Eelmise nädala suvamomente

Oktoobri alguse ilmaennustus Torontos 

Eelmine laupäev lülitasin sügise esimese päeva puhul rohkem kui poole aasta jooksul esimest korda soojenduse autos sisse. Paraku ainult hommikul oli vaja, töölt tagasi tulles pidin hoopis konditsioneeri kasutama. Ilmad siiski kisuvad vähehaaval jahedamaks, hullu kolmekümnekraadist palavust enam ehk ei tule. Samas käesolev nädal tõotab igati mõnus, äkki saab järgmisel pikal nädalavahetusel isegi randa ja ujuma kui ilm püsib nii nagu lubatud.

Tööl tegelen momendil aparaatidega, mis vajavad vaid nominaalset hooldust. Seetõttu hullult vaba aega, algul lahendasin sudokusid ja surfasin netis nii palju, et pidin kaks korda päevas mobla akut laadima. Laupäeval avastasin: võiks hoopis sel ajal ronimise lihaseid treenida. Veidi vaiksemas kohas tegin kätekõverduste, kõhulihaste ja rippumise harjutusi. Paraku selgus, et vasaku käe küünarkõõlust olin venitanud rohkem kui arvasin. Lõuatõmbamist ja rippumise harjutusi pean väga ettevaatlikult võtma või isegi hoopis edasi lükkama. Kurat teab kaua peab ootama, et sihuke asi paremaks läheks, samas ei julge pingutada, äkki teen asja hullemaks.

Ajas vähe tusaseks, sest neljap sain raamatukogust kaks ägedat ronimisteemalist raamatut, ühe siseronimise ja teise õueronimise kohta. Mõnevõrra ootamatult selgus, et hulk soojendus, venitus ja jõuharjutusi kattusid pea täielikult karate harjutustega. Vaid rippumist ja lõuatõmbamist karates ei tee. Võtsin veel Sci Am ajakirja, kohalike matkaradade põhjaliku kataloogi ja raamatu teemal kuidas vabad finantsid tõsist sissetulekut teenima panna. Lisaraha kulub ehk ära kui kunagi pensile minna 😉, hea varakult asjast aimu saada.

Nüüd saab koduski tõsist trenni teha

Pühapäeval panime allkorruse dojosse poksikoti üles, mis mitu aastat nurgas passiivselt passinud. Minust oleks ta vist kardetavasti sinna jäänudki aga tuttav eesti noormees käis peale, et teeme ära. Mis ikka, ostsime poest paar puuduvat juppi, keerasime posti kruvidega kokku ja panime koti dojo nurka üles. Napilt mahtus, laest jäi vaid pool senti puudu. Jalgade peale raskuseks polnud tõstmisekettaid kusagilt võtta, poes teised kole kallid. Lahenduseks kujunesid ehituspoest ostetud neli kotti drenaazhi killustikku. Odavaim piisavalt raske kraam, ajas asja kenasti ära. Pean vaid laskma kaasal kenad riideümbrised kottidele teha.

Täna oli noorema lapse maanteesõidu eksam. Oleme viimastel nädalatel suurtel kiirteedel harjutamas käinud, plika algul ikka kartis aga suht siva sai kindluse kätte. Maanteesõidul on ju ainsateks keerulisemateks momentideks peale sõitmine ning reavahetused, muidu lihtsalt kulge ülejäänud kambaga samas tempos. Viimased kaks korda käisime Põhja-Ameerika teiseks kõige tihedama liiklusega kiirteel harjutamas. Kiki sai kenasti hakkama, ka reavahetust suudab sooritada operatiivselt ja sujuvalt. Selles konkreetses kohas on vaja kuus korda järjest suht lühikese aja jooksul rida vasakule vahetada. Nagu öeldakse, kui õppustel raske siis lahingus kerge.

Kaks aastat tagasi harjutas plika Eestis vanaisa
autoga manuaalkäigukastiga, nüüd lõpuks täisload käes. 

Sain ikka kaasalt ajakohase pildi,
Kiki just saabus edukalt eksamilt

Ilm oli vihmasevõitu aga õnneks mitte padukas, pigem uduvihm. Mina ootasin sees ja surfasin moblaga netis sel ajal kui tütar eksamit tegi. Plika tuli tagasi ning teatas: Läbi kukkusin - momendiks ehmusin, kuid ta ei suutnud oma rõõmsat ilmet üle sekundi tagasi hoida - tegelikult läbis eksami edukalt, ehkki paar komistust tuli sisse. Algus polnud paljulubav, sõitma hakates unustas käsipiduri peale😝 Maanteel olla ka veidi liiga julgelt rida vahetanud, aga rumeenlasest eksamineerija lobises rohkem sellest kui kenad blondid ja sinisilmsed eesti tüdrukud on, pööramata suuremat tähelepanu sõiduoskusele. No näed: vahel on tähtsam olla ilus ja koba kui inetu ja osav, nöökisin last. Tüdruk ise kole õnnelik: lõpuks on tal täieõiguslik "täiskasvanutunnistus" käes. Nüüd võin ise lõdvemalt pidudel võtta, peres kõigil sõiduõigus.

Lõuna ajal tuli kaasa "kasulapselapsega", tõi ta meile kuna niikuinii kaks päeva hoidmist ees. Koerad suht leplikud ainult pisem käis murelikult ringi ja näitas kerget armukadedust üles. Last ta ei karda, too samas mõõdus kui kutsik. Loom ronis lõpuks kaheaastase kõrvale diivanile ja üritas toda sõbralikult lakkuda. Plika kihistas aga suuremas vaimustuses polnud. Mõne aja pärast nägime, et Sushi pööras suuremat tähelepanu kaisukarule. Tollele tehti igatahes koht kohalikus hierarhias selgeks, kuts ronis karule selga ja nõksutas võiduka pilguga kui too ei üritanudki vastu hakata. Tegu tüüpilise koertemaailma dominantsi avaldusega ka juhul kui loom lõigatud. Momendil valitseb kodus rahu: Enda lapsi ja nende sõpru pole kodus, koerad ja kasulapselaps magavad, kaasa toksib läpaka taga, mina blogistan kohvi lurpides all. Ah jaa, täna esimest korda maja küte sisse lülitatud, läks kenasti käima ja gaasiahi ei lennanudki õhku 😜