Minipuhkus, Bruce Peninsula 2

Bruce - Teisipäev Aug 26, hommikupoolik

Stiilsed vettehüpped :P

Hommikul kohvi, grillitud küüslaugu saiad, banaanid ja kaerahelbe puder. Pakkisime ühte seljakotti ujumiseasjad, kaheliitrise joogitermose külma mahlaga ja kaks kotti kartulikrõpse linnupetteks, lisaks veel elastiksideme ja päikesekreemi. Huroni järve randa viis mitu teed, põhiline oli vaatamata suht varasele hommikutunnile üllatavalt tihedalt rahvast täis. Vahepeal tekkis tunne nagu jalutaksid linnapargis, mida süvendas liiga korralik kruusatee. Eelmisel korral oli tegu normaalse juurikatega liigestatud metsarajaga, aga sellest ka rohkem kui 10 aastat möödas.

Oskasime ühes kohas pöörde vasakule maha magada ja avastasime end Marr Lake raja asemel Georgian Bay rajalt. Munakateranna asemel sattusime kohe paekivi kaldale, mis järsult pea veepiirini kukkus moodustades all amfiteatrit meenutava ranna. See ongi kõige populaarsemaks ujumiskohaks, sest kohe kõrval asub ka suur "Grotto" nimeline tühimikkoobas, mis poolest saati vett täis. Pisema sarnase koopa põhi samuti napilt veepinnast madalamal, laes tagumises küljes auk, kust valgus sisse paistab.

Kokoga kaljul turnimas

Minu ja lapsepõlvesõbra Meelise tütred

Käisime siin ujumas aga vesi oli tõeliselt külm, nii +17C ma pakuks, kaua sees ei tahtnud olla. Otsustasime siiski läänepoolsele munakaterannale matkata. Päris palju ronimist oli nii, et kohati tuli Kokot aidata, kes muidu väga tubli oli. Ei haukunud teiste peale aga hammustanud ühtki turisti. Munakate rannal oli õige ebamugav jalutada, igas suuruses kivid ebastabiilsed, pidevalt pidi valvel olema, et mitte jalga välja väänata või kõhuli käia.

Siit me tulime ...

... ja sinna läheme

Eemal paistis kõrge paeklint, selle all hulk pirakaid rahnusid, osa otsapidi vees, osa veel kaldakallakul. Tundus igati sobiva kohana, et kerge eine võtta. Krõpsud läksid kiirelt loosi ja pool mahla luristati samuti kiirelt kerre.

Eine kivil

Ja siis kohe ujuma

Kui esimene nälg kustutatud hakkasime ringi vaatama. Lapsed ja koer läksid ujuma, mina lähedalasuva rahnu otsa ronima. Vesi oli jahedavõitu ka siin aga ei see seganud, isegi koer muudkui solberdas vees ringi ja ujus laste vahel.

Koer muidugi hüppas ka vette

Paerahn, mille otsa ronisin osutus algaja mägironija unistuseks, sest vaatamata vertikaalsele küljele ja kohati isegi negatiivsele kaldele, oli rahn nagu suuremõõtmeline pimsitükk lugematu arvu õnaruste ja nukkidega, mis ronimiseks loodud. Tippu sain sutsti ning tegin sealt ka mitu pilti nii ümbrusest kui ülejäänud seltskonnast.

Olen kivi kuningas ... :)

Kui kõigil ujumisest ja ronimisest isu täis, liikusime kalda all edasi.

Kivikest toetamas

Koer ronimas

Läbisime ühe hiljutise varingu piirkonna, millest andisid tunnistust oluliselt heledamad ja värskelt lahti murdunud paelahmakad. Lõpuks jõudsime kaljueendile, mis ootamatult lõppes, siit sandaalidega ja ilma spets varustuseta enam edasi ei saanud aga koht pakkus hea võimaluse pildistamiseks.

"Overhang Point" nimeline nukk

Kaljueendi lõpus

Tagasi üle munakate ranna ja samasse kohta, kus ennist ujumas käisime. Tee peal jäi valgete paekamakate ja musta rabavee taustal silma erkpunane lill, mis lausa kutsus fotografeerima.

Veidi edasi istus kajakas pakalju nukil, sellistel momentidel tunned, et korralik fotokas kuluks ära. Mul oli kange tahtmine koopasse ronida, tüdrukud said ka alla, tänu millele mõned fotod minust koopaseinal turnimas.

Üritan august välja ronida

Vanem plika tahtis tingimata proovida, mis tunne on kõrgemalt vette hüpata, sain temastki poole lennu pealt foto. Plika hoidis ettenägelikult nina pihus, et vesi hingamisteedesse ei lööks.

Grotto

Veel kõrgemalt oli vaja hüpata

Peale ujumist korjasime asjad kokku ja asusime ronima idapoolsetele kaljudele, mis pidada siin kõige kõrgemad olema.