Hilton Falls

Paekaldast alla uhav kärestik

Tänupühade nädalavahetus oli ilma poolest õige nadi, isegi traditsioonilisele Blue Mountaini suusamüügile ei hakanud minema. Tavaliselt oleme siis kusagil tee ääres matkamas käinud ja hulgaliselt õunu ostnud. Vihma ja külma ilmaga ei saa kumbagi teha, koerad läheks märjaks ja mudaseks. Esmaspäeval lubas ennustus ilusamat ilma, jäime lollist peast uskuma ning põrutasime peale hommikusööki uuele matkarajale. Arvasin, et oleme juba kõik lähema

Ilmaennustus ei pidanud paika 😛

ümbruskonna läbi käinud, aga raamatukogust saadud kohalike matkaradade teatmikku lehitsedes avastasin hulga üllatusi. Valisin välja sellise, kus oli ka veidi kaljudel ronimise võimalust. Kui kodus oli kuiv ehkki pilvine siis teel hakkas sadama, kohale jõudes jäi küll järgi aga metsalune märg ja rajad mudased. Raske südamega lasin koerad lahti, noid muidugi porilombid ei heidutanud, uhasid keelamisele vaatamata otse läbi. Kontrollida suurt ei saanud, sest rihmad olin koju unustanud. Pagasnikust leidsin pesunööri, võtsin kaasa kui mõni pargivaht peaks õiendama hakkama. Parkimisega vedas, panin auto pisikesele peidetud tasuta platsile. Ei pidanudki maksma 7 dollarist sissepääsutasu, mis peaväravas iga inimese pealt kasseeritud oleks.

Pisike juga, mastaabi annab tüüp vasakul ääres

Kohe alustuseks võib öelda, et kogu matka jooksul päikest me ei näinud, ilm oli jahe ja udune. Kiireks kõnniks ja kividel ronimiseks suht mõnus, kuumaks igatahes ei läinud. Esimesed viis kilti olid suht tavaline kohalik lehtpuu metsaalune, ei miskit põnevat kuni jõudsime pargile nime andnud joa juurde. Siin oli rahvast õige palju, istusid lõkkeplatsi ümber ja küpsetasid suhkruvahu komme. Ei kujuta ette millised massid oleks ilusa ilmaga metsa all ringi tuulanud. Joast ja selle lähemast ümbrusest pildi tegemine oli õige keeruline ilma, et mõned tüübid kaadrisse roniks. Mudased koerad ronisid vette, ei hakanud keelama, pigem said solistamisega puhtamaks.

Koko plaanib ujuma minna

Sushi eelistab kivisid pidi kalpsata

Juurikaid pidi üles ronimas

Elupuumets

Mõni kilt edasi jõudsime paekalda äärde, rahvast vähem ja palju põnevam liikuda. Erinevalt Eesti suht monoliitsest paekaldast on siin suured lahmakad lahti murdunud ja veidi alla nihkunud jättes erinevas mõõdus pragusid. Osad piisavalt suured, et inimene mahub ronima. Tütar (ja mina ka) sai oma ronimishimu rahuldada. Üht sügavat pikka pragu pidi laskusime paekalda alla. Koerad ei julgenud kaasa tulla, jäid koos Krisiga üles ootama. Ulgumist ja vingumist oli palju, muretsesid teised karjaliikmete saatuse pärast.

Õnnelikult praost üles ronimas

Kalda all palju ei viitsinud ringi käia aga jätsiume koha meelde, tundub igati põnev olevat, väärt teinekord uuesti tulla ja pikemalt uurida. Plika ei suutnud vastu panna ning ronis paaris kohas veidi kaljul. Ohutuse mõttes ta kõrgele ei läinud, pildid sain sellele vaatamata efektsed. Tagasi üles ronides ei pidanud Koko vastu ja hüppas prakku ning jooksis kümmekond meetrit põhja pidi vastu. Sushi vingus niisama üleval ääre peal.

Tagasiteel ületasime paar jõekest, mis paekaldast kärestikuna alla järve laskusid. Järve ennast ei näinud uduse ilma tõttu, nähtavus vaid saja meetri ringis. Samas jättis sügisene märg mets uduse ilmaga müstilise mulje,

nagu oleks muinasjutu filmis. Kokku käisime 15 kilti veits vähem kui 5 tunniga. Koerad olid lõpuks üsna kutud ja porised, panime nad taha, hea et alusriie kaasas. Noorem laps pärast vannitas loomi, nood nautisid täiega spa teenindust.

Lõpetuseks ei saa lisamata jätta teisipäevast ilma, töönädal algas üheksandal oktoobril 35 soojakraadiga kui niiskusindeksit arvestada. Mu aiatööplaanid läksid vett vedama, sihukese ilmaga oleks patt olnud tööd teha, külm õlu sobis oivaliselt päikese käes lebotamise ja raamatu lugemise juurde. Suusamäe hooajapiletid ostsime ka ära. Mul juba kevadel supersoodukaga 200CAD eest muretsetud, plikadele läks tänu viivitamisele soti jagu rohkem maksma, aga homsest veel kallim.