Suusapäev

Veidi enne seitset üles. Monteerisin remonditud soojapuhuri autos tagasi. See võttis oodatust rohkem aega ja vaeva, sest tolleks protseduuriks peab pea alaspidi ristseliti juhi istmel vedelema jalad uksest väljas. Kinnituskruvide kruttimise ajal on vaja ühe käega ventilaatorit ja vähemalt üht kruvi kohal hoida, et seda teises käes oleva kruvikeerajaga keerata. Peale mõningast kosutavat vandumist sai asi paika. Kaheksaks küll väljasõit kokku lepitud, kuid minema saime üheksa ajal. Kohv autosse kaasa sellise mõnusa topsiga, mis auto elektripistikusse ühendatuna hoiab jooki kuumana – väga mugav. Kaks tundi sõitu kulutasime poliitika teemalise arutelu peale. Tuttav kipub minu maitse jaoks Eesti koha pealt liiga pessimistlik olevat, aga eks kõik ole taustsüsteemi asi, samas hea kuulda ka erinevaid vaatevinkleid.

Üheteistkümneks olime mäe all, võtsime auto juures kiire lonksu karastust külma hõõgveini näol enne suusatama asumist. Ilm oli tihedas pilves ja isegi hommikusel ajal hämaravõitu, temperatuur nii -5 ringis. Lumepind lausa ideaalne - “Hard Packed Powder” nagu seda inglise keeles nimetatakse. Peale soendus laskumisi võttis suusaspetsist tuttav laste õpetamise käsile. Plikad polnud küll suvega suusatamist unustanud, aga korrektse stiili omamine nõuab õpetust. Olen läinud iseõppimise rada ja seda on ka minu sõidust näha. Põhitähelepanu oli seekord õlgade, madala asendi ja pöörete sujuvuse peal, lisaks anti igaühele individuaalset nõu. Kahe ajal oli kerge eine kohvikus, kus nautisime kaasa poolt tehtud viineripirukaid kakao ja kohviga.

Vahepeal oli külmemaks läinud, sellele vihjas asjaolu, et vunts läks jäässe. Mingi moment kadus tuttav ära, ootasime veidi ja sõitsin siis lastega edasi. Kui too poole tunni pärast välja ilmus, selgus et oli nii rängalt kukkunud, et ei mäletanud mis juhtus. Oli läinud veidi lohakalt hüppe suunas - järgmine pilt, mida suutis meenutada: sirakil lumel lebamine, mokk paistes ja õlg venitatud. Pidi ikka vägev mats olema, mul vaid üks kord nooruses Eestis momendiks pildi eest ära löönud. Vahepeal sai laste soovil mogulitel käidud, mina laskusin kõrval, sest ei tunne end küngastel mugavalt. Hilise lõunasöögi tegime sel ajal kui lumetraktorid mäge silusid.

Sileda lumepinnaga on muidugi tunduvalt lihtsam sõita ja see meelitab ka kiiremini kihutama. Pidin oma lapsi manitsema, mureks pole niipalju kukkumine kui teiste sõitjatega (eriti lumelauduritega) kokku põrkamine mis võib kurvalt lõppeda. Olen isegi mõned aastad tagasi paraja matsu saanud, peale seda hakkasin tihemini kiivrit kandma. Kui lastel hakkas jahe küsisid nad luba puude vahele sõitma minna. Las lähevad, see peaks soojaks tegema. Nii oligi – kui neid järgmine kord nägime polnud külmast juttugi. Tuttavale see mõte väga ei meeldinud, et nad pimedas puude vahel suusatavad aga olin oma plikale andnud raadiosaatja, et ta saaks häda korral helistada. Ega nad seal kiirelt sõita saa, ja kahe laskumisraja vahel pole ka võimalik ära eksida. Ise suusatasime põhinõlvadel harjutades pöördeid ja lihvides tehnikat. Probleemiks hakkas kujunema väsimus, lihtsalt ei jaksanud end enam madalas asendis hoida, ehkki nii tuli suusatamine palju paremini välja. Üheksa paiku läksid teised kohvikusse sooja, mina võtsin viimast ja uhasin veel pool tundi. 10:58 näitas auto kell kui kodu poole sõitma asusime. Lapsed mängisid kogu tee taga Nintendodega, harilikult jäävad nad mul veerand tunniga magama. Koju jõudsime kaheteistkümneks, naine juba magas sügavalt. Kui küsisin lastelt kuidas oli, kas tahate teinekord veel, hüüdis vanem plika vastuseks, et kuidas homme oleks ja ülejäänud olid sellega entusiastlikult nõus. Paraku peab kahjuks vahel ka tööl ja koolis käima. Tüdrukud kobisid kohe magama, mina sain voodisse alles ühe ajal kui kõik kolu oli sisse tassitud.