Kuidas mulle LCBO'st veini ei müüdud

Koolibussil vaja kiire peatus teha :)

Eile selgus, et riigi bürokraatia totrusel pole piire kusagil, isegi mitte või iseäranis Kanadas. Lugu sai alguse sellest, et kuna laste sünnarid jäid suvel seoses etteplaneeritud (Jaapani reis) ja ka planeerimata (uputus) sündmuste tõttu pidamata tegime takkajärgi sel nädalavahetusel. Mugavuse mõttes korraldasime peo ainult eesti päritolu sõpradele. Kuna ka vanemad olid kutsutud seisis ees käik viinapoodi.

Tavaliselt võtan kärakapoe käigu üksi ette, aga et enne sai toidukast läbi käia, hüppasid ka kaasa, eesti külaline ja pisem plika autosse. Nämm ostetud suundusin kohalikku riiklikku asutusse, millel lisaks provintsi alluvuses olevale õllepoodide ketile alkomüügi monopol Ontarios. Juba pikk ja keeruline nimi ise Liquor Control Board of Ontario ehk LCBO annab aimu bürokraatia ulatusest.

Igatahes astusime sisse ja algus sujus igati normaalselt, valisime õlled - veinid, ladusime korvi ja läksime kassa sabasse. Eesti külaline tahtis midagi omapäi osta, nad jäid mu plikaga veinijookide riiuli vahele eesti keeles lobisema. Keegi tuli meie taha ja kuna ei tahtnud olla ebaviisakas jäid meie omad sappa, ei hakanud meie juurde trügima. OK, viime kasti autosse, ootame seal, tulge järgi.

Autos istume kaasaga, kuidagi pikaks läheb ootamine. Heitsin nalja, et kindlasti ei müüda külalisele veini, ta paistab nii noor, äkki pole ametlikku dokumenti kaasas, läksingi lõpuks vaatama. Uksel tulevad mulle vastu ja teatavadki, et neile ei müüdud veini. No muidugi ütlesin, sul polnud dokumenti. Ei-ei külalisel oli, aga lapsel polnud, sellepärast ei müüdud. Mismõttes, ega laps ju ostnud, sa said vist valesti aru, läheme tagasi ostame ära.

Kiki jalutas autosse, meie tagasi poodi. Panime pudelid korvi ja kassa juurde. Korratu välimusega pahura 60'tes kassiiri kohta on väljend kassamutt liiga viisakas aga paremat ei tule pähe. Igatahes hakkas ta jahuma, et ei saa meile müüa veini. Külalise dokumenti oli ta juba näinud, olin tõepoolest meelitatud, et mind alko ostmiseks liiga nooreks peetakse. Kui hakkasin oma juhiluba talle näkku toppima tuli mulin, et ei-ei, müüa ei saa, sest laps oli poes kaasas.

Vein on odavam kui teraapia :D

OK, laps on nüüd autos siin on mu Visa. Krediitkaartidega vehkimine ei aidanud, tädi väitis, et me ostame lapsele kärakat. Kust sa seda võtad olin üllatunud, ta on alles 16 ja mina olen ta isa. Ei suutnud ma taolise niru argumendiga fuuriat veenda. Kassamuti väitel olevat laps ja külaline veiniriiuli juures arutanud millist pudelit osta ja Kiki olevat puudutanud pudelit. Kas te tõepoolest oskate eesti keelt, et saite aru millest nad rääkisid. Polevat vaja osata, väitis mutt, niigi selge millest jutt. Sain vaevalt sõnasabast kinni, et kui te suudate mõtteid lugeda siis nii julgelt ei tunneks end momendil. Nimelt kujutasin närvide rahustuseks ette eriliselt räigeid piinamismeetodeid, mille peale isegi KGB timukatel oleks süda pahaks läinud:)

Ah kurat, lõin käega, ei viitsinud mutiga vaielda, asi polnud seda väärt, saan ju koduteel teisest poest veini võtta. Läksime autosse, panin mootori käima ja siis kihvatas. Kuradi kurat, ma elan demokraatlikus riigis ja kui lasen ilma protestimata endale selliselt pähe istuda ei võta palju aega, et Kanadast saab Põhja Korea tüüpi dikdatuur. Täna ei müüda mulle veini poest, homme ei tohi öelda, et peaminister on loll ja enne kui aru saangi istub pool elanikkonnast kaug-põhja koonduslaagrites Ellesmere saarel. 

Sellist vastutust ei tahtnud enda peale võtta, keerasin süüte maha ja küsisin üllatunud kaasalt kas too tahab kaasa tulla, pean ikkagi selle veini ära tooma. Kaasa pole mul kunagi revolutsiooniliste kalduvustega silma paistnud, ega näidanud seekordki üles erilist entusiasmi demokraatlike õiguste eest võitlusse tormamisel. Ta proovis mind hoopis tagasi hoida. Mis teha, eks viskun siis kõigi maade vabadust hindavate alkohoolikute nimel üksi LCBO letile juskui Matrossov kuulipilduja torule.

Marssisin otsustavalt uksest sisse, võtsin riiulilt uue pudeli ja astusin rahulolevalt naeratades kassa poole, nüüd ei saa neil ju mingit põhjust olla, et mitte müüa. Minu üllatuseks muutus vanamutt ootamatult käbedaks, sirutas koivad kõhu alt välja ja pani võidusõidu traavlit kadestama paneva galopiga taharuumi putku enne kui korvigi letile jõudsin tõsta. Ei noh, päris naljakas, aga eks ma siis ostan teisest kassast. Seal olev kassiir mainis, oodake moment, ta peab juhataja kutsuma. Mis mõttes ei saanud ma aru, aga no eks te kutsuge, intelligentse inimesega on alati huvitav vestelda, olekski hea teada, miks te enne mulle veini ei müünud.

Juhataja tuli õige ettevaatlikult tagaruumist, lisaks ilmus üks musklis must laotööline uksele, puudus veel et tol pesapallikurikas käes oleks olnud. Paistis et põgenenud vanamutt oli eelnevast situatsioonist tegelikkusest veidi värvikama versiooni esitanud, kus märatsev joodik poolemeetrine mutrivõti käes tuleb oma põhjajoonud alaealisele tütrele järjekordset peedikat nõudma, sest too ähvardab vastasel juhul deliiriumihoos poe segi peksta.

Nähes vaid laia ja pooltotaka Shveiki naeratusega viisakat kiilanevat pereisa ühe marjaveinijoogigaga leti ääres seisvat, vaatas ta mõistmatult teisele kassiirile otsa, et kus too tüüp on, kellele veini ei tohi müüa. Kassiir vastas häbelikult, et saasama dzhentelmen siin, juhataja vaatas kõigepealt mulle uskumatult otsa ja siis tagasi kassiiri poole "Tõepoolest???". Kogus end veidi ja küsis siis, kas teie tahate oma tütrele veini osta. Loomulikult mitte vastasin, meil on aiapidu. Aga too kassiir väitis seda ja tal olevat õigus kahtluse korral  keelduda mind teenindamast. Tühja kah, mul savi kes selle veini müüb, nagu ma tahaks seda mutti niiväga näha.

Püüan võimalikult täpselt järgnenud vestluse taastada:

Juhataja:  Mmmm... teate, aga me ikka ei saa seda teile müüa.

Mina:   ...???????... Kuidas nii, ma olen ju üksi poes ja tahan osta veini aiapeole.

Juhataja:  No ja aga kui üks teenindaja kahtlustab teid siis automaatselt ei saa ka keegi teine teile müüa.

Sihuke loogika võttis tummaks, et ühesõnaga kahtlusest piisab süüdimõistmiseks.

Mina:  Kas tahate, et annan allkirja kuhugi, et ma ei anna alkoholi alaealistele

Juhataja:  Ei sellist protseduuri meil kahjuks pole.

Mina:  Kas ma saan õieti aru, et ma ei tohi siit poest enam midagi osta kuna teie kassiir kahtlustab, et ostan veini alaealisele.

Juhataja:  Ei-ei, võite muud alkoholi osta.

Mina:   ...?????... Nii, et viina võin osta ?

Juhataja:  Ja

Mina:  Ja õlut ...

Juhataja:  Ja 

Mina:  Aga seda veini ei tohi osta ?

Juhataja:  Seda ei tohi

Mina:  Aga teist veini tohin ?

Juhataja:  Mmmm ...  ma arvan et tohite,  ...

Mina:  Aga sama veini teise maitsega ?

Juhataja:  Mmmm... mmmm... see on nüüd keeruline, ma ei tea täpselt, vist ei tohi.

Sihuke seaduse tõlgendus (kui seal üldse mingit seadust on) võttis silmi pööritama.

Mina mõttes:  Aga kust te teate, et ma lapsele viina või õlut ei osta, kui juba kahtlustate, et talle kärakat käin ostmas. Ma hakkan tõepoolest muretsema oma privaatsuse pärast, sest ilmselt on NSA suutnud välja uurida mu noorema tütre alkohoolsetesse jookidesse puutuva maitseeelistuse, selle Kanada salaluurele edastanud, kes vastava teatise kõigile Ontario alkopoodidele saatnud. Kuidas muudmoodi taolist asja seletada.

Mina:  OK, ja kaua ma ei tohi teie poest enam seda konkreetset veini osta, pool tundi, tund, kaks, kaks päeva, mitte kunagi ... ??? Huvitav, mis tootja sellest arvab, et ainult tema veini mulle ei müüda ???

Ega ta mulle vastanud neile küsimustele, vastust ju polnud,

Juhataja:  Söör me saame aru teist aga seadused tõesti ei luba momendil teile müüa, ...

Mina:  Ma saan aru, et te ei müü suvalisele tüübile kui noortekamp poe ukse taga ootab aga mina olen ju isa, kelle pere autos ootab ja kes tahab TÄISKASVANUTELE osta veini, pealegi on autos juba kast alkot ootamas, mis ma siitsamast poest 5 mindi eest ostsin. Teate, ma lihtsalt tahtsin mõista olukorda, miks mulle ei müüda aga ilmselt mu intellekt ei küüni tasemele, mis võimaldaks valitsuse regulatsioone mõista. Eks ma siis sõidan teise poodi ja ostan sealt.

Juhataja tundis end ilmselt ebamugavalt, sest nii mõnigi uudishimulik oli tulnud kuulama, üks soliidne härrasmees isegi pakkus, et ostab mulle veini ära. Vastasin muiates, et ei soovi teda oma laste alkolembuse pärast pikaks ajaks vangi saata. Naersime mõlemad, juhataja tänas mind arusaamise eest ja vabandas et ei saa teenindada. Soovisime head päeva ning lahkusime kiskuma minemata.

Töötan ka valitsusele ja saan aru et seadused on totrad, aga nii totratega pole veel kokku puutunud. Mis mõte on seadusel, millest möödahiilimine haruldaselt lihtne. Teine kord lasen alkohoolikutest alaealistel nimekirja teha, mida viinapoest neile tuua:) Olen varem lugematu hulk kordi alkopoes lastega käinud, kunagi pole sellest problemi tulnud. Ja nüüd äkki ei teenindata isegi siis kui olen üksi poes ja laps autos istub. Kurat seadus keelab väikesi lapsi ja isegi koeri üksi autosse jätta, koju ka ei tohi üksi jätta, kas seadusekuulelik kodanik peab janusse surema :D

Mu teooria, et kogu jama tegelikuks põhjuseks oli teenindaja tusatuju. Tekkis võimalus keerata, ja seda ta siis mõnuga tegi. Juhataja ei saanud enam jama heastada, muidu oleks vanamutt ametiühingule kaevanud. Ainus märkimisväärt konkreetne tulemus oli see, et eesti külaline pettus Kanadas teatades, et sellisesse riiki ta küll elama ei taha tulla kus isegi veini poest ilma jamata osta ei saa :)

Aga ega siis pidu pidamata jäänud ja nagu võite pildilt veenduda olid kõik lapsed kained :)