Streigime

Nagu juba "heaks" tavaks saanud, iga nelja aasta tagant korraldab meie ametiühing streigi, üritades järgmiseks neljaks aastaks paremaid tingimusi saada. Eelmine kord läks õige sitasti, sest lõppkokkuvõttes kaotasime rohkem võrreldes sellega, milliseid tingimusi esialgselt pakuti. Tol ajal oli meil konservatiivide valitsus, kes lihtsalt sundis tagasi tööle ja pani enam-vähem ühepoolselt tingimused paika. Seekord oli minu arust tööandja pakkumine vägagi soodne, ma oleks kenasti nende tingimustega pensini välja vedanud. Mind ju ausalt öeldes eriti ei koti, et uutel värvatutel sama head palka ja kindlustust ei pakuta. Niikuinii on postitöötajate tingimused võrreldes erafirmades töötajatega pikalt paremad. Aga ega inimene kunagi rahul ole sellega, mis käes, ikka tahab veel paremat. Samas oleks hea meenutada eelmist korda ja eesti vanasõna - ahnus ajab upakile. Juba on ajakirjanduses artikleid teemal kas postiteenust riiklikul kujul üldse vaja on. Vaevalt muidugi liberaalide valitsusajal miskit kardinaalset ette võetakse ja tõenäoliselt laheneb käesolev töövaidlus laias laastus nagu eelmised. Minnakse mingile kompromissile ja asi ants, a/ü pomod võivad vastu rindu taguda, et võitlesid aga alla ei andnud.

Teadsin küll, et teoreetiliselt võib nädala algul streik olla aga me keegi ei uskunud, et siinset piirkonda puudutaks. Teisipäeva hommikul põrutasin tööle ja palun väga, kümmekond piketeerijat värava ees, parkla sisuliselt tühi. Hea tava oleks nõudnud sinna jäämist ja tööliskonna protestiga liitumist. Õnneks osutus riietus sobivaks vabanduseks, sest t-särgi väel vihmase ilmaga paari soojakraadi juures plakatit hoidma eriti ei kutsunud isegi kui oleks tahtnud. Koju tagasi ja sooja voodisse, uni tuli viie minutiga. Tegu pidi olema niinimetatud "rulliva" streigiga kus iga päev ise piirkond ühepäevase streigi korraldab, paraku selgus täna hommikul, et Toronto streiki pikendati. Eks seetõttu, et lennujaama juures on riigi kõige suurem pakkide sorteerimise jaam, mille seisak tööandjale erilist ebamugavust valmistab. Kuram kodus eile lihtsalt molutasin, täna ehk koristan veidi. Raske ootamatult sülle sadanud vaba aega asjalikult ära kasutada. Mõlemad päevad sai kümneni magada, aga ikka uimane olemine. Loodetavasti homme tööle tagasi. Ega töötajad taha kodus istuda, sest palka sel ajal ei maksta ja paljud elavad palgapäevast palgapäevani viimasel nädalal sente lugedes. Seda mitte põhjusel, et palk niru oleks, lihtsalt ei osata rahaga ümber käia.