Jaapan-9 Karate MM 2013

Tom lastega ehk kolm musta vööga eestlast
Karate MM'l Jaapanis, Osakas Canadat esindamas 

Lõpuks olen jõudnud meie Jaapanisse reisimise peamise põhjuseni, milleks olid iga nelja aasta tagant toimuvad Karate Shito-Ryu Itosu-Kai maailmameistri võistlused. Toimumiskoht Osaka, Namihaya spordikompleks. Osa võttis 18 riiki üle maailma, registreeritud võistlejaid 919, kellest enamus mustad vööd. Küünik võiks väita, et pigem oli tegu ettekäändega suunduda üüratult kallile turismireisile sel ajal kui kaasa uputuse tagajärgede likvideerimisega tegeles, eks sealgi võib tilluke tõetera sees olla;)

Osavõtja kaart

Oleme tegelenud selle alaga nüüdseks 9 aastat (lapsed) ja 8 aastat (mina). Nii, et oli ka aeg minna enda oskusi maailma parematega võrdlema. Tõele au andes on meie harrastamine siiski rohkem amatöörlik olnud, mistõttu erilisi ootusi kõrgetele kohtadele polnud, see võttis ka pinget maha.

Laste puhul on olnud eesmärgiks nende aja sisustamine, et vältida igavusest halvale teele sattumist ja muidugi mingigi kehalise tegevuse pakkumine, mis Canada koolisüsteemis pole ette nähtud. Minu puhul esiteks muidugi kehalise aktiivsuse säilitamine ja natuke ka auahnust ja enda proovile panemist näitamaks, et pealt 40-st (nüüd juba 50) meest ei maksa veel maha kanda. Natuke nagu vana halli isagorilla vastu rindu tagumine, et veel paar aastat nooremaid aukartlikkust tundma sundida:D

Suundume võistlushalli poole, lind kahjuks
ei sittunud õnnetoovat lärtsakat pähe :)

Canada võistkond ootamas

Selles postituses annan võistluste üldülevaate kuna pikem analüüs ja videotest paremate momentide väljanoppimine võtaks liiga palju aega. Põhjalik postitus tuleb kunagi hiljem kui saan mahti nii enda kui teiste filmitud videote ülevaatamiseks ja analüüsimiseks, enda esinemiste videot pole isegi veel näinud, need meie võistkonna juhatuse käes. Kartsin, et kui hakata põhjalikku ülevaadet praegu tegema siis ei jõua enne aasta lõppu Jaapani reisu viimaste päevadeni.

Sissejuhatus tehtud, nüüd asja juurde. Äratus raskelt vara, hommikukohv, kiire söök, kontroll, et kõik oluliselt vajalik kaasas (gi, vöö, kindad, hambakaitsed, kubemekaitsed) ja jooksuga rongi peale. Sõitsime eelmisest päevast tuttavat teed pidi ja jõudsime ilma üllatusteta täpselt õigeks ajaks kohale. Üllatuse serveerisid meile hoopiski korraldajad, nimelt oli spordikompleks suletud, hulk eriti kohusetundlikke karatekaid ukse taga ootamas.

Ametlik MM särk ... 

... ja ostetud spordisärk

Lapsed müügikoha ees

Ülbevõitu aga "cool" tekst ;)

Ei lasknud end sellest heidutada, teades riietusruumide kitsikust, vahetasime karate gid selga sealsamas ukseaukudes ja muudes varjulisemates kohtades. Uksed avati lõpuks alles kell 8:00. Iga maa esindajatele olid tribüünidel ette nähtud vastavad piirkonnad, viisime enda kotid sinna. Üleval olid ka mitu võitluskunstide varustuse poodi oma müügipunktid avanud. Ehkki saime ametlikud MM-võistluste T-särgid, valisime kõik sealt endale ühe temaatilise, mis eriti meeldis.

Mõlemad lapsed võtsid valged karate teemalised ja ka mina ostsin endale musta, sellega pole nii palju muret, et kaenlaalused ja selg tooni muutma hakkavad. Eriti meeldis mulle ülbevõitu tekst seljal: "Beliving your own way as only true way shall lead you to great strength and wisdom. osu!"  -  "Usk enda valitud teesse kui ainuõigesse annab sulle tohutu jõu ja tarkuse. Just nii!"  Peegeldab päris hästi karate olemust ja veendumusi.

Võistluste avamine, asjamehed ...

... ja võistlejad

Mari ostis endale ka säärekaitsed, jaapanlastel nimelt on kombeks paraja jõuga jalalööke uhada, mida ilma säärekaitseteta õige valus blokkida, eriti kui teisel on kaitsed peal. Võistlejad olid gruppidesse jagatud ja siin saime jälle üllatuse osaliseks, Mari oli pandud vanemate gruppi, ta pidi kokku minema kuni 20 aastastega mitte kuni 18 aastastega nagu 17-sele ette nähtud. Seda saime teada alles võistlejamandaatide kättejagamisel, protestida juba hilja, sest võistlejad paaridesse jaotatud. Lohutasin, et pole hullu, saad ka nendega hakkama, igatahes kogud kogemusi.

Rivistumine riikide järgi

"Fair Play" vande andmine

Lapsed ja noored astusid oma katadega esimestena tulle. Kuna võistlus käis pidevalt 6 tatami peal siis pidi silmad lahti hoidma kes kus on. Kui keegi magaski maha oma esinemise ei saanud selles korraldajaid süüdistada, võistlejad koguti pigem liiga vara koridori kokku. Tihtipeale pidid rohkem kui pool tundi enne saali marssimist kogu oma grupiga ootama. Ei saanud kahjuks kummagi lapse katat filmida kuna pidin sel ajal oma grupiga kataks valmistuma. Loodetavasti keegi Canada meeskonnast filmis neid. Nii Marilt kui Kikilt kuulsin hiljem, et nende jaapanlastest vastased olid lihtsalt liiga head. Jaapanlased harjutavad ka veidi teisiti, töötades aastaid nelja-viie kata kallal, mõni ime et esitused pea perfektsed.

Christina, Hiroshi, Tom 

Kiki oma grupiga võistlust ootamas

Katade puhul kujunes nii, et Canada võistkonnast sai vaid paar esindajat kolmandasse ringi. Isegi meie instruktorid põrusid kuna sattusid vastamisi Jaapani tippudega, kelle näidisvideosi kasutatakse katade viimistlemisel. Lihtsalt ei saanud vastu, nood ju teadsid kõiki liigutusi pisidetailideni, ainus lootus, et komistavad või libastuvad. Minu esimene vastane oli Taani koondise kata treener, muidu läks päris hästi aga tegin paar lolli pisiviga. Hiljem muidugi selgus, et ka puhta esitusega poleks mul võimalusi olnud, too tüüp tuli kullale. Mari sai mu esitust filmida ja vaatamata apsudele polnud üldse hull. Esimest korda videot vaadates ei saanud arugi, et endaga tegu ja kommenteerisin: "Näete see tüüp teeb sama katat mis mina ja eurooplase kohta päris hästi :D".

Kui katad läbi anti võitjatele medalid ja järgnes lõunasöögipaus. saalis toimusid samal ajal ka demonstratsioonesinemised. Suurt isu kellelgi polnud, ei taha ju täis kõhuga kaklema minna, saad matsu kõhtu ja toit tatamil. Jällegi alustati lastega, seekord olin tähelepanelikum ja sain mõlema tüdruku vabavõitluse matshid videosse. Lihtsalt ignoreerisin korraldajate käsku tund aega enne enda etteastet koridori järjekorda minekule, andsin oma nime ja jalutasin siis rahumeeli saali filmima. Leidsin, et küll ma kohale jõuan kui jälgin toimuvat.

Kiki MM'i vabavõitluse matshi moment

Kiki vabavõitluse koha pealt tuleb tunnistada, et ta ei esinenud võimete kohaselt. Vastane polnud raske aga minu oma millegi pärast liiga aeglane jättes kasutamata oma jalalöökide eeliseid. Tema viga kipub olema selles, et hoiab lööke liialt tagasi ja MM'l nii punkte ei jagata. Kodu dojos tunneb kõiki ja julgeb lüüa, sest teab et need oskavad blokkida ega saa haiget. Punktide lugemine oli meie jaoks hoopis harjumatu. Põhiliselt oldi skoorimisega palju kitsimad kui Canadas, mis tähendas et punkti saamiseks tuli löök väga täpselt sooritada lõpetades seda mitte enam kui sendi, paari kaugusel või isegi kergelt sisse lüües.

Vastane siiski sai paar punkti ja nii oligi mu pisema plika jaoks MM lõppenud. Samas paistis, et ta ise polnud eriti õnnetu ja lobises juba rõõmsalt teiste võistlejatega. Eriti paistis sobivat ühe Shoti ja ühe Jaapani tüdrukuga. Järsku märkasin, et minu vabavõitluse grupi (35 ja vanemad, mina oma 50'ga ikka päris ätt) mehed sammusid tatami äärde. Andsin fotoka lapsele ja kiirustasin nende juurde. Kogu kamp oli kaheks jagatud, ühel pool anti punased vööd, teisel pool sinised. Peagi kutsuti esimesed matile ja võistlus oli alanud. Hea et kohe alguses ei pidanud minema, sai teisi vaadata.

Vabavõitluse matshid käivad

Peale paari matshi tundsin end palju paremini, polnud need MM karatekad sugugi üliinimesed. Kõrvalt vaadates on muidugi alati lihtne näha võistlejate vigasid ja ka seda, mida peaks teisiti tegema või kuidas taktikat muutma. Ise tatamil olles pole aga sugugi nii lihtne, siin kuluvad treenerite vahelehüüded marjaks ära. Samas võin omast kogemusest öelda, et ei tähenda palju kära saalis on, matil seda praktiliselt ei kuule aga samas filtreerivad kõrvad vajaliku infi imeselgelt välja.

Mõned tüübid olid päris head ja kiired, neile oleks raske vastu saada. Nägin ka mitmeid tuttavaid varasematest võistlustest, Itaalia ja Iirimaa mehi kellega tatamil isegi kokku läinud. Üks pikka kasvu Taanlane jättis väga hea mulje. Rootslane seevastu võitis meie dojo nõrgeimat esindajat vaid punktiga. Jaapanlasi oli vähemalt pooled, kellest enamus ka edasi said, olid head ja väga kiired.

Minu kord saabus üsna esimese ringi lõpu eel, vastaseks tuli veidi tüsedamat sorti jaapanlane. Ohkasin mõttes kergendatult, too tüüp ei paistnud pealtnäha eriti kardetav olevat. Samas muidugi tuletasin endale meelde, et üks meie esindaja on samuti kerge polstriga kaetud, kuid sellele vaatamata jube kiire ja raske vastane, ühesõnaga ei maksa välimuse põhjal hinnata. Kes ikka MM'le tulnud, eriti Jaapanist, peavad paratamatult head olema.

Kindlad faktid minu matshist on need, et korralikke sisselööke sai kumbki 2, mina jala ja rusikalöögi, vastane kaks rusikalööki, kuid punktidega kaotasin kindlalt. Järgneva kirjutan nii kuidas meelde jäänud, ja kuna oma matshi pole ikka veel videost näinud siis on tegu minu subjektiivsest vaatevinklist läbi madinaärevuse jäädvustunud mälupiltidega, mis ei pruugi isegi õiges järjekorras olla. Mõtlesin, et kas üldse kirjutada enne video vaatamist aga teatud määral huvitav hiljem lugeda nägemaks kui palju ma siis juurde luuletasin:)

Algus oli suht aeglane õppisime teineteist tundma. Kumbki tegi paar rünnakut vaadates kuidas vastane reageerib aga hoidsin jaapanlast oma pikemate käte ja jalgadega eemal. Pea minut läbi kui otsustasin tõsisema rünnaku teha: jalapete, jalalöök, kaks kizamit. Vastane blokkis suht lihtsalt ja lõi rünnaku lõpus vastu. Puudet polnud aga punkti ta sai. Pole hullu, järgmine kord olen ettevaatlikum, planeerin paremini.

Matsh kulges enam vähem samas liinis, paar korda olin veendunud et sain punkti aga ei miskit, hoopis vastasele anti. No mida kuradit, nüüd tegin kiire rünnaku ja kombinatsiooni asemel kasutasin oma käte paremat ulatust, lõin parasjagu sisse et kindlalt punkt saada. Saingi aga vastasele anti ka. Jäin korraks molutama, Jaapanlane kasutas momenti ja tegi hea kehalöögi, pea analoogse minu eelnevaga, see oli tõepoolest punkt.

Olin taga ja seetõttu ei jäänud üle muud kui rünnata. Otsustasin proovida paari veidi keerulisemat tehnikat, aga vastane libises eest ära või blokkis löögid. No nii, kaotada polnud enam miskit, tegin oma leivanumbri. Tagajala kaarlöögiga vastase käed eest ära, järgnev kiire rusikalöök pähe, jäi kübe kaugele. Olin kergelt tasakaalust väljas, aga see oli meelega tehtud ja vastane läkski õnge rünnates kõrge rusikalöögiga. Vajusin veel taha ja ladusin soodsast positsioonist klassikalise jalalöögi küljepealt kehasse. Olin nii veendunud oma punktis, et tegin totra vea jäädes momendiks ootama ja kohtunikele otsa vaatama. Vastane oli küll matsust tagasi põrganud aga ründas uuesti, blokkisin hädapärast, punkt talle.

Hõbedamehest Jaapanlane blokib jalalööki
vasakpoolne tüüp pole vaatamata sarnasusele
siiski kahjuks mitte mina vaid kulla võitja :)

Nüüd olin küll segaduses, aga pole miskit teha, kohtunikega ei vaielda. Lõpu eel proovisin teda üllatada ja heitega maha saada, õnnestumise korral 3 punkti ning õrn lootus matsh päästa. Vastane oligi üllatunud, sest tavaliselt kergem ja pikem tüüp ei tiku lähivõitlusse eriti veel heidet tegema. Ei saanud teda maha ja ei saanud ka tema mind, olime nats rinnutsi koos kuni kohtunik meid lahti vilistas. Mõni sekund veel ja matsh saigi läbi, ootamatult kiiresti läks teine.

Natuke nöök esimeses ringis kaotada, eriti veel vastasele, kes ei tundunud sugugi nii tugev olevat. Enamus kaotatud punkte oma vigadest, aga süüdistada pole kedagi peale iseenda. Punktilugemine oli harjumatu kuid sellega oli kaks minutit aega harjuda. Lõppkokkuvõttes muidugi peaasi, et vigastada ei saanud, pidades silmas asjaolu, et veel plaanis ka Fuji mäe otsa ronida.

Edasist võistluse käiku jälgides läks tunne veidi paremaks, mitu meest kellega olen varem kohtunud ja keda olen ka võitnud jõudsid päris kaugele, Iirlane Leo Mulvany (teda võitsin sügisestel canada lahtistel) jagas kolmandat kohta ja teine iirlane jagas 5 kohta. Minu vastane Yoshiyuki Shimizu tuli lõpuks hõbedale kaotades finaalis Taani esindajale Michael Andersenile, kes tõepoolest vääris kulda.

Mari istub platsi ääres vasakul

Mari grupi vabavõitlus algas päris lõpu eel, sest põnevamad võistlused muidugi on lõppu lükatud. Selle koha pealt on meeste absoluutklass viimane, enne seda naiste absoluutklass, enne neid meeste 18 - 20 aastased ja naiste 18 - 20. Meie 35 ja üle seeniorid olime matil enne tippvormis tüüpe ja noori kohe peale tulevaid karatekaid.

Sain kogu matshi kõrvalt vaadata ja filmida. Mari läks kokku Jaapanlasega, kes oli väga kiire aga enamasti sai minu tüdruk õigeaegse blokkimisega edukalt hakkama. Punkte jällegi millegi pärast ei antud, mulle tundus ikka päris arusaamatu. Vastane sai vaieldava rusikalöögi punkti, Mari tegi hea jalalöögi pähe ei midagi ja kohe kui jaapanlane samaga vastas anti 3 punkti???

Hakka või kahtlustama kohtunike toetust. Kaldun siiski arvama, et tegu stiili küsimusega, kuidas sa lööke vormistad ja kui valjusti sealjuures karjud. Vaatamata pealtnäha tasavägisele matshile läks nii nagu meil kõigil, kaotus. Vaatasin, et laps oli ise ka segaduses aga eriti ei kurvastanud, juba lobises kõrvalistuva shoti võistlejaga, kes paistis oma kaotust rohkem südamesse võtvat. Toda tuli isegi treener lohutama.

Meeste finaal

Lõpuks algas õhtu nael, meeste 18 - 35 absoluutklassi vabavõitlus. Siin oli Canadast tules meie paremik ja lootust headele tulemustele. Paraku läksid kõik punktilugemise süsteemi õnge. Kui veidi tagasi hoidsid ei antud punkte, kui puute tegid said hoiatuse - täielik müstika. Üks meie sõjaväelasest esindaja hakkas järjest tugevamini lööma, kuna mingil põhjusel tema ei saanud, vastane aga pidevalt teenis punkte. Asi lõppes sellega, et ladus kizami kübe liiga kõvasti tolle hammastesse, mees sirakil, mokk lõhki ja meie kutt disklafitud. Muidugi oli liiga kõva löök, milelst andsid tunnistust ka hambajäljed nukkidel ja katkine kinnas, aga no kui kõvasti siis peab lööma, et punkti saada???

Meie dojo peatreener ja parim esindaja ei saanud samtuti punktigi vaatamata mitmetele ilmselgetele löökidele. Kuna ta aga kaitses väga osav siis polnud ka vastasele võimalik punkte anda. Kaotas siiski, hoiatustega nimelt, sest kohtunike arvates oli paar puudet liiga tugevad. Matshe edasi vaadates ei läinud olukord selgemaks. Ei saa väita, et Canadalasi eiliselt nöögiti, lihtsalt punktiandmise süsteemist ei saanud kohe mitte aru. Eks me hakkame videosid üle vaatama, äkki saab veidi selgust.

Ilus jalalöök ... 

... ja puhtalt "lõuga" aga ei loeta

Enne lõpetamist meeskondlik vabavõitlus, meie poisid olid nii ärritatud, et lootsid Jaapanlaste vastu minna ja siis näidata, kuidas Canadas karatekad löövad. Õnneks tuli esimeseks vastaseks shoti meeskond, kellele osati täiesti ootamatult kaotada. Õnneks selles mõttes, et natuke loll kui oleks jaapanlastega lahmimiseks läinud.

Väsinud ja löödud Canada koondis

Lõputseremoonial anti autasud kätte, enamus auhinnalistest kohtadest läks muidugi Jaapanlastele. Hiljem protokolli vaadates võis tõdeda Jaapanlaste absoluutset ülekaalu. Ainsaks erandiks meeste grupp, kel polnud musta vööd - vabavõitluses domineerisid eurooplased ja jaapanlased ei tulnud isegi esimese 8 hulka, võimalik et Jaapanit lihtsalt esindasid ainult mustad vööd ja selles grupis esindus sisuliselt puudus. Peale selle juba mainitud üle 35'te meeste vabavõitluse ja kata kullad Taani ning naiste vabavõitluse kuld USA'sse. Kõik ülejäänud esikohad Jaapanisse.

Aga lipuga pildil tegid naerunäo pähe

Tegime mõned pildid ja oligi aeg kodu poole astuma hakata. Algul plaanitud õhtusöögile ei jaksanud minna, eriti arvestades järgmisel hommikul vara toimuvat Soke tehnilist seminari. Korraldajate kiituseks tuleb mainida, et tõepoolest toimus enamus asju täpselt ajaplaani kohaselt, tõepoolest muljetavaldav sellise kireva rahvaste paabli ja võistlejate hulga juures.

Metroos oli päris lahe kui rahvas hakkas lõpp-peatuses ootavasse rongi trügima. Rongi ajakava aeti totaalselt sassi, sest tüübid ei lasknud rongil minema sõita hoides uksi lahti, et nende sõbrad jõuaks ka peale. Rongijuht oli põsti hädas, ime et politseid ei kutsunud. Meie jaapani sõber Mikiko mainis imestusega, et kõik peale tema on välismaalased. Järgmistes peatustes jäi nii mõnigi jaapanlane ehmunult uksel seisma ja otsustas teise vagunisse minna kui märkas lärmitsevat võõramaalaste - gajinide jõuku.