavaliselt mehi naisi eraldi ei panda nagu kommuunis kombeks.

Meie olime tänu kaasa hoolitsusele kohalikus luksnumbris maandunud, mis tähendas "täielikku privaatsust", kui neljakesi 12 ruutmeetrises paberseintega ruumis viibimist nii võib kutsuda. Aga arvestage, et kõik on suhteline nagu juba Einstein ütles erirelatiivsusteooriat kommenteerides. Igatahes kõrvarõngaga kiilakas tätoveeritud tüüp näitas kohad kätte ja andis kiire ülevaate maja reeglitest, mis seisnesid selles, et süstlaid pole viisakas põrandale vedelema jätta. Kui ma taolise jutu peale silmi pilgutasin ja miskit kosta ei osanud teatati, et see oli nali. Kurat, ei julgenud küsida kas nali selles mõttes, et süstlaid võib maha vedelema jätta või et siin ei süstita ainult kimutakse hashist.

Samas tuleb tunnistada, et koht ise oli suht puhas, majas ei tohtinud papudega käia. Peldikud viisakad ja dushiruum täitsa OK. Rahvas, kes vastu tuli ei olnud ka sugugi hirmuäratav. Ainuke häda, et tundsin end kole vanana, enamus kundedest pigem mu laste vanuseklassis. Igaks juhuks anti teada, et nurga peal on alko pood ning peale kiiret pilku kellale lisati: "Veel tund aega lahti, aga hiljem võib allkorruse baaris edasi juua, hinnad olevat väga soodsad". OK, võtan teadmiseks, aga ma nagu tulin selle mõttega, et Fuji mäe otsa ronida, mitte et mul miskit käraka vastu oleks.

Ah soo, nojah mõned teevad seda ka, näitas kahe tüübi peale kes aknaorvas õlut luristasid, need olla just tagasi tulnud mäelt. Tüübid vaatasid korra üles, mõmisesid "jou män" ja pöörasid oma tähelepanu tagasi õllepurkidele. Paistis, et polnud tuju infi jagada, jalgade põhjal otsustades oli ilm mäel samuti vihmane olnud ning saabasteta majja tulemine suht mõttetu. Varvaste vahelt paistis rohkem muda kui sügisesel kartulipõllul müttava traktori roomikute all.

Tüüp: Kui tahate minna siis bussiajad on siin: näidati seinal olevat paberilehte, millel lisaks jaapani sümbolitele ka hulk kellaaegu. Peale hommikusööki minnes saate hiljaõhtuks seitsmendasse või kaheksandasse laagrisse, et siis järgmine päev tippu ronida ja alla tulla.

Mina:  Lugesin netist, et ka ühe päevaga võimalik 10 tunniga üles alla ära käia.

Tüüp:  Teoreetiliselt jah, kui ilm hea ja olete varem roninud, aga ma siiski ei soovitaks, vastati.

Mina:  Ma mõtlen järgi, igaks juhuks tahaks teada millal esimene buss läheb?

Tüüp:  Rong 7:03, et 7:33'sele bussile jõuda, kas teil ikka korralikud matkasaapad on.

Mina:  On ikka, aga kas palav ei hakka, mõtlesin sandadega minna.

Tüüp:  Kindlasti mitte, seal on palju lahtist teravat kiviklibu ja kruusa, kohe hõõrub jalad katki. Ja pange püksid kleeplindiga saabaste peale kinni, et kruus saabaste äärte vahelt sisse ei pääseks.

Mina:  OK. Ise mõtlesin, et ega asi nüüd nii hull ka ei saa olla.

Viskasime oma seljakotid nurka ja otsustasime linna peale hulkuma minna enne kui pimedaks läheb. Pisike tihedalt täisehitatud linnake, kitsad tänavad. Jalutasime keskusesse, kus turistide infopunkt, see oli paraku juba kinni pandud, samas kohalik kaubamaja avatud.

Lapse lemmik: Action before thinking :)

Lapsed otsustasid tuurile minna, ei viitsinud nendega koos poode mööda tuterdada, pigem vaatan kus süüa või õllekese saab. Tavaliselt on ostukeskustes toidupoed (mis tähendab ka õllepoodi) alumisel korrusel, nii ka siin. Nämmi poolest krabasin mõned sushid, kuivatatud puuvilju mäele kaasa, õlled, kotitäie kohalikke õllekõrvaseid krõbinaid ja jäätise.

Lapsed olid saanud üht kui teist vidinaid, pisem plika otsis riidepoest miskit sooja riietuseset mäe otsa kaasa, sest oli oma Team Canada pusa Osakasse peole unustanud. Õnneks keegi meie kambast korjas selle üles ja lubas Torontosse kaasa tuua. Südasuvel aga poes miskit sooja polnud, eks ma siis annan enda pusa, ise ajan kõik oma t-särgid üksteise otsa. Juba oli pimedaks läinud, tagasiteel sai paar pilti plõksutatud.

Jaapani laterna kõrval ;)

Hostelis ootas meid Christina, oli teine ilusti tund aega hiljem kohale jõudnud. Ta oli päri hommikul esimese rongiga mäele minekut üritama. Sättisime end toas nii hästi halvasti kohtadele kui suutsime ja nokitsesime oma asjade kallal. Mina pugisin õlle kõrvale sushi nahka,  madratsist meisterdatud tugitoolis lesides ja läpakal surfates. Hostelis oli tasuta wifi, mitte küll kiire aga ajas asja ära. 

Lõõgastume "Jaapani tüüpi" ruumis

Dush, hambapesu ja tudile, homme tuleb raske päev. Panin patareid laadima ja kontrollisin mälukaardi vaba ruumi üle, et mingit üllatust ei tuleks. Mobla samuti kaasa, ehk saab tipust instagrammi saata, siin me oleme. Kõige suurem üllatus oli aga asjaolu, et hostel täitsa vaikne, ei miskit lärmi. Eelneva põhjal poleks küll osanud seda loota. Uni oli sügav ja hea.