Bruce Peninsula Matk 2001

MATK BRUCE PENINSULA NATIONIAL PARKI 25 Aug 2001 – 29 Aug 2001

Bruce Peninsula poolsaar, Huroni järve kaldal

Eel-lugu

See aasta otsustasime oma puhkusereisi teha jällegi augustikuu lõpul, nagu eelminegi aasta. Põhjuseks suure puhkustehooaja lõppemine, mistõttu pargid pole ülerahvastatud. Ilmad on ka veel suhteliselt soojad ja vihmasajud eeldatavasti vaid lühiajalised. Oleksime varemgi läinud, aga kui proovisin Bruce Peninsulas augusti alguseks telkimisplatse kinni panna osutus see võimatuks, kõik oli juba ära broneeritud. Esimene vaba õhtu oli laupäeva, 25-da augusti õhtu, panin kinni kolm ööd samale platsile. Reede õhtul pakkisime asjad kokku ja seadsime end reisuvalmis. Jaanika seekord ei soovinud kaasa tulla ja nii läksime neljakesi – Tom, Ene, Mari ja Kirke. 

Toidukraamist võtsime kaasa kolm leiba, suitsuvorsti, juustu, pakisuppe, kaerahelbe kooke, mõned šokolaadi pulgad lastele, kuivatatud aprikoose, kaerahelbe putrusid hommikusöögiks, banaane, õunu, virsikuid, kohvi ja kakaod ja ühe kaheliitrise mahlanõu jõhvika mahlaga. Toit läks kolme plastkasti (üks neist külm termoskast kus ka minu õlu oli). Hiljem muidugi selgus nagu ikka, et toidukraami oli rohkem kui jõudsime ära süüa. Seekord ei olnud me väga valivad pakkimisega kuna auto pidi olema kogu aeg telkimisplatsi juures. Nii panime kaasa ka mugavad toolid ja mõned mänguasjad lastele. Lisaks muidugi veel telk, magamiskotid, magamisalused, toidunõud ja pisi pudi padi (taskunoad, tikud, ...). Päikesekreem ja sääsetõrje vedelik said ka igaks juhuks koti külgtaskutesse topitud. See Wagon või siis eesti mõistes pikap tüüpi auto on hea kui tahad palju kolu kaasa vedada. Sõitsime vana autoga, millel sain just ülevaatuse ja tossutesti mahamüümise eesmärgil edukalt tehtud.

Bruce Traili kaart, Bruce Peninsula ülal lõpus,
Toronto keskel all paremal. Toronto-Tobrmory 300 km

Bruce Peninsula National Park (edaspidi Bruce park) on üks viiest Ontarios asuvast Canada rahvuspargist. Lisaks on Ontarios ka terve hulk provintsi parke nagu Algonquin, Killarney, jne … Bruce park asub Torontost umbes 250 km loodes Huroni järve ulatuva poolsaare tipus, pindala ligi 1000km² Siin on suurimad Lõuna-Ontario metsad kus asub palju haruldasi taime ja loomaliike. Bruce Park on põhjapoolseks osaks Maakera Niagara Paekalda Biosfääri kaitsealast, mis ulatub 782km pikkuselt Niagara joast Bruce poolsaare tipuni. Visuaalselt on tegu paekaldaga, mis väga Eesti põhjarannikut meenutab. 415 miljonit aastat tagasi oli suur osa Põhja-Ameerikast troopilise madala mere põhjaks.

Bruce Peninsula National Park ülal tipu lähedal

Paljudel tolle aja mereelukatel olid kõrge kaltsiumisisaldusega karbid või skeletid. Sellest materjalist tekkisidki praegused paekivi ja dolomiiti lademed. Bruce peninsula kohal asus suur korallriff (sarnane praeguse aja Austraalia suure riffiga), mistõttu enamus paekivist on urbne ja suhteliselt pehme. Ülemine kiht on kahe kuni viie meetri paksune väga tugev dolomiit, mille alt pehmem kivim erodeerub jättes vahel mitme meetri pikkuselt järve kohale ulatuvaid kaljunukke. Kohati kõrgub kallas vertikaalis 30 meetrit veepinnast üles ja jätkub 170m!!! ulatuses vertikaalselt veepinna all. Kokku seega 200m kõrgune kaljuastang. Selle astangu on tekitanud vee ja suures osas jääaja liustike erosioon. Kivistisi ikka leiab paraja otsimisega, aga enamus on liiga purunenud või siis liiga pisikesed jupid, et oleks aru saada millega on tegu.

Matkarajad Bruce Peninsula Rahvuspargis

Taimestikust leidub siin palju liike haruldasi orhideesid ja metsikuid iiriseid. Mets on segamets, kohati tihe elupuumets. Eriti huvitav on järsul kaljupinnal asuv taimekooslus, mille vanimad liikmed on rohkem kui 1000 aastat vanad seedrid, nad pole suuremad kui keskmised kadakad, aga kehvad kasvu ja toidutingimused teevad kasvu erakordselt aeglaseks. Pikaealisuse üheks põhjuseks on raske ligipääsetavus, ei tulekahjud, loomad ega inimesed ei pääse neid kahjustama. Kõige levinumateks loomadeks on vöötorav, punaorav, pesukaru, okas-siga, jänes, skunks, hirv, karu, konnad ja maod. Siin leidub ka Massassauga lõgismadu, mis on ainus mürgine madu Ontarios.

Laupäev, 25 August

Kuna olime oma koha ette kinni pannud siis suurt kiiret kohale jõudmisega polnud ja startisime hommikul kella poole kaheksa ajal. Mari ja Kirke üles-saamisega muret polnud, nad olid reisuärevusest enne ülal kui meie. Arvestasin, et sinna on üle 300km sõita aga kohale jõudes näitas spidokas 265km. Tee peal astusime Tim Hortoni restost läbi ja tegime viimase tsiviliseeritud kerge eine enne loodusesse sukeldumist.

Tee oli kogu ulatuses päris hea ja liiklus nii varasel tunnil hõre. Kohale saime kella 11 paiku. Õigepealt läksin registreerisin saabumise ja otsustasin kohe ka ühe öö lisaks kinni maksta, sest ära saab alati öelda. Meie telkimisplats pidi olema teoreetiliselt kella 2-st vaba, aga kui seda üle vaatama läksime siis selgus, et eelmised asukad olid juba lahkunud ja me saime kohe end sisse seadma hakata. Plats numbriga 134 asus “Birches” – “kased” nimelisel alal suhteliselt lähedal järvele. Platsil oli kaks enam-vähem tasast telgikohta, lõkkeplats ja isegi 2 suurt pikniku lauda, veevõtu kraan asus 10 meetrit platsist ja peller samuti suhteliselt lähedal.

Pilt 03  Lastega metsarajal

Esimene asi oli telgi üles panemine, millega peale koha valiku üle peetud lühikest vaidlust, saime laste abiga kiirelt hakkama. Pinnas oli väga kivine ja telgipõhja vaiade sissesurumine nõudis tükk vaeva. Kui telk oli ülal, tassis Ene magamiskotid, riided ja alused telki ning mina võtsin toidukastid välja, et väike eine võtta enne kui läheme esimesele ümbruskonna uurimisele. Endale võtsin vaid õlle, lapsed näksisid puuvilju. Vaatasime üle matkaradade kaardi ja otsustasime minna kõige parempoolset Horse Lake Traili pidi, et sealt rannikule jõudes nii kaugele edasi minna kui viitsime. Herilasi oli uskumatult palju ja üks preili tuli kõrvaltelgi juurest ja näitas mulle oma kätt, mida mesilane oli nõelanud. See oli üsna paistes ja soovitasin tal igaks juhuks minna pargi keskusesse, ehk neil on midagi, mis paistetuse alla võtab. Ise jõin õlut ja pidin pidevalt herilasi purgi ümbert ära ajama. Järjekordset lonksu võttes tundsin midagi imelikku vastu keelt ja kallasin igaks juhuks õlle topsi välja – õlle sees ujus kaks purupurjus, kuid endiselt kurjakuulutavat herilast. Need poleks kindlasti lasknud mööda võimalust mu õlle nautimist veidi ergutavamaks muuta keelde nõelamise abil. Liikuma saime alles kella kolme paiku nii, et pikka matka ei saanud plaanida.

Pilt 04  Emmega pingil puhkamas

            Cyprus Lake äärne mets koosnes peamiselt elupuudest (white cedar), edasi tuli harilik segamets, millest ka meie matka esimene pilt (Pilt 03). Palju me edasi ei saanudki kui lapsed hakkasid minu imestuseks väsimust kurtma, tegu oli siiski vaid sooviga raja ääres olevaid istepinke proovida (Pilt 04) ja peale poole minutilist istumist jooksid nad meie ees edasi. Rajal nägime ka pisikest maopoega, nii 10 cm pikka. Ehkki lõgisteid saba otsas ei märganud paistis naha mustri järgi olevat tegu lõgismao pojaga. Lasin pisimaol paberilehest rajaplaanile roomata ja näitasin teda siis lastele lähemalt.

Pilt 05  Taamal paekallas

Pilt 06  Lapsed munakiviteel

        Suure järve äärde jõudmisest andis tunnistust lainete kohin, kui vaatasime metsa vahelt välja paistis paeveeriseline rand ja silmapiiri taha ulatuv veeväli. Tekkis mulje nagu oleks kusagil põhjaeesti rannas Soome lahe ääres, ainult kivid olid ümmargused mitte lapikud nagu olen harjunud neid Eestis nägema ning liiva polnud üleüldse. Vasakule jäi siitpoolt vaadatuna madal paekallas (Pilt 05) ja otsustasime sinnapoole liikuda, et veidi kallast mööda ronida. Algul koosnes rada keskmise mõõduga munakatest (Pilt 06), siis algas kõva paepõhi ja esimesed madalad astangud järve ääres (Pilt 07).

Pilt 07  Paeastangud järve ääres

Pilt 08  Kiki ja vana seeder

Mida edasi seda kõrgemaks kallas läks ja järgmise pildi peal (Pilt 08) on juba näha Kirket poseerimas ühe jämeduse järgi otsustades väga vana seedri tüve juures. Varsti tuli meile ette kaljunukk, mis vertikaalselt vette ulatus ja esimesel pilgul jäi mulje, et sellest mööda ei saa, aga kuna veeseis oli väga madal (1 m madalam kui normaalne nagu hiljem kuulsime) siis sai nuki alt veetasapinnal olevaid kive mööda läbi minna. Selle juures proovisin lapsi aidata aga nad tahtsid tingimata ise ronida ja nii olin julgestamiseks lihtsalt hästi lähedal.  

Pilt 09  Halfway Rock Point

Pilt 10  Laskumine läbi kaljuprao

Nuki taga tuli veidi madalam paekallas millele sai suuremate raskusteta ronida, aga järgmisest kaljust enam mööda ei saanud – see ulatus oma 20m kõrguselt otse sügavasse vette. Ronisime siis kalda peale ja liikusime tõusvas joones edasi üleval ääre peal paekalda selle osa kõrgeimasse punkti - Halfway Rock Pointi, kust avanes päris vägev vaade järvele (Pilt 09). Siin ulatus kaljusein 30m kõrgusele vee kohale ja pidi 170m ulatuses vee all järsult järve põhjani viima. Edasi laskusime madalamale ja läbi ühe kaljuprao (Pilt 10) õnnestus kaljude vahel peidus olevale paemunakatega kaetud “Indian Head Cove” rannale jõuda. Istusime maha ja tegime väikese puhkepausi. Lapsed said oma kaerahelbe pulgad ja õunad kätte ning asusid siis kive vette pilduma, meie lesisime niisama ja võtsime päikest.

Peale tunniajalist logelemist hakkasime tagasi minema, et saaks normaalsel ajal valges õhtule, siin ju läheb ilm augusti lõpus juba kella 8 ajal pimedaks. Tagasiteeks kasutasime Georgian Bay Traili, mis läks teiselt poolt Horse Lake. Telgi juurde jõudes paistis, et ilm võib vihmale keerata ja ma hakkasin sinist plastkatet söögilaua kohale üles tõmbama. Ene soovitusel olin selle ostnud ja oli tõesti hea ost, nurgad sai tõmmata puude külge kinni ja nii tekkiski umbes 3 x 5m-ne varjualune. Algul oli küll palju jama, sest kate oli suur ja puud tihedalt koos, aga lõpuks sai kate enam-vähem õige nurga alla ja edukalt üles. Jõudsin vaevalt lõkke süüdata kui esimesed piisad tulid, aga see oli ka kõik, päris vihma veel ei hakanud sadama. Õhtusöögi sõime laua ääres, lõpetuseks küpsetasid lapsed lõkke kohal oma Marshmellow komme ja mina nautisin õlut. Päev oli küll väsitav olnud, aga otsustasime siiski minna pargi keskuses peetavat karu teemalist loengut kuulama.

Et oli juba hämaraks läinud, siis võtsime ka taskulambi kaasa. Umbes kilomeeter tuli mööda metsavahelist järveäärset rada jala minna. Ene oli veidi mures karude pärast, et äkki tuleb mõni vastu ja ei lähe tee pealt eest ära. Karudest peetav loeng, mida üks teadustööd kirjutav kena preili pidas, oli päris põnev. Saime teada nii mõnegi huvitava fakti, näiteks et võimalus Karu poolt maha tapetud saada on sadu kordi väiksem kui võimalus mesilase või maohammustuse läbi otsad anda. Samuti on tõenäosusteooria järgi oluliselt ohtlikum parki sõit kui pargis viibimine. Täiskasvanud musta karu kõrgus õla kohalt on umbes 90 cm ja kaal 120 – 300 kg.

Üllatuseks oli see, et must karu pidi tegelikult ohtlikum olema kui Grisli karu, keda oma suuruse ja oletatava agressiivsuse tõttu kõige ohtlikumaks elukaks Põhja-Ameerikas peetakse. Karuga kohtumisel anti soovituseks ennast esiteks rahulikult ülal pidada, hästi suureks teha (kui mitu inimest koos, siis gruppi koguneda), ja aeglaselt näoga karu suunas olles taganeda samas rahuliku häälega karuga rääkides (inimkõne on karule harjumatu metsahääl). Mitte kunagi jooksu pista (karu jookseb kiiremini ja jooksmine võib äratada kiskjas püüdmisinstinkti) ja mitte karule silma vaadata (silma vaatamist peetakse metsloomade hulgas agressiivsuse näitajaks).

Tuleb jälgida kas karu käitub agressiivselt - lõksutab lõugu, teeb haukumist meenutavat häält või hoiab pead madalal kõrvad pea ligi. Kui karu siiski ründab, siis puu otsa ronimine võib päästa kuid ei pruugi, sest karu ronivat oluliselt kiiremini ja osavamalt. Seljakoti maha viskamine võib aidata, äkki karu lihtsalt tahab selles olevat söögikraami. Otsese ründe puhul tuleb agressiivselt vastu hakata ja iga käepärast oleva esemega karule uhada, piprapihusti võib osutuda efektiivseks. Surnu mängimine on vaid viimane ja mitte soovitatav lahendus, sest siis võib karule tulla pähe sinu kallal einetama hakata. Karu pidada ründama enamasti vaid kolmel puhul: kui tal on pojad ligi, kui paistad olema talle söögi konkurendiks (sattud kogemata mõne saaklooma laiba juurde) või kui Karul ootamatult pole taganemisteed. Parim on mitte sattuda sellistesse situatsioonidesse ja seetõttu olevat kasulik metsas matkates kõva häälega juttu ajada, karul on siis aega märgata ja eemale hoida. Toitu, ega mingeid lõhnavaid objekte (isegi mitte hambaharju, pastat ja kosmeetikat) ei tohi telgis hoida – need meelitavad karu ligi. Kui karu peaks öösel telgi kallale tulema siis tuleb talle agressiivselt vastu hakata, sest karu on juba oma loomuliku hirmuläve ületanud ja otsib söögipoolist.

Loengu ajal näidati slaide karudest ja lasti maki pealt karu hääli, mis üldse sellistena ei kostnud nagu oleks oodanud. Lapsed said ka liiklusõnnetuse tagajärjel surma saanud karu topist silitada. Poole loengu ajal jäi kõigepealt Kirke ja siis kohe ka Mari magama. Mari tegi vahepeal läbi une lausa karu häält nii, et ümberringi istuvad inimesed meie poole kiikasid. Loengu lõpetas kiirelt äkiline vihmasabin. Tekkis väike mure, et kuidas nüüd kuivalt tagasi telki saada, aga õnneks lõppes vihm sama kiirelt kui algas. Ajasin Mari üles, kes algul aru ei saanud kus ta on, aga võttis siis jalad alla ja läks Ene juurde. Läksin küsisin loengu pidaja käest, et kas karud on aktiivsed ka öösel ja jaatava vastuse jätsin enda teada. Ene nimelt tahtis suurt teed mööda tagasi minna, mis aga oluliselt pikem oleks olnud. Rahustasin teda hädavalega, et karud öösel magavad ja kuna oli ka teisi, kes samale metsarajale koos meiega tulid, siis oli veidi rahulikum tunne pimedasse metsa siseneda. Kirke oli esialgu Ene süles, hiljem võtsin ta enda kukile, kus Kirke vähehaaval üles ärkas ja unisena ringi vahtis. Telgi juurde tagasi jõudnuna jäime kõik kohe magama. Öösel tuli äikesevihma, aga meid see ei seganud, mäletasin vaid uduselt läbi une, et välku lõi ja vihma sadas. Lapsed ei mäletanud hommikul midagi, neid müristamine ja välgutamine üles ei ajanud.

Pühapäev, 26 August

Pilt 11  Paekivipinnal

Hommik kippus vihmane olema ja vedelesime telgis suhteliselt kaua, mina olin muidugi see, kes esimesena end üles ajas. Esimene hetk oli jahe, aga see möödus kiirelt kui olin gaasipõletil kohvivee kuumaks ajanud ja toidukastid autost välja tõstnud. Selle aja peale kobisid ka lapsed välja kuuma kakaod nuruma. Hommikusöögi jooksul jäi vihm järgi ja peale ilmateate kuulamist, mis lubas ilusat ilma peale lõunat, panime kodinad ja veidi näksimist seljakotti ning hakkasime astuma.

Pilt 12  Happeaugud paekivis

Seekord valisime Marr Lake raja, mis oli kõige vasakpoolne kui kaarti vaadata. Tee läks üle paekivi seljandiku, kus paepind paljandus õige mitmes kohas (Pilt 11). Paekivi pinna sisse olid 60-te 70-te aastate kergelt happelised vihmad uuristanud omapärased augukesed või süvendid (Pilt 12), nüüdseks on õnneks happevihmad minevik. Mõne aja pärast hakkas paremat kätt Marr järv silma. Kui olime ümber selle läinud, nägime paari mahapõlenud suvila või paadikuuri vundamente ja siis kõrget paeklibu kuhjatist Marr järve ja suure järve vahel. Tegu oli umbes 200 m laiuse ja 4-5m kõrguse klibu ja veerise segu hunnikugaga (Pilt 13), millest ilmselt kõrge veetaseme ja suurema tormiga lained üle käivad.

Pilt 13  Klibu ja veerise vall

Pilt 14  Varjuauk klibuvallis

Pilt 15  Kivistised leitud

Kõrgemal asuvad kivid olid veidi samblikke peale võtnud, aga mujal olid kivid siledad ja kulunud. Selle kiviluite harjal olid matkajad kivide sisse sugu uuristanud, kuhu me nüüd tuulevarju läksime (Pilt 14). Mina ronisin lastega augu põhja ja avastasin seal mitmeid huvitavaid kivistisi (Pilt 15), mille peale mõlemad lapsed agaralt kive tuhnima hakkasid, et endale ka mõni leida. Ei läinudki kaua aega mööda kui kummalgi oma kivistis käes oli. Kui tahtsime edasi minna ei olnud Kirke sellest huvitatud, aga mõningase veenmise peale tegi ta nägusid (Pilt 16) ja ronis lõpuks august välja.

Pilt 16  Kiki näod

Edasi otsustasime suunduda vasakule “Overhanging Pointi” juures olevate kaldakaljude suunas. Pilvitus hakkas hõrenema ja veidi aja pärast tuli päike välja ja tegi olemise soojaks. Kui munakaterand lõppes, algas paepind kaldalt alla kukkunud rahnudega , mille vastu suured lained vahtu üles pritsisid. Ene ronis lastega ühe urbse korallrahu otsa, aga murduva lainega vahupritsmeis pilti ma ei saanud, sest jäin nupuga hiljaks ja pildilt paistab nagu oleks vesi eriliselt rahulik (Pilt 18).

Pilt 18  Ene lastega korallrahul

Edasi hakkas kaldaalune järjest raskemini läbitavaks muutuma ja tee peal tuli ette üks väike koobas. Meie uurisime koobast kui Kirke äkki koopaseinalt mao avastas (Pilt 19). Olemise ja ilusa kollane-musta välimuse põhjal paistis olema tegu Gartner Snake-ga, mis pole mürgimadu. Lapsed uurisid madu huviga ohutust kaugusest ja vaatamata minu kinnitusele, et tegu pole mürgimaoga, Mari teda kätte võtta ei julgenud. Pildi peale koos maoga tahtis laps saada ja selleks tuli julgus kokku võtta (Pilt 20). Kui madu sai veidi oksaga susida siis roomas ta väga osavalt mööda kaljuseina, kasutades pisimadki praod tugipunktideks ära. Lapsed oleks madu veel tund aega uurinud, aga meie tahtsime edasi minna ja nii jätsime mao peale lühikest tülitamist kaljuseinale oma asju ajama.

Pilt 19  Gartner Snake

Pilt 20  Mari natu hirmul madu piilumas

Paistis et siin paekalda all enam edasi ei saa ja Ene soovis märgitud rada mööda paekalda peale ronida, aga mina läksin üle ühe rahnu ja sattusin sama koopa tagaseinas asuva augu juurde. Hüüdsin et tulgu läbi koopa, sest siit saab kalda all edasi ronida. Mari tuli kohe ja ronis läbi augu välja, enne küll uuris minult, ega siin ühtki madu pole. Tema kinnitusel pidid teised ka tulema ja nii otsustasime Mariga veidi ronida ja siis teisi järgi oodata. Liikumine osutus küllaltki raskeks kuna tegu polnud matkarajaga ja nii mitmeski kohas pidin Mari aitama – kohati olid kaljud libedad või tuli rahnude alt läbi ronida. Ühe suure kivimüraka otsas ootasime Enet ja Kirket järgi, aga neist polnud veerand tunni jooksul märkigi. Läksime tagasi ja leidsime nad sama koopa juurest rahnude vahel istumas (Pilt 21), kus olime lahku läinud. Ene oli vahepeal Kirket kakatanud ja siis hoopis meid oodanud, ta ei tednud midagi, et pidi järgi tulema.

Pilt 21  Laps rahnude vahel

Pilt 22  Overhang Point

Vaatamata Ene väikesele vastuseisule suutsime Mariga teda veenda, et kaldaalune tee on väga põnev ja küllap kusagil saame ka üles ronida. Paaris kohas saime täitsa kalda alla nii, et kalju peakohal negatiivse kaldega kaugele üle meie ulatus. Lõpuks ühes kohas oli võimalik päris kõrgele mööda astangut minna ja sealt ulatasin lapsi nii kõrgele tõstma, et nad said kallaku peal kasvavatest puudest kinni võtta. Kui mõlemad enam-vähem kindlalt ülal olid ronisime ise Enega järgi ja peale lühikest teekonda läbi tihniku saime kaldapealsele rajale. Veidi aja pärast jõudsime Overhanging Pointi peale, mis kujutas endast kaugele ulatuvat kaljunukki (Pilt 22). Siin võtsime kerge eine, nautisime avanevat vaadet binokliga ja puhkasime veidi. Isegi Mari ja Kirke said binokliga vaadata kui vaatetorud kõige kitsamasse asendisse olid väänatud, ainult teravuse sättimine võttis veidi aega ja õppimist.

Pilt 24  Vee äärsed madalad paeastangud

Pilt 25  Veidi kõrgem kallas

Mööda rada kaldalt alla laskumine oli naljaasi ja peagi jõudsime tagasi paeklibu rannale, kust olime alustanud. Aega oli küll ja otsustasime mööda järve kallast edasi Indian Head Coveni minna. Siinne rada oli suhteliselt kerge – väikesed siledad ja madalad paeastangud vee ääres (Pilt 24) ja siis üks vähe kõrgem paekalda jupp (Pilt 25), millest tuli üle ronida. Vahtisime veidi seal ja mina käisin ujumas. Lained olid väga suured ja vesi läks päris järsult sügavaks, Mari ma ujuma ei lasknud, ega ta väga ei tahtnudki nii suurte lainetega. Tegin talle veidi lainehopat, mis seisnes selles, et hoidsin teda kätel ise põlvini vees seistes ja kui suur laine tuli tõstsin ta viimasel hetkel kõrgemale, et laine üle pea ei käiks – nagu võib arvata, Marile see meeldis. Ene tahtis seekord varakult tagasi minna kuna eelmine päev oli päris väsitav olnud ja nii me siis asusime tagasiteele sama Georgian Bay Traili pidi, mida olime eelmine päev kasutanud.

Pilt 27  Mari binokliga

Pilt 28  Mari Issiga kaljunukil

Kui söögid joogid olid võetud tundsin, et võiks veel miskit ette võtta. Küsisin, kas keegi tahab tulla järve äärde päikeseloojakut pildistama – Ene ja Kirke polnud huvitatud järjekordsest pikast matkast, aga Mari küll oli kohe hakkamas. Panin siis videokaamera ja fotoka seljakotti ja asusime teele. Tagasi läksime sama teed pidi, mida mööda olime tulnud, aga järve äärde pöörasime paremale veidi enne Halfway Pointi. Siit võtsime sama raja, mis eelmine päev perega, kuid edasi keerasime järsult paremale otse kalda äärel asuva kõige kõrgema koha peale. Kalju oli siin järve kohal tõesti väga kõrge ja kuna vaated olid vägevad tegin veel kaks pilti alla päikest teisele poole – ühe peal uurib Mari binokliga ümbrust (Pilt 27) ja teisel oleme koos üsna kalju äärel (Pilt 28).

Seekord laskusime alla järjekordsest kaljupraost rannale ja ronisime mööda astanguid Indian Head Cove juures nii kaugele kaljuseina alla kui saime. Päikeseloojakuni paistis veel jupike aega olevat ja viisin Mari tagasi alla rannale, et tal igav ei hakkaks. Mari pildus kive vette ja lobises seal paari vanema preiliga, seni kuni mina kannatlikult päikeseloojakut ootasin. Ootamatult kaua, üle poole tunni võttis see aega, et päike hakkaks horisondi taha vajuma. Kui päike õige madalale jõudis, tõin Mari uuesti ära ja võtsin kolm pilti (Pilt 29, 30, 31), mis küll kõige paremini välja ei tulnud.

Pilt 29  Mariga päikeseloojangul

Pilt 30  Loojang järve ääres, Mari kivil

Kõigi kolme peal on näha just päikese juures see sama Overhanging Pointi kaljunukk, kus me päeval einet olime võtnud. Filmisin päikese lähenemist horisondile, eks näe kuidas see välja tuleb. Kohe kui viimane pilt võetud, asusime tagasiteele, sest siin kipub peale päikeseloojakut kiirelt pimenema. Tagasiteel rääkisin koiottidest kui äkki Mari näitas ettepoole – koiott!, tegelikult oli tegu jänesega. Telgi juurde saime hämaras, tegin kohe lõkke. Istusime, vaatasime tuld, näksisime veidi, mina lasin õlle ja lapsed küpsetasid orgiga marshmellow komme. Ene ja Kirke olid telgiplatsil samuti jänest näinud, viimane oli väga rahulikult käitunud ja üldse mitte kartnud.

Pilt 31 Mari üritab poseerida kui pisike modell

Kuna öö oli selge, tahtsin minna tähti vaatama ja minu üllatuseks kippusid mõlemad lapsed kaasa. Seadsime nad siis tuduvalmis, pestes hambad ära ja pannes tuduriided selga, et pärast poleks enam vaja vaeva näha. Ene kobis magama ja mina läksin lapsed käekõrval telgikoha juures oleva järve äärde. Seal oli mitu pinki vee äärde lohistatud, aga alles kaugemalt leidsime ühe vaba. Kuu oli juba poolkuu mõõdus ja tema valguses sai ilusti jalutada, taskulampi polnudki vaja. Bruce peninsula pidi olema Lõuna Ontario kõige pimedam ja paremate vaatlustingimustega koht kuid tähistaevas kahvatus tugevas kuuvalguses. Näitasin lastele erinevaid tähtkujusid ja tähti mida tundsin, binokliga uurisime kuud ja laste üllatuseks oli kuu “auklik” ja “mäardunud”. Näitasin just Kirkele tähti kui ta oma esimest kukkuvat tähte nägi. Pisikest meteoriiti, mis sähvatas tähtede vahelt läbi, Mari ei näinud, sest ta vaatas kõrvale ja sähvatus kestab vaid hetke. Eriti pikalt me vaadata ei viitsinud, lapsed hakkasid uniseks jääma.

Esmaspäev, 27 August

Hommikul otsustasin kiirelt poest läbi käia, et nuudlikesi, õlut ja marshmellowsid juurde osta. Kui olin juba valmis minema hakkasid lapsed kaasa kippuma ja nii sõitsime kõik neljakesi Tobermore’sse, mis asub umbes 10km kaugusel neeme tipus. Käisime läbi turismibüroost, võtsin infot Flowerpot islandile sõitvate laevade kohta. Linnake oli tüüpiline väike turismilinn, kus elanike hulk suvel tunduvalt turistide arvule alla jääb. Poest lippasime kiirelt läbi ja sõitsime siis tagasi. Paljud inimesed lahkusid telkimisplatsidelt ja ühed noored, kes eelmine õhtu pidu panid, pakkusid meile oma puid, mis eelmisest õhtust üle jäänud. Võtsin selle hea meelega vastu, sest nii lahenes meie puutagavara probleem.

Pilt 32  Elupuudel "ratsutamas"

Pilt 33  Koobastega paekallas

Sõime veidi ja kui hakkasime matkale minema oli kell kaheteist ringis. Otsustasime seekord teha ühe pika matka mööda järve rannikut ida suunas, kus päris kõrge kallas silma paistis. Järve äärde saime Horse Lake Traili pidi, mille ääres olevate omapärase kujuga elupuude peal lapsed iga kord ratsutamist mängisid (Pilt 32). Puud kasvasid nii, et umbes poole meetri ulatuses juurikate juurest kasvas puu otse üles, siis keeras järsult küljepeale või isegi alla, enne kui uuesti ülespoole suundus. Järve ääres asusime mööda kivist randa kaugemal paistva kalda suunas liikuma. Munakivi ranna lõppedes jõudsime madala paekalda juurde (Pilt 33) ja veidi kaugemal avastasime suure koopa kaljuseina sees (Pilt 34).

Pilt 34  Lastega koopas

Pilt 35  Kaljul turnimas

Seda koobast tuli laste arvamuse järgi muidugi uurima minna. Koobas oli suudmes umbes 5 meetrit kõrge ja 8 meetrit lai. Lihtsalt läbitavat sügavust oli 20 meetri jagu ja siis muutus koobas madalaks ja pimedaks. Ei lastel ega minul polnud tuju niiskesse käiku pugeda, et edasi ronida. Läksime tagasi koopa all olevale paepinnale ja laste nõudmisel tegime kerge eine. Mul eriti isu polnud ja läksin turnisin veidi paekaldal (Pilt 35), mis tänu paes olevatele pragudele suhteliselt lihtne on.

Pilt 37  Ronime läbi ja üle

Pilt 36  Rahnuhunnik tee peal ees

Kui eine oli võetud ja minul ronimisest ning lastel kivide pildumisest isu täis, läksime edasi. Algul oli päris lihtne liikuda, kuid siis tulid mitmed suurte kaljurahnude kuhjatised ette (Pilt 36). Nendest mööda saamiseks tuli jälle parasjagu ronimist ja pugemist ette võtta (pilt 37), mõnes kohas olid läbipääsud nii kitsad, et seljakott tuli ära võtta, et end läbi pigistada. Lastel oli siin muidugi eelis oma väiksuse tõttu, aga oli näha et eriti mugavalt nad end ei tundnud koopakestest ja pragudest läbi pugemisel, nemad eelistasid üle ronimist, mis aga hulga tülikam ettevõtmine oleks olnud.

Pilt 38  Kõrge paekallas

Pilt 39  Kauguses paistab Cave Point

Rahnude kuhjade vahel oli vahepeal ka veidi siledamat pinda ja kogu aeg paistis kõrval paekallas, mis järjest kõrgemaks läks (Pilt 38). Järgmine neemenukk oli sile, astanguline paekivi, millelt paistis kaugemal paekaldas asuv suur koobas (Pilt 39), selle koha nimi oligi Cave point. Ma filmisin veidi ümbrust (Pilt 40) ja siis laskusime neeme taga olevale rannale ja võtsime seljakotid seljast. Meie Enega lesisime veidi kivisel rannal, lapsed hakkasid kohe kivisid vette pilduma ja ei paistnud, et neil oli puhata vaja. Siin laskus paepind madalate laiade astmetena järvepinnani ja siis edasi sügavamale (Pilt 41).

Pilt 40  Filmin ümbrust

Pilt 41  Põnev madal paeastmetega põhi

See oleks olnud ideaalne koht lastele ujuma minekuks, aga veealune paas oli äärmiselt libe. Põhjal astudes tuli väga ettevaatlik olla ja edasi sai liikuda ennast aeglaselt libistades. Jalutasin lähemas ümbruskonnas veidi ringi (Pilt 42) samal ajal kui Ene ja lapsed näksisid. Kaldast alla kukkunud paekivi rahnud olid erineva koostisega, osa kunagised korallid - hästi poorsed ja pisielukate kivistisi täis, teised aga väga tugevad ja ühtlased – dolomiidi kamakad. Mõnikümmend meetrit edasi algas järjekordne kiviveerisega kaetud rand, mis paistis ulatuvat kilomeetri kaugusele kõrge paekaldani välja. Kuna mööda sellist randa oli suhteliselt ebamugav liikuda ja paistis, et kalda all seal niikuinii lastega edasi poleks saanud, otsustasime kaugemale enam mitte minna.

Pilt 42  Kivistisi uurimas

Pilt 44  Laste koostööd ronimisel filmimas

Karta oli ka seda, et lapsed väsivad ära ja tagasiteel oleks väga tülikas olnud nendega ukerdada. Kirke nimelt kipub väsimuse korral sülle tahtma, aga see oleks niisugusel rajal võimatu olnud. Ene tahtis küll kiiremini tagasi pöörduda, aga lastel oli kole põnev ja mina ka leidsin, et kiiret pole kuhugi. Nii veetsime seal oma poolteist tundi, enne kui uuesti liikuma saime. Tagasiteel tulin mõttele, et oleks väga põnev filmida seda, kuidas lapsed omapäi mööda rasket rahnudega ülekülvatud rada matkavad. Nii ma siis jooksin edasi-tagasi et filmida nende ronimist mitme nurga alt (Pilt 44). Tore oli vaadata kui Mari raskemates kohtades Kirket aitas ja proovis teda kõrgetest astangutest üles upitada. Ene muidugi hoidis igaks juhuks vahetusse lähedusse ja mõnes kohas pidin filmimise katkestama, sest kõik vajasid järjekorras minu abi.

Pilt 45  Uni murdis lapse

Pilt 43  Laste pealt kivi kangutamas

Ühes kohas oli suur mitmekümne tonnine paelahmakas kaldast alla kukkudes keskkohaga vaid pisikese kivitüki peale toetama jäänud, üks ots oli oma nelja meetri pikkuselt õhus. Lapsed ronisid sinna alla ja saime põneva pildi (Pilt 43), millel mina jõumeest mängin ja endast oluliselt suuremat kivi laste pealt “üles tõstan”.

Telkimiskohas tagasi olles tegime lõket, sõime õhtusöögi ja laste rõõmuks küpsetasime jälle marshmellows orgi otsas. Just kui lõke oli põlema läinud, hakkas sadama, süüa tuli varjualuse all. Sel ajal kui me Enega askeldasime selgus, et lastel oli raske päev olnud, Mari jäi vaikselt laua äärde magama (Pilt 45). Tükk tegu oli tema hammaste pesuga, mida tuli teha une pealt. Selleks ajaks kui lapsed telki tudile saime jäi vihm järgi ja mina istusin oma mugavas lamamistoolis lõkke ääres ja libistasin vaikselt õlut. Nii-öelda võtsin viimast, sest miljonilinnas elades pole sellist võimalust just tihti.

Teisipäev, 28 August

Öösel sadas jälle vihma, aga hommikuks tuli päike välja ja peale hommikusööki (Pilt 46) otsustasime minna Bruce Peninsula teisel küljel asuvat liivaranda vaatama. Sõitsime umbes 12 km risti üle poolsaare ja jõudsime suure lahe – Dorcas Bay äärde. Laht ise on üsna suur, ulatudes 2 km laiuselt oma 3 km neeme sisse. Vesi on väga madal ja seetõttu oli liivane lahepõhi mitmesaja meetri ulatuses kuiv. Esiteks läksime tegime pisikese tiiru mööda soos asuvat laudrada, kus mitmesuguste sootaimede ja loomade kohta oli selgitavaid silte välja pandud. Lapsi huvitas eriti üks orhideeline, mis pidi putukaid sööma, seda filmisin suures plaanis – seal oligi tigu parasjagu kinni jäänud.

Pilt 47  Märg ja niru liivarand

Pilt 48  Lapsed liivale joonistamas

Pisikeses ojas nägime kalasid ja soos konni. Kirke oli veidi murelik laudteel käies ja hakkas sülle kippuma kui kuulis, et soo võib sisse imeda kui tee pealt maha astuda. Matkarada viis edasi metsa vahelt liivarannale, aga rand oli öisest sajust märg ja nigela võitu (Pilt 47). Lapsed said veidi joonistada liivale (Pilt 48), mina läksin hulkusin mööda randa ringi. Rannas tuli kohati liiva vahelt ka murenenud paepind välja, korjasin ühe huvitavama kujuga kivi üles. Et siin ei saanud ei ujuda ega mugavalt päevitada asusime peagi tagasiteele.

Pilt 49  Georgian Bay Trail

Pilt 50  Kiki elupuu tüvel turnimas 

Telgi juures tegime kerge söögi ja läksime siis jälle mööda elupuumetsast läbi viivat Georgian Bay Traili järve äärde (Pilt 49). Lapsed pidid selles metsas alati mööda puid ronima ja Kirke turnimise sai Ene päris hästi pildile (Pilt 50). Seekord pöörasime paremale enne raja lõppu ja läksime järve äärde paeastangu alguses.

Pilt 51  Lained vastu kaljurahnu peksmas

Tuul oli tugev ja lainetus vägev nii, et kalda all ilma märjaks saamata liikumine nõudis head ajastamist kui kahe laine vahel tuli üle madalama koha liduda. Ronisin lastega ühe madalal vee kohal asuva nuki peale ja vaatasime seal kuidas lained vastu kaljut tuhandeteks piiskadeks murdusid (Pilt 51). Huvitav, et tõesti suured lained tulid seeriatena, paar kolm tükki järjest ja siis oli mõnda aega rahulikum. Seda tuntud üheksanda laine reeglit ma küll kusagilt välja ei lugenud. Istusime siin kaljul oma tund aega, vaadates veemöllu ja kuulates lainete müha. Lapsed näksisid toitu ja muutusid siis rahutuks hakates kaljul ringi ronima, nendel oli igav niisama istuda. Nüüd ei saanud me ise enam rahulikult istuda, sest pidime lastel silma peal hoidma, et nad vette ei potsataks.

Ronisime edasi Halfway Rock Pointi paekalda peale, kus kahe päeva eest olin Mariga kahekesi käinud. Ene oli ettevaatlik ja sellises kohas hoidsime kalju äärel lastel kõvasti käest kinni. Mari tahtis väga alla vaadata ja lasime siis kahekesi kõhuli kaljule, et üle ääre alla piiluda. Kirke tuli teisele poole minu kõrvale, aga peale esimest pilku ronis tagurpidi tagasi ja nii ei saanudki Ene meist kolmest pilti kui alla piilusime. Kuna vaade oli vägev siis jätsin Ene lastega kõrgeimale nukile ja jooksin ise edasi, et neist pilti teha. Raske oli otsustada kuidas parim pilt teha, sest kalju oli nii kõrge, et selle koguulatuse pildile võtmiseks oleks tulnud veel kaugemale minna. Kui aga sain enamuse kaljust pildile siis jäid inimesed nii väikeseks, et neid tuleks luubiga pildilt otsida. Lõpuks plõksisin kolm pilti erineva zoomi ehk suurendusastmega (Pilt 52, 53, 54).

Pilt 54

Pilt 52

Pilt 53

Peale seda läksime kalju äärt pidi edasi, ranna poole ja ühe nuki peal, kust rand juba näha oli, ronisime Mariga allpool asuvale astangule pikalt väljaulatuva kaljunuki alla, mida järgmiselt rannalt tehtud pildilt (Pilt 55) hästi näha on. Ene ja Kirke läksid edasi rannale sel ajal kui me Mariga veel ringi ronisime. Kui teiste juurde jõudsime tahtsin ujumas käia ja muidugi soovisid mõlemad lapsed koos minuga vette tulla. Ene arvas, et tema jaoks on lainetus liiga suur ja nii viisin esialgu Mari ja siis Kirke vette.

Pilt 55  Lastega rannal

Pilt 56  Issi ujutamas

Minu üllatuseks Kirke lasi endale lainehopat teha ja vaatamata kilkamisele paistis seda nautivat (Pilt 56). Panin nad lõpuks rannale ja siis sain ka ise ujuda. Nüüd tahtsin minna ja vaadata suurt koobast, mille juurde pääsemiseks oli vaja mööda kaljuseina alla ronida ja siis üht kitsast ja madalat astangut mööda veepinnani laskuda. Mari muidugi tuli kaasa ja pidin teda vaid mõnes kohas aitama. Koopas olid mõned sukeldujad, kes veealuseid käike uurisid. Kui Ene ja Kirke juurde tagasi jõudsime oli Ene niisama istumisest ära tüdinenud.

Mina ja lapsed tahtsid rannas edasi olla ja nii läks ta tagasi telgiplatsi juurde, et sealses rahuliku sooja veega järvekeses ujuda. Läksin panin ühe enam-vähem sileda kivi peale rätiku ja lesisin seal ise silmanurgast laste tegevust jälgides. Mari nägi üht koera ja tikkus seda silitama. Koer aga ei pannud lapse lähenemiskatseid tähele ja oli pabinas, sest tema peremees läks ujuma. Koer proovis peremehele vette järgi minna, aga pelgas liigselt suuri laineid. Kirke ukerdas niisama rannal ringi ja tassis huvitavamaid kive minu juurde. Enne äraminekut tegin kummastki lapsest pildi kaljul kui lained tagaplaanil pritsisid (Pilt 57, 58).

Pilt 57  Mari poseerimas lainete taustal

Pilt 58  Kiki vaatab lainete pritsimist

Päike hakkas juba madalale laskuma, kui asusime tagasiteele. Küsisin lastelt, kas nad viitsivad mööda pikemat, rannaäärset teed mööda minna ja mõlemad olid kohe nõus. Suurel paeveerise rannal otsisime kivistisi ja võtsime mõned huvitavamad ja normaalse suurusega kivid seljakotis kaasa. Kõik põnevamad kivistised olid kahjuks suurte paelahmakate küljes, mida ka kõige parema tahtmise juures poleks suutnud liigutada. Tee peal läksime korraks Marr järve äärde ja äkki nägi Mari kaldaäärses madalas vees oleva kivi all olevat madu. Uurisin lähemalt ja selgus, et tegu oli pisikese lõgismaoga. Tegin temast pilti, aga kahjuks jäi pildi peale vaid väga udune järve pind, milles võib hea tahtmise korral aimata ujuvat madu. Tagasiteel lasin lastel endale teed juhatada ja nad said sellega päris hästi hakkama.

Ene polnud veel lõket süüdanud, sest seda soovis Mari ise teha. Õhtul nautisime ilusat sooja ilma ja selget tähistaevast. Lapsed küpsetasid oma komme lõkkel ja siis viisime nad magama. Kirkele läks just magamamineku eel “pirikoll sisse” ja ta lõugas ja jonnis oma tund aega, enne kui magama jäi. Lõpuks istusime Enega kahekesi lõkke ääres, limpsisime kokteili ja lobisesime. Kahekesi oleks ikka nii palju lihtsam matkamas käia, aga usun, et lastele annab see palju, et neid kaasa veame, ja tegelikult meeldib neile väga meiega koos igal pool matkata.

Kolmapäev, 29 August

Pilt 59  "Lillepotid" Flowepot saarel

Olime plaaninud varase ärkamise, et jõuda esimesele laevale, mis “Flowerpot” ehk lillepoti saarele pidi viima. Esiteks muidugi ei ärganud me nii vara kui arvasime ja teiseks ja palju suuremaks probleemiks oli see, et Kirkest polnud pirikoll ka hommikuks välja läinud. Saime asjad kokku ja söödud enam-vähem õigeks ajaks, aga siis keeldus Kirke telgist välja tulema ja kui Ene proovis talle riideid selga saada hakkas laps jälle kisama. Jändasime temaga oma pool tundi ja olime muidugi lootusetult hiljaks jäänud. Lõpuks läksin võtsin lapse jõuga sülle ja torkasin ta autosse, panin ta oma istmesse ja tõmbasin rihmad peale. Esialgu tõusis kisa taevani aga ime küll viie minuti pärast oli rahu majas kui viimaseid asju autosse viskasime.

Ilm oli ilus ja pidi niimoodi terve päeva püsima. Tobermory’sse jõudsime kella kaheksaks, just kui esimene laev lahkus. Läksin kohe pileteid ostma ja sain pileti järgmisele laevale. Mul õnnestus kaubelda sõit suurele laevale, mis teeb tiiru ümbruskonnas ja tagasipilet viimasele Zodiac kiirpaadile. See ei pidanud küll olema nii ette nähtud aga suutsin oma soovi läbi suruda. Nüüd oli meil umbes tund aega linna peal ringi vaatamiseks. Viisin auto parkimisplatsile, sealt tagasi jalutades sattus kärakapood teele, ostsin ühe pudeli šampanjat saarele kaasa, et janu meid liialt ei vaevaks. See on ka enam-vähem ainus alkoholisisaldusega jook mida Ene suu sisse võtab. Ene ostis lastele suured jäätised, mida need sadamakail istudes nautisid. Mina läksin ostsin suveniiripoest kaardi Flowerpot Islandi pildiga Eestisse saatmiseks aga nagu hiljem selgus unustasime selle postkasti visata.

Peagi hakkasid inimesed sadamasillale kogunema ja seadsime ka endid soodsamale positsioonile. Laev, mis ette ujus oli päris pirakas, meie Mariga läksime ülemisele tekile, Kirke ja Ene alla. Ilm oli päris tuuline ja kilega oli mõnus olla. Esialgu sõitis laev kitsasse lahte, mille tagumises otsas oli kaks uppunud laeva põhjas näha. Tegu oli mingi suurema kaubalaeva ja ühe pisemaga, millest kumbki erilist muljet ei jätnud. Sealjuures oli ülevalt neid isegi paremini näha kui laeva põhja konstrueeritud akna kaudu. Kirke ja Ene tulid ka korraks üles, aga kui saime lahest välja ja hakkasime üle lageda vee saare poole liikuma ajas külm tuul nad jälle alla. Mina filmisin kallast ja merd ja mööda kihutavat Zodiac paati.

Pilt 60  Üksik "lillepott" teise nurga alt

Poole tunniga saime Flowerpot Islandi juurde ja hakkasime mööda selle põhjakallast edasi liikuma. Saare kallas oli kaetud kiviveerisega ja keskosas paistsid suhteliselt kõrged mäed. Majakas asub põhjarannikul ja peagi ilmusid kuulsad flowerpots ehk lillepotid neemiku nurga tagant välja. Need kujutavad endast vee ja ilmastiku poolt voolitud paekivist tornjaid moodustisi, millest tegin paar pilti (Pilt 59, 60) ja jäädvustasin vaate ka video peale. Sadam oli mõnisada meetrit edasi järgmise neemenuki taga. Veetase oli nii madal, et laev ei saanud sadamasse sõita ja meid viidi Zodiac paadiga jupikaupa kaldale. Sättisin end esimesse paati, et saaksin lapsi ja Enet filmida, kui nad järgmise paadiga randa tulevad. Kuna reisijaid kordamööda kahe paadiga maale toimetati, pidin päris kiirelt sadamast ringiga muulile jooksma, et parim asend filmimiseks saada enne kui meie ülejäänud pere randa jõuab. Sain neist päris hea kaadri, lapsed märkasid mind muulil ja hakkasid hüüdma ning elavalt lehvitama.

Sadamas pidime maksma pisikese tasu saarel viibimise eest. Lapsed käisid pissil, sest sadam ja majakavahi maja olid ainsad kohad saarel, kus peldik pidi leiduma. Saar ise on vaid 3 km² suur ja kolmnurkse kujuga. Saarel asub neli põhilist paekivi kõrgendikku: lääne, kesk, lõuna ja kindluse kõrgustik, viimasel asub ka majakas. Ametlikke matkaradasid oli saarel vaid kolm: üks, mis teeb saarele ringi peale, teine, mis selle ringi pealt viib läänerannikule ning kolmas, mis majaka juurde viib. Kuna meil oli küllalt aega, otsustasime kõik rajad läbi käia, millal me jälle siia saame. Saare loodus on väga metsik, inimasustust on seal vaid veidi aega sajandi algul olnud ja peale seda asus saarel ainult majakavaht, kuni ta automaatmajakaga välja vahetati.

Pilt 61  Einetamas Flowerpot saare rannas

Kitsas rada läks ürgmetsa vahel telkimisplatsidest mööda (kohad on vaid kuuele telgile) ja siis pööras kõrvalharu edelarannikule. Veidi aja pärast nägime paremat kätt kaljut ja rusukallet samas kui vasakule jäi soine järveke, Marle bed. Rannikule jõudes jalutasime veidi mööda kive ja siis istusime maha einet võtma, et oleks vähem käe otsas kaasa tassida. Ilm oli päikseline ja mitte liiga palav nagu pildilt võib näha (Pilt 61). Lapsed näksisid toitu ja meie Enega lahendasime šampa ära. Jalutasin lastega mööda kive ringi, otsisime üksteise võidu huvitavamaid kivistisi. Enamus asusid suurte kivilahmakate pinnal, mida ei saanud kuidagi kaasa võtta.

Pilt 62  Sammaldunud kivide vahelt läbi pugemas

Üldiselt oli rahvast väga vähe, mõned inimesed tulid veel randa kui meie asusime oma ringkäiku jätkama. Meie liikumistempo paistis kõigist, keda kohtasime, kiirem olevat. Lapsed on väga osavad ja kiired ronima kui neil asi põnev on. Tee peal vaatasime soojärve veidi lähemalt ja seletasin lastele, et ilusa sileda järveäärse samblakihi peale ei tohi astuda, sest selle all on muda ja sinna võib sisse vajuda. Peagi jõudsime tagasi ringteele, mis muutus oluliselt järsemaks kuna alustasime keskmist kõrgustikku ületama . Kohati tuli lausa kätega kinni hoides üles ronida või siis kivide vahelt läbi pugeda (Pilt 62). Kui raja kõrgemasse punkti jõudsime pidime veidi hinge tõmbama. Nüüd hakkas rada sama järsult laskuma ja ega seegi kerge polnud, sest pinnas oli märg ja libedavõitu. Lõpuks saime uuesti rannikule majakavahi maja juures ja käisime seal sees pisikest muuseumi vaatamas.

Pilt 64  Ene põneva kalju taustal

Pilt 63  Maod puntratantsu tegemas

Siin oli igasugu vana kolu vaatamiseks välja pandud ja seina ääres rippus ohtralt maonahku, mida lapsed huviga uurisid. Majakavahi majast veidi edasi oli majaka juures Kindluse kõrgustiku peal vaateplatvorm, millele ronisime ümbruskonda uurima. Madusid oli igal pool päris palju näha ja tegin pildi kahest koos püherdavast maost (Pilt 63), keda lapsed seni uurisid kuni viimased tüdinesid ja põõsaste vahele roomasid. Keskkõrgustiku paekaldas asus üsna kõrgel suur koobas, milleni pidime kindlasti ronima. Selle olla kunagi jääaja lõpul lainetus tekitanud, kui veetase olulisel kõrgem oli (Pilt 64). Teed jätkates saime uuesti rannikule ja nüüd juba nende kuulsate “Lillepottide” juures.

Kuna aega oli paar tundi meie laeva lahkumiseni ja sadam oli nüüd päris lähedal, läksime mööda kiviranda veidi tagasi ja seadsime end mugavalt sisse. Ega ma kaua ei saanud mõnuleda, sest Maril tuli häda peale, mille pidime metsa all ära lahendama. Rand koosnes valgetest paekividest ja tugeva päikesega oli nii hele, et ilma päikeseprillideta ei saanud olla. Meie lesisime päikesesoojal paepinnal ja lapsed pildusid kive vette, millest nad ei paista kunagi väsivat. Umbes tunni aja pärast hakkasime aeglaselt edasi liikuma ja läksime tegime “Lillepottidest” veel pilte (Pilt 65, 66, 67, 68).

Pilt 65  Mina lastega lillepoti jalamil

Pilt 66  Ene lastega, lillepott taustaks

Haruldaselt madala veetaseme tõttu olid lillepotid veest väljas ja mul tekkis idee minna sadamani randa mööda. Tegin väikese eelluure ja paistis, et kui paar veidi raskemat kohta välja arvata saab sadamasse väga lihtsalt. Ene siiski otsustas koos Kirkega paekaldal kulgevat ametlikku matkarada kasutada.

Pilt 67  Meie pere "Lillepoti" saarel

Mari muidugi tuli koos minuga mööda rannikuäärseid kaljusid turnima. Sellele alale sattub inimesi harva ja oma ronimise tasuks nägime terve hulga huvitavaid kivistisi nii laudsiledatel rannapindadel kui kaljudel. Paaris kohas julgestasin Mari, kui vee kohal tuli ühelt nukilt teisele ronida, aga muidu sai ta täitsa ise hakkama. Meie üllatuseks saime sadama juurde sama kiirelt kui Ene Kirkega, ehkki arvasime, et meie tee oluliselt otsem on, ju neil oli seda võrd kergem. Istusime veidi sadamas ja oligi aeg paadiga tagasi sõita.

Pilt 68  Tom & Flowerpots

Ronisime Zodiac paati ja seal olles selgus, et meid viiakse suurele laevale, seletasin paadijuhile, et meie tahaksime ikka kiirpaadiga tagasi saada ja ta lubas lahkelt seda sündida. Teised lasti laevale aga meiega sõideti tagasi randa uusi inimesi peale võtma. Paat sõitis aeglaselt sadamast välja ja siis näitas paadijuht minu poole, osutas peale ja seletas midagi. Ma ei saanud midagi aru, naeratasin lollakalt ja noogutasin. Kuid nii pea kui paadijuht gaasi põhja pani sain aru millest jutt – paat hakkas sellise kiirusega minema, et sain vaevu mütsi kinni püüda enne kui see üle parda oleks lennanud. Kiirus oli paadil küll kusagil 60 km/h, paat ise oli õhus, ainult mootor ulatas vette. Marile meeldis see sõit nii väga, et lapsel oli suu pidevalt naerul. Kirke aga arvas, et kohe küll tagasi uuele sõidule ei taha minna. Enne sadamasse tagasi jõudmist tegi paat auringi kallutades järsult ja hüpeldes üle enda lainete. Sõidu ajal filmisin põnevamaid hetki kuid müra tõttu suurt midagi peale rääkida ei saanud. Tobermory’s ostsime enne tagasisõitu poest veidi puuvilja.

Pilt 69  Pisike "krokodill" vees sulistamas

Tagasiteel tuli tahtmine minna veel kord sellesse liivaranda, kus olime korra käinud, sest keegi rääkis mulle, et oleks pidanud vee äärde jalutama, vesi olevat väga soe ja üldse mitte must. Ene oleks tahtnud otse koju sõita, aga kui pakkusin randa mineku laste kuuldes välja, oli asi otsustatud – läksime randa. Lapsed said ujumisriided selga ja asusime mööda liivast merepõhja veepiiri poole astuma. Võttis ikka hea mitusada meetrit enne kui veeni jõudsime ja vesi oli tõesti soe. Väga selge ja puhas ta just polnud, aga paistis ujutav olevat. Lapsed läksid kohe vette sulistama ja enne tundi aega ma neid veest välja ei saanud. Vesi oli nii soe, et veest välja tulles hakkas külm ja lapsed olid kogu aeg kaelani sees ujudes või siis “krokodilli” mängides (Pilt 69).

Kui lõpuks välja tulime sundisin neid jooksma, et soe hakkaks. Tegime kogu tagasitee jooksu ja kaugushüppe võistlust, mis lastele väga meeldis. Võitsime kõik vaheldumisi, sest sõltuvalt suurusest andsime veidi eeliseid pisematele. Auto juures vahetasime riided ja asusime Ene rõõmuks lõpuks tagasiteele. Kerge eine võtsime jälle samas Tim Hortoni kohvikus, kus tulleski. Sõidu ajal kuulasime üht lindi peale loetud põnevusjuttu terrorismist, kes oleks oodanud et juba pooleteise nädala pärast tegelikkus igasuguste põnevusjuttude sündmused kaugelt ületab. Kella kümneks saime koju, tassisime magavad lapsed voodisse ja mina tõstsin ka auto kraamist tühjaks, et saaks hommikul kohe tööle minna.

Tore puhkus oli !!!

--------------------------------------------------------- L Õ P P ---------------------------------------------------