Pühapäevane Brunch.

Kaasa andis laupäeva õhtul teada: Pühapäeva hommikul saab Tartu Collages Eestist tulnud restorani SOOL kokkade valmistatud brunchi. Selge vihje, et traditsioonilistest pannkookidest võin vaid und näha. Kuuldes, et hind õige soodne - 10CAD nina peale, tekkis minulgi ootamatult isu. vanem tütar lõi kah kampa, noorem leidis, et kella kümneks tema küll ei viitsi end puhkepäeval kuhugi sööma lohistada. Isegi autosõidu pakkumine ei muutnud meelt. Hommikul ajasimegi end varakult üles, jalutasime koerad ja panime masinale hääled sisse. Linnaliiklus tänu varajasele ajale õige sujuv, kohale saime alla poole tunni, isegi tasuta parkimiskohti oli veel järgi.

Minu hõrgutiste kuhjake

Esimene mulje polnud just paljutõotav, kõrbelõhn ulatus parkimisplatsile. Nojah kohe näha et Eestist tulnud kõrgtehnoloogiaga harjunud kokad ei oska siinseid ürgseid pliite kasutada, kostis ühe saabuja kommentaar. Kohv oli juba valmis, aga seegi sihuke üleeilse vettinud puru mekiga suure poti lurr, mida igal Tartu Collage üritusel pakutakse. Muidu ei võtaks, aga miskit kuuma tahtsin ja teed polnud. Rahvast suht palju, pea kõik lauad täis. Toit oli buffet stiilis, ise tuli meeldiv kraam taldrikule laduda. Tülikas, et taldrikud suured ja neid vähe, toit ja maitsed kippusid segi minema. Valik polnud just kõige suurem aga enamasti väga maitsev. Minu lemmikuks mereandidest kokku segatud kraam: krevetid, kaheksajala lõigud ja muid asju mida ei tundnud. Tatari tüüpi hakkliha viis keele alla, ainult omleti puhul olid nad justkui oma resto nimele õigustust otsides liigse julgusega soola lisanud. Sõiri sain esimest korda elus proovida, tõepoolest hea. Kokkuvõttes jäin nämmiga paksult rahule, 10 raha eest ei saa kusagil Torontos kokkade valmistatud restorooga, eriti veel eesti mekiga.

Istusime koos ühe jutuka eesti vanatädiga, kes oli kunagi töötanud aerospace keskuses. Ülelaua hollandist pärit ja isa poolt eestiverd Helga Merits, kes kokku pannud dokomentaalfilmi "Coming home soon" sõjapõgenike ja nende laste elust Saksamaal kohe peale sõda. Isa oli tal sõdinud leegionis venelaste vastu nagu paljud eesti mehed tol ajal.

Helga Merits filmi tagapõhja selgitamas

Omaette keeruline olukord, sest ehkki oldi sisimas ja omavahel uhked lahingutee ning staatuse üle tuli poliitilistel põhjustel minevikku varjata. Ajalugu on kirjutatud võitjate poolt ja faktid, mis ei meeldi salatakse maha või üritatakse neist mööda vaadata. Eesti meeste jaoks oli häirivaim, et tavakodanikud pole midagi kuulnud Nürnbergi protsessi otsusest Relva-SS Balti üksuste kohta, kes mõisteti õigeks. 1950 kinnitas USA veelkord olukorda ametliku teatega: Message from the Allied High Commission (HICOG), signed by John J. McCloy to the Secretary of State, clarified the US position on the "Baltic Legions. "The Baltic Waffen SS Units (Baltic Legions) are to be considered as separate and distinct in purpose, ideology, activities, and qualifications for membership from the German SS, and therefore the Commission holds them not to be a movement hostile to the Government of the United States."