Minipuhkus, Bruce Peninsula 3

Bruce - Teisipäev Aug 26, õhtupoolik

Poseerimas

Lapsed kaljuäärel

Kiki üksi samas kohas

Kohe avanes õige vägev pilt mitmekümne meetrisest vertikaalsest paeseinast, mis otse vette kukkus. Lapsed ronisid ääre peale, et neist pilti teeksin. Ausalt öeldes tundus see päris kahtlaselt ohtlik, ainus lohutus, et kui libastukski siis prantsataks vette, mis pole nii hull kui kivide peale maandumine.

Selfie paekaldaga, laps nukil seismas

Noorte julgustükid

Koerale panime siin küll rihma kaela ja sidusime kadaka külge selleks ajaks kui pilte tegime. Mine tea looma, äkki veel läheb liiga ligi järsakule ja prantsatab alla. Loomale sihuke asi üldse ei istunud, sikutas nii mis kole ja lausa ulgus. Ei saanudki aru kas kartis meie kui karjaliikmete turvalisuse pärast, või tahtis ise hirmsasti pildile. mahajätmist ei saanud ta karta, sest olin pidevalt loomast vaid paari meetri kaugusel. Kõik poseerisid kaljul ja Eeva istus kõige kõrgemas kohas järsaku äärele jalgu kõigutama, loodetavasti ei saa ma ta vanematelt selle eest peapesu :P

Tuleme kõrge kalda poolt ...

... ja ronime edasi kalju ning vee piiril.

Järsemalt osalt alla jõudes pidime edasi minemiseks mõnda aega suht madala kuid järsu kalda all veepiiril turnima. Paaris kohas said jalad märjaks ja vahepeal tuli kaljunukkidest kinni hoida, et mitte selili vette prantsatada. Koko juhatas entusiastlikult vägesid saades enamustest kohtadest omal jõul üle ainult kord või paar oli vaja teda aidata kas eriti järsu ronimise või siis libeda kaldpinna peal.

Sattusime pikale paemunakate rannale, valgete ja helehallide mürakate vahel vedeles ka teist tüüpi kive. Silma hakkasid paar roheka tooniga kuni üks neist ilmselgelt kas meteoriidilöögi brecchia või siis vulkaanilise päritoluga. Rohelises massis oli hulk erinevaid kivitükke suvalistes asendites tardunud nagu rosinad kukli taignas. Kahjuks oli liiga suur, et seljakotti toppida ja kaasa võtta. Proovisin mõnda pisemat leida aga ei õnnestunud.

Perfektne brecchia näidis

Hiiglane saarel ülbamas, lilliputid hoidke alt

Vees oli omapärane pisike rahn, millel kasvasid üksikud minipuud ja rohututid. Sarnanes miniatuurse vahemere kaljusaarekesega. Laps otsustas "Gulliveri" mängida, päris naljaka pildi saime. Ainult "saarele" läbi "mere" kahlamine osutus keeruliseks, sest paekivid on vees eriliselt libedad, plika pidi osa maast neljakäpukil läbima, et mitte täies pikkuses vette prantsatada.

Pisike Mari piilumas ilusat mustrilist Garter snake

Paarkümmend sammu edasi kostis hüüatus ees sammuvalt tüdrukult, too oli vilksamisi madu märganud. Roomaja muidugi puges käbedalt kivide vahele, ega andnud end näole. Oleksime edasi läinud aga kus sellega kui maohuvilisest vanem tütar kaasas. Too hakkas kivide vahel sudima ja madu otsima, viimaks leidiski ühe õige piraka rahnu alt peidust. Õnneks oli too siiski piisavalt kaugel haardeulatusest väljas. Lapse kurvastuseks ei aidanud ei meelitamine ega hirmutamine, madu vahetas veidi asendit, piilus kivi alt aga ei suvatsenud välja roomata, et lasta end kahejalgse herpatoloogi poolt solgutada. Ei saa märkimata jätta, et just siinsamas paarsada meetrit tagapool kaljuseinal oli lapsel 6 aastasena esimene kokkupuude looduses päris elus maoga. Nagu pildilt näha ta ikka kartis natuke aga samas oli vaimustuses kui ilus madu välja näeb ja kui osavalt mööda kaljut üles roomab.

Järjekordne paeneemik

Avar koobas

Munakaranna lõpus asus järjekordne paeneemik, kus vesi kaldakaljusse avara koopa oli uuristanud. vähemalt vihma korral pole sellel rajal muret, varjualuseid leiab iga natukese aja tagant. Neemiku tipust avanes vaade järjekordsele munakarannale ja järjekordsele umbes kilomeetri kaugusel asuvale kaljuneemikule. Meie matkaseltskonna nooremad liikmed hakkasid kahtlema vajaduses edasi minna, kõik tundus ju sarnane eelnevaga. Mulle pakub ronimine iseenesest naudingut, lisaks jäi silma üks kahtlaselt tuttav rahn. Olin veendunud, et seesama mille juures aastaid tagasi tüdrukuga paar põnevat pilti tegime. Arvuti kõvakettal sobrades selgus, et see oli juhtunud pea päevapealt 13 aastat tagasi kui käisime perega samas kohas matkamas.

Edasi rahnude alt ...

... ja vahelt läbi pugedes.

Fakti, et selle kilomeetri pealt ära tundsin ei julgeks küll silmaarstile teada anda, kes mulle suure mangumise peale prillid välja kirjutas. Tõele au andes prille suurt vaja pole aga kevadel olid päiksekad autost pihta pandud ja töö juurest võimalik tasuta prille saada. Tavalisi päiksekaid ei saa, peavad olema arsti ettekirjutusega. Paraku tänapäeval on arstidel sihukesed masinad, et amatööril ai maksa hakata simuleerima. Arst tutvuse poolest ja patuga pooleks võlus välja ühele silmale mingi defekti, mida annab prillidega korrigeerida, seega sain vinged uued päiksekad endale, paraku tuleb tunnistada, et pole neid veel karbist välja võtnud :P

Matkaseltskond kivi all kükitamas ...

... ja järgmisest mööda ronimas

Kaks matkajat jäid jalgu puhkama aga mina, vanemad plikad ning koer kappasime vapralt edasi. Neemikule lähemale jõudes meenusid nii mõnedki kohad, eriti muidugi suuremad rahnud ja nende vahelised augud ning praod kust tuli end läbi pressida. Ja tõepoolest see suur kivimürakas oli just see, mida mäletasin eelmisest korrast. Foto kompositsioon oli päris hästi meeles, kuid mitte see millise nurga alt pilt tehtud ja kes mis asendis täpselt oli. Igaks juhuks lasin meie sõbral paar erinevat pilti teha kus me lapsega mitmes asendis kivi all ja juures poseerisime. Eks kodus selgub, milline neist kõige sarnasem vana originaaliga. Nojah kui vanad fotod välja koukisin, tuli tunnistada, et siiski selle konkreetse kiviga polnud tegu, aga prilli lugu kostis kõigele vaatamata nii hea, et ei viitsinud ära kustutada :P

Selle kivi all sai ammu pilti teha,
 või siiski mitte ?

13 aastat tagasi läksime siit veel edasi,
aga no siis olime nooremad ka :D

Edasi läks rada aina huvitavamaks, hiiglaslikud rahnud kuhjunud üksteise otsa moodustades ulmelise rägastiku, kust oleks väga põnev läbi ronida. Paraku olid teised jäänud ootama ja koeraga oleks olnud õige keeruline seda teed edasi ronida. Lisaks avastasime, et loomal on esikäpa küüs osaliselt lahti murdunud ja veritses jättes pisikesi punaseid märke valgetele paekividele. Jätame selle ronimise järgmiseks korraks, loodetavasti ei kujune vaheaeg seekord 13 aasta pikkuseks. Igal juhul tahaks mõnekümne kilomeetrist Bruce Traili rajaosa Tobermory'st kagu poole ükskord mitme päeva jooksul läbi matkata, ronimist ja maalilisi vaateid rohkem kui rubla eest.

On need pohlad või mitte, kas keegi teab ? 

Ära söö tundmatuid marju !!!

Tagasiteel jalutasime aeglasemalt, et koeral oleks oma käpaga lihtsam. Paraku ei paisnud see haiget tegevat, sest loom ei niuksunud ega longanud. Ei tea kas rahulikult jalutades lihtsalt ei osatanud, oli käpp juba tuimaks muutunud või siis loom nii põnevil, et ei viitsinud sihukesele pisiasjale nagu veritsevale küünele tähelepanu pöörata. Keerasime enne suurele kaljule ronimist metsavahelisele teele, mis paari kildi pärast otse laagripaika viis. Raja äärest leidsin "pohlasid", mis maitsmisel jahuse, tuima ja kergelt soolasena (ei tahtnud mõelda, mis võiks seda viimast mekki põhjustada :P ) paraku pohla suurt ei meenutanud. Kurat teab mis marjad, ehkki äravahetamiseni sarnase välimusega. Järgmisi punaseid marju otsustasin targema ja kogenumana juba suhu mitte toppida.

Telgiplatsile jõudes oli esimene asi miskit jooki haarata, sest meie 2 liitrine nõu ammu tühi. Mina luristasin ühe hooga kaks külma õlut rindu, no küll need esimesed sõõmud olid alles nauding! Lisaks muidugi hakkasid kaks purki pilsnerit sahmakaga pähe. Õhtupooliku võtsime rahulikult, sest aega laialt. Tegime lõkke, valmistasime õhtusöögi, lugesime ja lebotasime niisama. Traditsiooniliselt järgnes täringumäng ja seekord läksime puhanuna järve äärde tähti vaatama. Me polnud ainsad, vaateplatvormil leidus teisigi. Ühe seltskonna juures seletas keegi laia suuga, mis selle või teise tähe või tähtkuju nimi. Kui tüüp Kassiopeiat Suureks Vankriks nimetas võtsin kiusu pärast oma mobla välja klõpsasin "Google Sky Mapi" peale ja asusin muuseas taevalaotust uurima. Kutt märkas mis teen ja jäi väga kiiresti oluliselt vaiksemaks kommenteerides, et moodsal ajal on mobla äppiga muidugi lihtsam, ei peagi kõike peast teadma - hehee, viisakusest ei hakanud kõva häälega naerma.