Kaos ... ja vedamine

Kuhu langeb liisk ...
ja mida see võiks muuta?

Istusin ilmselt viimase selle aasta tõsiselt sooja ilmaga aias lugedes Marcus Du Satoy raamatut "The Great Unknown". Käsil oli parasjagu kaose teooriast rääkiva raamatu esimene osa. Hakka või üleloomulikesse jõududesse uskuma 😇, aga äärmiselt teemakohase vihjena langes leht kohvitopsi äärele ja jäi sinna tasakaaluasendisse kõikuma. Jõudsin isegi mobla haarata, et foto teha enne kui leht otsusele jõudes kohvi sisse libises. Tegu oli klassikalise lihtsustatud näitega paraleeluniversumite lahknemisest. Mina eksisteerin selles, kus leht topsi kukkus ja kunagi ei saa teada mis toimub tolles, kus leht lauale langes. Samamoodi pole mul kuidagi võimalik teada saada, kui palju lehe "otsus" mõjutas minu või koerte edasist käekäiku, inimkonna ajalugu või universumi tulevikku. Eelnev lause pole sugugi nali põhinedes teaduslikul kaose teoorial, mille tuntuimaks näiteks on võimalus, et liblika tiivalöök kutsub teispool maakera esile tornaado.

Indiviidi eksistentsi tõenäosus on kaduvväike,
järeldus: sul on kuratlikult vedanud!
Naudi elu, sa ei sünni kunagi uuesti!!!

Ma ei tea kas ka teised inimesed kunagi mõtlevad taoliste asjade peale aga mul küll vahel hüppab pähe: Mis läheb edaspidi teisiti kui lutsukivi oleks ühe põrke vähem või rohkem teinud, kui ma oleks selle vaarika asemel teise söönud, kui poleks jäätist maha pillanud, ...  Paraku ei saa me kunagi teada ka mitte põhimõtteliselt või teoreetiliselt. Parandamatu optimistina annab taoline mõttekäik mulle alati lohutust kui midagi nii ei lähe nagu oleksin lootnud - küllap on tulevikus millekski hea, ma lihtsalt ei tea veel milleks. Näiteks jäin bussist maha, äkki oleksin peale jõudes väljudes auto ette astunud või siis ei jõudnud rohelisega läbi, äkki oleks jõudes hiljem avariisse sattunud ...  Kokkuvõttes on ju alati võimalus, et elame parimas võimalikus reaalsuses nende teoreetiliselt lugematute hulgas. Paradoksaalne, et suuremaid sündmusi lühikese ajavahemiku puhul suudame suht suure tõenäosusega ette ennustada (ka homme tõuseb Päike, kui ülemuse pikalt saadan - lastakse töölt lahti), pisiasju palju vähem (kuhu poole rohutirts hüppab või mis numbri täringul veeretan).

Raamat ise räägib teaduse suurtest lahendamata küsimustest kusjuures kaose teooria ja kvantmehhaanika peatükkides käsitletakse määramatust. Mateeriat puudutavas peatükis mateeria olemust nagu võib eeldada. Universumi osas nii ajalist kui ruumilist olukorda: kas elame lõplikus või lõpmatus universumis (universumites), kui vana on meie universum, palju seda on võimalik praktiliselt ja teoreetiliselt tundma õppida, milline on aegruumi kõverus, ... Aega, teadvust ja lõpmatust puudutavad peatükid ootavad veel ees. Raamat on kirjutatud piisavalt lihtsas keeles, et ka keskkooli füüsikat tundev kodanik suudaks juttu jälgida. Autor on üks tänapäeva tunnustatumaid matemaatikuid, Oxfordi professor, kes äärmiselt veenvalt ja näitlikult selgitab miks matemaatika nii "lõpmatult" oluline on.