Mereröövel

Olen mitu õhtut agaralt Colin McRae rallimängu mänginud. Vanem laps näitas mulle kuidas saab vaadet reguleerida. Kui enne nägime rada auto tagant õhust nii, et ka masin peal siis nüüd muutsime sõidu realistlikumaks pannes ekraanile ainult vaate läbi esiakna. Vastu puud sõites ehmatas ikka ära ja lumehange sisse kihutades viskas lume üles nii et mõnda aega ei näinud midagi. Nüüd oli kaardilugeja kuulamine palju olulisem, sest juhi kõrguselt pole eriti kaugele teed ette näha.

Hiljem õhtul vaatasin neti pealt uuemaid Ralli mänge ja avastasin Richard Burns Rally, see on üleeelmise aasta oma ja kõrgeima mängijate hinnanguga. Radade graafilisel kujutamisel on füüsiliselt kohal käidud ja neid filmitud. Vebilehel näidati võrdlevaid tegelikke pilte ja seda kuidas rada mängus välja paistab. Täitsa üllatav, et suures osas on suudetud pildid kattuma panna, isegi asfaldiaugud on rajal olemas. See on siis järgmine mäng mida tahan.

Peale õige pikka uurimist selgus, et ameerikas pole seda müügil, sest ralli pole siin populaarne. Üle interneti ei saa ametlikku versiooni nende veebilehelt millegi pärast maha laadida, nagu on võimalik mõne teise mängu puhul. Täiesti seletamatu tavaloogikale, miks ei võiks tootjad oma veebilehtedelt otselaadimisega müüa oma mänge. Nad saaks palju suurema kasu, sest poed võtavad pikalt üle 50% vahelt. Nad võiks ju veidi odavamaltki niimoodi anda, sest siis ei tule ei DVD’d, karpi, ega trükitud juhendit kaasa, millele muidu peaks kulutama, transpordist rääkimata. Igatahes selgus, et uue originaalse mängu saaks $10 eest, mis olen hea meelega valmis maksma, kuid inglismaalt selle kohale toimetamine võtaks paar nädalat ja saate ning tollikulude liitmisel kasvaks hind üle $30, mis on juba veidi palju. Pole miskit teha, nii lihtsalt sunnitakse piraadiks hakkama.

DEPRESSIOON saabumas?

Lugesin Delfist artikli, mis peaks paanitsejad panema käsi hõõruma. Kas tõesti oleme mugava tarbimisühiskonna elustiili järsu muutuse ja katastroofi äärel või on tegu järjekordse "maailma lõpu" kuulutajaga nagu neid enne sadu olnud. Siin on eestikeelne link ja siin originaaltekst, veebilehel on ka videointervjuud.



Tuleviku enam-vähem täpne ennustamine pole paraku võimalik, muidu oleks loto firmad ammu pankrotis. Kui kas või üks selgeltnägija suudaks nii lihtsa asja nagu seitse numbrit päeva jagu ette näha ei saaks lotot mängida. Samas üldisi trende on võimalik suurema või väiksema tõenäosusega ette näha, mida lähemal seda täpsemalt (näiteks ilmaennustus). Huvitav kui täpseks see ettekuulutus osutub, avaldatud info põhjal olevat palju sündmusi ette nähtud (aga palju valesti oli ennustetud?) Mina igatahes juba ammu valmistunud, aias kasvavad vaarikad, maasikad, õuna-, pirni- ja kirsipuu:) Tahedamaks toiduks hakkame siis pesukarusid püüdma, kes aprikoosi puu ära närisid:))) No ja kui kevadeni välja veab on võimalik isegi kartuleid maha panna:)

Peldikupott

Ehk katsetused "uues ametis" :)))
Poti veesüsteem oli jooksma hakanud, peale mõningast uurimist selgus, et ühele ujuki varda küljes asuvale plastjudinale oli pragu tekkinud ja see ei surunud enam piisava tugevusega vee sissejooksu kinni. Ajutise hädaabinõuna sain mingi seibi vahele suruda, mis pragu koomale vajutas aga lõplikuks lahenduseks ei kõlvanud, vaja uus jupp poest osta.

Kartsin, et nii vanale potile ehituspoes varuosa pole aga meeldiva üllatusena suutis abivalmis klienditeenindaja sarnase komplekti leida, mis vaid $5 maksis. Parandamine ei läinud muidugi nii kiiresti kui oleks lootnud. Uue jupi sain kohe kohale aga siis selgus, et kuna kuju on veidi teine tuleb ujuki varrast väänata.

Sain sellega hakkama ja keerasin vee lahti – kosis suur kohin ning vesi pritsis pähe. Uudishimulikult juures olev laps tegi asjakohase märkuse, et see on nagu pursk-kaev aga potil istuda küll ei saa kui vesi selga pritsib. Sulgesin kiirelt kraani ja asusin asja uurima. Nojah üks kummilulla oli kohale panemata jääud, aga ootamatult selgus, et seda ei saagi vana kaane küljest kätte. Lõpuks võtsin uue kaane küljest pisikese plastjudina, mis oli katki läinud ja asendasin vaid selle.

Kõik võttis muidugi aega ja nuputamist aga tunni ajaga sain valmis. Uuel katsetusel selgus, et kõik muu töötas, ainult ujuki varras jäi vee sulgemis klapi ette jättes vee jooksma. Avastasin, et on olemas veel üks reguleerimiskruvi ujuki tagasivajumise kõrguse määramiseks. Üldiselt tuleb tunnistada, et enamustel detailidel on mingi otstarve, ehkki seda kohe ei pruugi mõista. Kruvi kruttimise ja varda väänamisega sain lõpuks nii kaugele, et pott hakkas korralikult tööle kasutades nüüd veerandi jagu vähem vett, sest sättisin ujuki sügavamale.

Peatükk Üksteist

Firma aktsia väärtus on teinud märkimisväärse languse: ligi $10 pealt aasta alguses 4-le sendile reede hommikuks, lõunaks tõusis lausa 7 sendi peale. Arutasime töökaaslasega, et oleks hommikul miljoni eest 4 sendiseid aktsiaid ostnud ja lõuna ajal müünud oleks naksti $750000 teeninud – täitsa võimalik tehing kui vaid julgust ja raha oleks. Aga parem mitte tulega mängida, esmaspäeva hommikul selgus, et see oli õige taktika.
Nimelt tuli kaua oodatud uudis, et firma on läinud pankrotti. Tehniliselt täpsemalt öeldes on pandud sisse paberid kohtusse, pankroti kaitseks. Suures plaanis tähendab, et pangad ja teised võlausaldajad ei saa meid kinni panna ega mõne aja jooksul oma raha tagasi nõudma hakata. See annab firma juhtidele aega pidada plaani koos võlausaldajatega kuidas kõige paremini esile kerkinud probleemid lahendada. Võimalusi on mitmeid alates uue laenu saamisega (juba antigi 750 miljonit, et firma saaks tõrgeteta edasi töötada) kuni tehaste uste sulgemiseni. Kõrgeim ülemus andis üle interneti teada, et miskit pole muutunud, jätkake vanaviisi – see muidugi tüüpiline sovjetlik pula ajamine. Esialgu siiski ilmselt suht tegelikkusele vastav, sest sii suures firmas nagu meie oma võtab asjade muutmine palju aega (isegi uste sulgemine). Inimesed on veidi närvilisemad kui keskmiselt aga muidu pole erilisi muudatusi näha. Vestlesin paari mureliku kolleegiga, lohutasin, et inimesed (mõned) jäid ka Siberi vangilaagreis ellu, töö kaotamine pole veel maailma lõpp. See elatustase, mida siin maal nauditakse kuulub maailma mastaabis tippu. Isegi kohalikud kodutud elavad paremini kui pool ülejäänud maailma elanikkonnast. Taoline jutt neid suurt ei lohutanud, eks alati on raske hea elu pealt veidi raskema peale minna. Aga kui oled tulnud raskemaist tingimustest siis tead, et tegelikult pole häda miskit, kõik on kinni oma peas, peab oskama asju positiivse külje pealt vaadata.

Auto Simulaator

Pühapäeva hommikul oli ilus päikseline ilm, väikese ootamatusena nägin aknast välja vaadates kahte politsei autot maja ees seismas. Võtsin fotoka, läksin õue ja tegin pilti, ega seda tihti juhtu, et politsei masin maja ees.

Politseinikud käisid paar tiiru ümber naabri maja ja sõitsid siis sisse minemata ära. Ei osanud muud arvata kui et naabril polnud keskit kodus ja kassid lülitasid häire peale.
Kolukraami poes, kuhu aeg-ajalt sattun jäi silm pidama ühel suurel kastil, millele rooli ja pedaalide pilt peale joonistatud. Lähemal uurimisel selgus, et tegu Logitech’i autosõidu simulaatoriga, mille juurde kuulusid nii käiguvahetus kangidega rool kui ka pedaalid. Muidu poleks see huvitanud, sest ise pole kunagi võidusõidu mänge mänginud aga hommikul nägin kuidas lapsed oma pisikeste Nintendode taga rallitasid. Kümne dollarine hind polnud ka nii paha, nägi teine üsna uus välja - ostsin ära. Kodus otsustasin süsteemi lapse (rängalt aegunud) arvuti taha ühendada. Pannud toitejuhtme sisse hakkas rool surisema ja dioodid läksid põlema. Laadisin kiirelt nurgas vedeleva vana vormel-1 mängu “F1 2000” peale, et proovida kas konsool töötab. Mäng läks käima ja settings tundis roolisüsteemi ära. Valisin Hispaania raja, Jordani vormeli ja vajutasin OK. Pilt tuli ette aga stardis uhasid kõik minust mööda enne kui ära jagasin, et oleks nagu vaja gaasi anda. Rool hakkas käes surisema ja vibreerima mootori rütmis. Esialgu üritasin ka käike vahetada aga peagi selgus, et mul on automaatkäigukast, ja polnud muud muret kui gaasi, piduri ja rooliga mässata. Võttis ikka paar ringi enne kui viimasele järgi sain ja siis ka sellest mööda. Kõige huvitavam oli siiski roolisüsteemi sisse ehitatud aktiivne tagasiside. Rooli liigutavad elektrimootorid vibreerivad, jõnksutavad ja pööravad sõltuvalt rajapinna iseloomust tekitades realistliku sõidu tunde. Näiteks murule või liivale sattudes hakkab rool kiskuma ja üle konarlike kohtade sõites tunned roolis põrutusi. Graafika on muidugi igivana kuid vaatamata sellele annavad enam-vähem korralik heli ning veidi kujutlusvõimet tunde justkui olekski päris vormeli roolis - no OK vähemalt lasteleJ Mul õnnestus lõpuks sõit isegi võita aga teist korda ei saanud mängida. Mootorimüra ja pidurikrigina peale alla tulnud lapsed olid selja taga kannatamatult järjekorda ootamas. Nad said kiirelt trikid kätte, mõlemad olid vaimustuses ja leidsid, et tegu on ühe parima ostuga üle hulga aja.
Hiljem vaatasin netist, mis selline asi väärt võiks olla, mõningase üllatusena alla $100-st hinda ei leidnudki – seega hea deal, kallima sama firma süsteemi eest küsitakse $375!!!. Otsisin kiirelt netist mõnda vanemat ralliteemalist mängu, seal nagu rohkem reaalsed autod. Lapse arvuti võimsusele vastav paistis olema “Colin McRae Rally 2”, mille demo ka maha laadisin. Kuna esialgu ei töötanud pedaalid tõmbasin netist viimased draiverid maha. Nende üles sättimisel sain kerge šoki, sest roolisüsteem kukkus ootamatult laual hüppama. Selgus, et seda ta pidigi tegema, katsetas teine eri rezhiimid läbi. Rallit oli äge sõita, kui lumiste teedega Rootsi ralli ühes kurvis välja uhasin ja üle katuse käisin kiskus rool algul jõuga ühele poole siis teisele, pilt ekraanil rullis samuti kaasa jäädes lõpuks küljele. Tunne oli nii ehtne, et tõmbasin pea õlgade vahele. Kokkuvõttes vägev värk, pean proovima ära ka mõned uuemad kaasaegse graafikaga mängud oma arvutil, need oodatavasti veel vingemad.

Suusapäev

Veidi enne seitset üles. Monteerisin remonditud soojapuhuri autos tagasi. See võttis oodatust rohkem aega ja vaeva, sest tolleks protseduuriks peab pea alaspidi ristseliti juhi istmel vedelema jalad uksest väljas. Kinnituskruvide kruttimise ajal on vaja ühe käega ventilaatorit ja vähemalt üht kruvi kohal hoida, et seda teises käes oleva kruvikeerajaga keerata. Peale mõningast kosutavat vandumist sai asi paika. Kaheksaks küll väljasõit kokku lepitud, kuid minema saime üheksa ajal. Kohv autosse kaasa sellise mõnusa topsiga, mis auto elektripistikusse ühendatuna hoiab jooki kuumana – väga mugav. Kaks tundi sõitu kulutasime poliitika teemalise arutelu peale. Tuttav kipub minu maitse jaoks Eesti koha pealt liiga pessimistlik olevat, aga eks kõik ole taustsüsteemi asi, samas hea kuulda ka erinevaid vaatevinkleid.

Üheteistkümneks olime mäe all, võtsime auto juures kiire lonksu karastust külma hõõgveini näol enne suusatama asumist. Ilm oli tihedas pilves ja isegi hommikusel ajal hämaravõitu, temperatuur nii -5 ringis. Lumepind lausa ideaalne - “Hard Packed Powder” nagu seda inglise keeles nimetatakse. Peale soendus laskumisi võttis suusaspetsist tuttav laste õpetamise käsile. Plikad polnud küll suvega suusatamist unustanud, aga korrektse stiili omamine nõuab õpetust. Olen läinud iseõppimise rada ja seda on ka minu sõidust näha. Põhitähelepanu oli seekord õlgade, madala asendi ja pöörete sujuvuse peal, lisaks anti igaühele individuaalset nõu. Kahe ajal oli kerge eine kohvikus, kus nautisime kaasa poolt tehtud viineripirukaid kakao ja kohviga.

Vahepeal oli külmemaks läinud, sellele vihjas asjaolu, et vunts läks jäässe. Mingi moment kadus tuttav ära, ootasime veidi ja sõitsin siis lastega edasi. Kui too poole tunni pärast välja ilmus, selgus et oli nii rängalt kukkunud, et ei mäletanud mis juhtus. Oli läinud veidi lohakalt hüppe suunas - järgmine pilt, mida suutis meenutada: sirakil lumel lebamine, mokk paistes ja õlg venitatud. Pidi ikka vägev mats olema, mul vaid üks kord nooruses Eestis momendiks pildi eest ära löönud. Vahepeal sai laste soovil mogulitel käidud, mina laskusin kõrval, sest ei tunne end küngastel mugavalt. Hilise lõunasöögi tegime sel ajal kui lumetraktorid mäge silusid.

Sileda lumepinnaga on muidugi tunduvalt lihtsam sõita ja see meelitab ka kiiremini kihutama. Pidin oma lapsi manitsema, mureks pole niipalju kukkumine kui teiste sõitjatega (eriti lumelauduritega) kokku põrkamine mis võib kurvalt lõppeda. Olen isegi mõned aastad tagasi paraja matsu saanud, peale seda hakkasin tihemini kiivrit kandma. Kui lastel hakkas jahe küsisid nad luba puude vahele sõitma minna. Las lähevad, see peaks soojaks tegema. Nii oligi – kui neid järgmine kord nägime polnud külmast juttugi. Tuttavale see mõte väga ei meeldinud, et nad pimedas puude vahel suusatavad aga olin oma plikale andnud raadiosaatja, et ta saaks häda korral helistada. Ega nad seal kiirelt sõita saa, ja kahe laskumisraja vahel pole ka võimalik ära eksida. Ise suusatasime põhinõlvadel harjutades pöördeid ja lihvides tehnikat. Probleemiks hakkas kujunema väsimus, lihtsalt ei jaksanud end enam madalas asendis hoida, ehkki nii tuli suusatamine palju paremini välja. Üheksa paiku läksid teised kohvikusse sooja, mina võtsin viimast ja uhasin veel pool tundi. 10:58 näitas auto kell kui kodu poole sõitma asusime. Lapsed mängisid kogu tee taga Nintendodega, harilikult jäävad nad mul veerand tunniga magama. Koju jõudsime kaheteistkümneks, naine juba magas sügavalt. Kui küsisin lastelt kuidas oli, kas tahate teinekord veel, hüüdis vanem plika vastuseks, et kuidas homme oleks ja ülejäänud olid sellega entusiastlikult nõus. Paraku peab kahjuks vahel ka tööl ja koolis käima. Tüdrukud kobisid kohe magama, mina sain voodisse alles ühe ajal kui kõik kolu oli sisse tassitud.

Loomapildid

Vaatasin kaasa blogis üles riputatud loomapilte ja kuidagi ei saanud reageerimata jätta, tahtsin lisada mõned, mis minu arust kah väga kenad (eks ta ole maitse asi). Kaks kodulooma kasside näol (laste lemmikud muidugi), üks metsloom pesukaru ja üks akna taga elav "poolkoduloom" - ämblik.

Filmielamus

Vaatasime järjekordset vene filmi “Blokpost” nimeks. DVD millele need filmid kirjutatud sain oma venelannast karate sõbralt. Meeldiva űllatusena oli ka see film asjalik. Pole űlevoolavat kangelaslikkust, mida oleks võinud vene filmi puhul karta. Asi paistab űsna usutavalt esitatud olema, ehkki ega enne ei tea ju kui ise pole näinud. Nii mõnigi pisidetail oli ilmselt nimme sisse põimitud vihjamaks Tšetšeeni sõja mõttetusele, armee saamatusele ning moraalitusele ja juhtkonna kűűndimatusele ning űkskõiksusele. Paari nädala eest olime vaadanud “Kukuška” nimelist (vene-soome jätkusõja teemaline) ja too meeldis väga, julgen soojalt soovitada. Ilmselt pole Putini propaganda veel kõigi vene inimeste ajusid läbi loputanud. Samas tekkis murelik mõte, et kas tänapäeval vabas ühiskonnas üles kasvanud inimesed oskavad ridade vahelt lugeda nagu meie ealised, kes seda oskust “viljastava” nõuka aja tingimustes olid lihvinud. Äkki jääb palju märkamata - võib-olla on mu kartus asjatu aga siinpool ookeani on inimeste poliitiline naiivsus uskumatu. Vahepeal hakkad ise kahtlema, kas asjad ikka olid nii nagu mäletad, filmilõigud meie Tallinnas toimunud Põhja-Korealikest oktoobri demonstratsioonidest paistavad nagu teisest dimensioonist olevat. Mälu järgi sai nagu vahel käidud ja “kurrraaaaaaat” huraa asemel tribüüni poole karjutud, aga ikkagi käidud, et mitteminemisega seotud jamadest hoiduda. No ja kui canadalane süütu ilmega arvab, et küllap korealased ikka toetavad oma juhti, nad ju käivad demonstratsioonidel, tekib soov neid sinna kohaliku olukorraga tutvuma saata.

Jõulupuhkuse lõpp:(

Laupäeval Võtsin auto soojapuhuri käsile, esiteks vaatasin kas kaitse ikka on OK. Selle kättesaamiseks tuli spets elektriku näpitsaid kasutada ja ka siis punnisin jupp aega. Kuradi lollilt on kaitsmete karp paigutatud, ligipääsemiseks vaja selili juhikoha põrandale pugeda ja jäi mulje et isegi siis on vaja piduripedaal lahti võtta, et mõnda kaitset kätte saada. Puhuri kaitse oli siiski OK. Nüüd ei jäänud muud üle kui kiskusin soojapuhuri ventilaatori välja ja vihastasin end seaks seda nähes. Kogu mootori osa ja õhu juurdevoolu kanal olid jääd täis. Kuidas kurat küll saab masinat nii disainida, et vesi voolab elektrimootorisse ja jääbki sinna kuni külmub ja kiilub selle kinni. Vedasin mootori tuppa ja panin köögilauale sulama. Paari tunniga tekkis suur roostevee lomp, mida pidin aeg-ajalt kuivatama. Kui ka kuivanud mootor ei läinud käima avastasin, et lisaprobleemiks olid kontakt söed, mis roosteveega üle ujutatuna kinni kiilunud. Pidin nad kõvera traadi abil läbi mootori korpuses oleva augu liikuma nokitsema. Lõpuks puurisin mootori korpusesse pisikese augu, kust kaudu vesi tulevikus saaks välja voolata, et sama jama enam ei korduks. Mõni ime, et ameerika autotööstus nii halvas olukorras on, autod ikka väga totralt ehitatud. Siis tuli aga hokimäng peale ja mul oli hea meel, et seda maha ei maganud. Nii head hokit saab harva näha, Vene ja Canada juuniorid mängisid MM poolfinaalis. Lõpuks küll Canada võitis aga seda õige napilt, sest vaid 5 sekundit enne lõppu said nad viigivärava ja kohtumise otsustas karistusvisete sooritamine, milles vahtralehe maa noored olid edukamad.

Viimane jõulupuhkuse päev saab enamus aega niisama vedeletud. Mängisin arvutil veidi BF2 ja vaatasin mõningaid sama teemalisi videosid YouTube pealt. Proovisin lennukiga lendamist harjutada aga see pole sugugi lihtne. Lendab teine kole siva ja sihtmärk läheb liiga kiirelt eest ära. Pommide pohul on õige umbmäärane aimdus kuhu need kukuvad. Peaks netist lugema näpunäiteid kuidas lennukit kasutada. Õhtupoole tegime kaasaga all korrusel mõnusa äraolemise (kohv, saiakesed, …) ja vaatasime interneti pealt kolm osa Tuulepealset Maad ühte jutti. Monitor, videokaart ja netiühendus on piisavalt head, et filmi saab pareminigi kui teleka tasemel näha. Ainult heli jupitas paar korda imelikult. Ühes osas jäi silma kui advokaadihärra viinapudelil harjunud liigutusega korki maha keeras, kardan, et sel ajal küll vindiga viinapudeleid polnud. Hiljem tuli telekast kahe tunnine saade “Theory of Everything” teemal, mida isegi vanem plika mõnda aega vaatas. Päris põnev kokkuvõtlik tükk, kus esines suur osa tänapäeva füüsika korüfeedest.

Aastavahetus Torontos

Eelmine aasta sai aastavahetusel Toronto all-linnas käidud, mis oli omaette huvitav kogemus. Oleksime see aasta sama asja teinud aga lapsed hakkasid peale käima, et ikka päris pidu on vaja. Olin laiskusest peo mõttele veidi vastu aga kaasa asus laste poolele nagu ikka, mis tähendas muidugi et üritus toimub. Mulle meeldib teiste juures peol käia aga oma kodus pead pidevalt kõigel silma peal hoidma, ei saa end mugavalt tunda, lõpuks pead veel koristama ka. Oma kodus oled peo korraldaja aga mitte peo nautija. Hoiatasin naist ette, et ta garanteerib endale sellega peavalu aga too lubas rahulikult võtta ja mitte liialt pingutada – teadagi. Salatid ja koogid tehti eelmisel päeval enamasti valmis, mõningase üllatusena aitasid lapsed kaasa, minu osaks jäi tubade koristamine ehk täpsemalt öeldes sellisesse olukorda sättimine et endal piinlik poleks. Lapsed küll arvasid, et mis me enne koristame, niikuinii aetakse kõik segi (mis on muidugi tõsi).

Veidi enne viite saatsin tuttavatele uusaastatervitusega SMS’d mobladele, olen seda viimased paar aastat teinud, jõulukaartide saatmise asemel. Mõned peavad liiga “südametuks” aga neile ütleks: “Hei, käige ajaga kaasas!” Tegelikuks põhjuseks muidugi laiskus:) SMS eelised võrreldes postkaardiga: kohe ja täpselt õigel ajal kohal, nõuab vähem ettevõtmist ja aega, maksimaalselt 180 tähte:), copy & paste funktsioon:), odavam:), puudusi nagu ei leidnudki. Kuulasime raadiost Ilvese kõnet aga ilutulestikku internetist kahjuks ei näinud, ei saanud korralikku ühendust, ilmselt oli liiga palju inimesi peal. Viie ajal ehk Eesti aastavahetusel tegime spetsiaalselt kaasale toodud Rootsi siidri lahti. Too oli küll kahelnud, kas see ikka nii hea on kui “päris” Rootsi omad, aga maitstes tunnistadas, et on küll. Seda mitte ainult viisakusest, sest hiljem küsis juurde, mida ma ei teagi, et varem ühegi ka kergelt alkoholi sisaldava joogiga tema puhul juhtunud oleks. Külalistele oli üsna ebamäärane aeg antud, mõnele siiski kaks tundi toimuvast varem, et nad ikka aastavahetuseks pärale jõuaksid. Kuueks saabusid esimesed külalised, edasi läks kõik tuttavat rada. Kõigepealt avati mõned joogid, et jutt jooksma hakkaks ja kui enamus rahvast oli kohal asuti pugima. Külalised olid ise ka üht-teist kaasa tarinud nii, et laud lõpuks toidu all lookas nagu kombeks öelda. Õnneks tunnevad kõik end piisavalt vabalt, et ma ei pea pidevalt käima küsimas, kas miskit vaja. Joogid sai postkasti külma panna enne ikka haakisin välimise ukse, et postiljon või mõni teine õnnelik meie alko tagavarasid pihta ei paneks.

Et järgnevast aru saada peab kirjeldama siinset postkasti, mis kujutab endast maja seinas asuvat seina paksust auku, nii väljaspool kui seespool on ukseke. Postiljon avab välimise ukse ja suskab posti “kasti” sisse, maja elanik avab sisemise uksekese ja võtab saabunud kirjad välja. Kunagi kui lapsed pisemad olid juhtus selline nali, et nad unustasid mängu käigus üsna ehtsa väljanägemisega kummimao postkasti. Mina avastasin koju tulles, et ajaleht ja kirjad on postkasti kõrval maas laiali. Esimene mõte oli, et postiljon on nüüd õige laisaks läinud ja viskab lihtsalt posti enam vähem õige postkasti suunas. Kontrollimaks, kas mõini kiri siiski ka postkasti on kukkunud avasin uksekese ja momendiks valdas mind ürgne hirm, mis kõigile imetajatele aegade algusest kaasa antud kui nad roomajaid näevad. Muidugi tundsin meie kunstmao ära aga mõistsin ka miks post maas laiali oli. Kujutan vaid ette kuidas postiljon hüppas kui ta uimaselt oma üksluist tööd tehes postkasti ukse avas ja madu märkas, kahju et ei saanud seda video peale vötta. Õnneks ei kaevatud meid kohtusse moraalse kahju tekitamise eest.

Lauanõudeks kasutasime paberist või papist taldrikuid topse, kes kurat viitsiks neid muidu pesta. Õlut pakun ikka kannudega ehkki canadalased on harjunud pudelist jooma. Muud kärakat kah klaasidest aga lastel on plast topsid mahla jaoks kuhu nad ise oma nime markeriga peale kirjutavad. Muidu lähevad segi ja hiljem on kümme last suutnud sada topsi maja peale laiali tassida kusjuures kindlasti mõned ümber ajada. Lapsed sai eest ära keldrisse saata, kus nad Nintendode taga mängisid ja sellest tüdinuna arvutite taha istusid. Mul on all kahest vanast ja kahest uuest arvutist võrk üles pandud nii, et saavad kambakesi mängida, meelismänguks oli seekord “Counterstrike”, tüüpiline jooksmise ja laskmise mäng kus ühel pool terroristid ja teisel pool sõjaväelased. Pidin ise ka paar korda all neil abiks käima kui miski probleem tekkis aga suurem plika on juba piisavalt osav, et oskab enamuse esile kerkivaist jamadest ise lahendada. Poole kaheteist ajal kogunesime teleka juurde vaadates ülekannet Toronto keskväljakult. Kellade lüües sai šampa pudelid avatud ja jook klaasidesse kallatud ning uue aasta õnnitluste saatel kokku löödud. Peo jatkudes avastasin mingil momendil, et naine on kadunud. No muidugi oli teine peavaluga voodisse pugenud – nöök niimoodi uut aastat alustada. Hiljem küll väitis mulle, et peavalu alkoholist aga seda ma suurt ei usu, kaks klaasi siidrit vaevalt nii mõjuks. Kahe ajal hakkas pidu laiali vajuma, pole enam nii nagu vanasti, et mürgeldasime viieni hommikul, siis kerge uinak ja kaheksa ajal korkisid esimesed ärkajad järgmised šampad. Praegu on just see aeg kus lapsed ja vanemad väsivad enam vähem samal ajal. Enne kukkusid lapsed varem ära nii, et neid tuli magavatena autodesse tassida, varsti hakkavad hoopis nemad kauem ülal olema. Viimaste külaliste lahkudes kobisid plikad põõnama aga mul polnud und ja otsustasin nõud koristada ning ära pesta, siis hommikul mõnus ärgata. Tunni ajaga saigi kõik tehtud ja nelja ajal sain ise voodisse. Kassid ilmusid ka välja, nemad peidavad end selliste ürituste käigus ära, ilmselt pole suhtlejad tüübid. Aga tegelikult kellele see ikka meeldiks kui suur hulk hiiglasekasvu loomi sind solgutaks ja sussutaks.

2009 01. Jaanuar

Uus aasta algas õige pika sissemagamisega, ajasime end lastega alles keskpäeval voodist välja. Emmest polnud ikka asja – peavalu. Meie peres on selline tööjaotus, et mina libistan jooke (viisakuse piirides(vähemalt anda arust)) aga naisuke valutab pead. Kostab ebaaus ja tunnen talle kaasa aga kasu sellest paraku suurt pole. Panin Eesti raadio peale ja kohvi joomise ajal sai veidi läpaka taga istuda. Üldiselt molutasime pool päeva maha enne kui otsustasin miskit ette võtta ja helistasin tuttavale, kas oleks soovi uisutama minna. Nood olid nõus aga tüüpilise hilinemisega saabusid siis kui ilm juba hämardus. Sõitsime meie juures olevale tenniseplatsile rajatud uisuväljakule, kus olid küll mõned hokimängijad aga see ei seganud. Mõlemal lapsel on meil jäähoki uisud, pisema omadel pidin enne kannaosa tainarulliga laiali suruma, et liialt jalga ei pitsitaks. Uiskude jalgapanemine on alati igavene ettevõtmine, need peab poolest saati lahti nöörima ja siis uuesti augu kaupa tihedalt kinni sikutama. Kogu see tegevus külma käes paljakäsi. Selleks ajaks kui laste uisud jalas ja enda omasid toppima asun on kere punnitamisest kuum ja näpud külmast kanged. Pean endale uued uisud muretsema, vanadega üsna nöök sõita. Unustasin jäähoki kepid maha nii, et meie uisutasime niisama sel ajal kui teised lõbusalt litrit tagusid. Lapsed väsisid üsna kiiresti ja kippusid juba tunni aja möödudes koju tagasi. Ei viitsinud ise ka suurt kauem olla, varustus maha ja autosse. Lapsed ronisid kõik minu autosse ja hingasid momendiga aknad uduseks kuna sooja õhu ventilaator ikka ei tööta, pean selle käsile võtma. Pidin sõitma aknad praokil, et veidigi välja näha.