Süstamatk Grand Riveril

Vanem tüdruk süstaga Grand Riveril Septembri lõpus 

Septembri viimane nädalavahetus lubas kesksuvist ilma, +25C sooja ja päikesepaistet. Sihukest võimalust loodusesse minekuks ei saanud kasutamata jätta. Peale mõningast arutelu otsustasime lühikese süstaretke kasuks kohalikul suuremal jõel, kus piltide põhjal otsustades õige vinged kärestikud olevat. Kuna kaasa ja pisem plika ei olnud jõele minekust vaimustatud võtsime kanuu ja süsta asemel kaks süsta. Jõele läheme vanema tüdrukuga kahekesi sel ajal kui teised kohalike mennoniidi piirkonna vaaatmisväärsustega tutvuvad.

Auto on teataval määral väiksem kui eelmine, mistõttu kahe veesõiduvahendi katusele kinnitamine nõuab veidi leidlikkust. Tuleb teised hoolikalt kinni siduda, et 110 km/h peal maanteele lendu ei läheks. Tõmbasin mõlemast otsast koormarihmadega kinni aga tulevikus peaks ehitama pisikese universaalse spets raami, et peale- ja mahalaadimine kiiremaks ning mugavamaks teha. Kodust välja sõites selgus peagi, et miskit on viltu, niipea kui kiirus üle 70 läks, hakkas hirmus kolin pihta, miski tagus vastu auto katust.

Stardiks valmis

Sõitsin teelt kõrvale, vaatasin paadid üle. Olid teised korralikult kinni, ainsad võimalikud heliallikad tundusid olema kas süsta iste või siis kummipaelaga kinnitatud panipaiga kaas. Sidusime mõlemad paremini kuid uuesti teele minnes kordus sama jama. Vaatasime veel kord üle ja ehkki laps arvas, et koormarihm võib taguda tundus see katsumisel korralikult pingul olevat. Teele tagasi ja muidugi hakkas paugutamine uuesti pihta, kannatasin kümmekond kilti. Midagi hullu pole, sest paadid kinni, aga vastu katust tagumine käis nii närvidele, et pidin jälle kõrvale sõitma. Pikema uurimise käigus jäi ainsaks võimaluseks koormarihm, mis tuule käes resonantsi minnes võis pendeldama hakata. Sidusin selle nöörijupiga keskelt pakiraami külge kinni. Kiirust kogudes kuulatasime kõik ärevalt ja kui sajani jõudes miskit ei kostnud veendusimne, et seekord probleem lahendatud.

Tassime süstad jõe äärde

Jõe äärde sai läbi kohaliku looduspargi kus meilt isegi tasu ei võetud, sest laseme vaid paadi vette ega kavatsenud kauemaks parkima jääda. Tahtsin sõita kanjoni algusest aga kaasa muretses, et lapsel esimene kord kärestikul ja pealegi on ajaga natu kitsas. Olgu siis, läheme veidi altpoolt peale ehkki takkajärge oli selge, et ka kanjonis poleks muud probleemi olnud kui liiga madal veeseis. Jõge nähes oli selge, et kaasavõetud kiivreid pole küll vaja. Isegi päästevestid tundusid üleliigsed, sest ülepea vett ei paistnud kusagilt. Olime kevadiste ja sügiseste suurvete kirjelduste tõttu palju vägevamat jõge ette kujutanud, see mida nägime tundus oluliselt nirum kui Pirita jõgi.

Hakkame minema

Süstad lasime vette kohe silla juurest, kust ka esimene kärestik algas. Siit sai kaasa meist viimased pildid enne kui silmist kadusime. Esimene kärestik tundus päris vahva, hooga voolust läbi sõites pritsis isegi vett paati. Põhiliseks probleemiks osutus veetaseme madalus, paaris kohas kriipisime juba siin põhja vastu kive.

Tüdruk suundub kärestikule

Kokkuvõttes kujuneski kõige suuremaks probleemiks piisavalt sügavate kohtade leidmine, kust süstaga ilma kinnijäämata läbi saaks. Vool oli suht kiire aga jõgi lai ja madal, vaid vaiksemates kohtades kus kiilu all vähemalt pool meetrit vett, võis muretult tunda. Mul õnnestus kaks korda põhjalikult kinni jääda nii, et pidin keset jõge paadist välja ronima ning seda sügavamasse kohta tarima.

Mina kivide vahel voolus, vett isegi pritsib paati

Vähemalt loodus oli kaunis, juba hakkavad lehed värvi muutma. Päris alguses küll ehmatas korra kui seafarmi hais pidi hinge kinni lööma. Väga saastatud jõgi ei saa olla, sest kallastel oli aeg-ajalt kalamehi näha. Samas hiljem kodus tõstis kaasa mu veepapud ukse taha, kuna nood haisesid hirmsasti. Pidin teised käsitsi ämbris läbi pesema, et ka tulevikus kanda saaks. Ilmselt leidus jõe mudas terake "väetist" ka mennoniitide seafarmidest.

Vaikne koht, paremal kaldal elupuumets

Suured puud madalamal vasakul kaldal

Saime jällekord kinnitust kohalike matkasellide võimekusest või siis broshüüride kokkukirjutajate äärmisest konservatiivsusest. Ettevõetud marsruudi läbimiseks pidi kuluma asjatundjatel 3 - 4 tundi, meie saime kahe poolega hakkama. Laps sõitis esimest korda ja enamus ajakulust oli seotud piisavalt sügavate kohtade otsinguga kust süstaga läbi saaks. Suurema voolu korral oleks kindlasti vähem kui kahe tunniga hakkama saanud. Kärestikke kui selliseid ma tegelikult ei näinudki, tegu pigem keskmisest veidi kiirema vooluga kohtadega. Suuri kive polnud praktiliselt üldse nii et kõrgema vee korral oleks õige ohutu sõita.

Kõrkjate vahel sõudmas

Sügisevärvid hakkavad looma 

Kokkuvõttes veidi pettunud, et jõgi nii lihtsaks kujunes aga eks järgmine kord otsime parema. Paadipõhjad said ka parajalt vatti, hea et suht tugev materjal mis ainult kriibitud sai. Katki polnud kusagilt läinud ehkki paar korda sai libamisi ka mõnda tõsisemat kivimürakat tervitatud. Kui paar kilti sõuda helistasin kaasale, et jõuame varem kui eeldasime. Ta saabuski meie maabumispaika 5 minti enne meie randumist.

Paadid peale, rihmad kindlalt kinni ja kodu poole ajama. Kargasime kiirelt notipoest läbi, et mõned joogid haarata, äkki on see Torontosse jõudes juba kinni. Nimelt olid õhtul meil sugulased külla tulemas, hea et pisem laps koju jäänud, kes neid vastu võttis, sest jäime piinlikult hiljaks.

Matk läbi, tagaplaanil "Kissing Bridge"

Õhtusöök sõpradega

Nood olid õnneks isegi oma toite kaasa toonud jookidest rääkimata (eraldi väärib märkimist päkapikupildiga Belgia 9%-ne õlu). Kokkuvõttes tekkis lauale õige vägev patarei, mida asutasime jõudumööda hävitama. Lisaks imemaitsvatele seenepeekonirullidele viskasime vorstikesed grillile ja koera suureks rõõmuks ka kaks poolemeetrist ribilõiku. Kered sai täis pugitud, pudelitele valu antud ja juttu aetud kuni aeg ühe paiku öösel külalised viimase metroorongi peale saata. Karta on, et tegu oli selle aasta viimase mõnusalt sooja õhtuga, kui väljas sai särgiväel istuda.