Jaapaniks Valmistumine

Kolm koondislast, Fera, Mari ja Mina

Jälle jäänud pikk paus blogistamisse. Vabanduseks võiks tuua tavapärase põhjuse, et kiire on. Tegelt ikkagi paljus eelistuste asi, oleks ju võinud arvutil mängimise asemel hoopiski blogistada:) Aga kui mängimine pakub lõdvestust siis blogistamine nõuab teatavat pingutust ja inimene on juba loomult laisk, no vähemalt mina olen.

Aga kiire on olnud ka, eriti kuna see nädal sai Jaapanisõidu asjad lõplikult paika panna. Kunagi algul kui hakkasime karatega tegelema sõitis meie dojost inimesi Karate MM'le. Nii põnev oli kuulda hiljem nende kirjeldusi sealseist juhtumistest. Nelja aasta eest Malaisiasse kutsuti kaasa, aga esiteks polnud me valmis ja teiseks tundus see kohutavalt kallis. Sai lastele mainitud, et eks läheme nelja aasta pärast kui Shito Ryu MM Jaapanis toimub.

Ja nüüd ongi käes Jaapani MM'i aasta, võistlused toimuvad juuli lõpus Osakas. Kui meile kõigepealt anti sõidu eelarve teada, siis arvasin küll, et ka seekord jääb ära - $5000 nina peale on jube kulukas. Riigi ega kohaliku omavalitsuse poolt miskit toetust pole oodata, sest tegu Canada mõistes mitte eriti populaarse spordiga. Töökohast ei suvatsetud isegi vastata mu arupärimisele sponsoreerimise võimaluste kohta. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et peab ikka õige loll või masohhist olema, kes sellise raha eest laseb endale teispool maakera kolki anda. Sama summa eest võiksin kuu aega Costa Rica 5 tärni hotellis veeta, ookeanis hulpida, rannal peesitada ja delikatesse shampaga alla loputada!

Pilt viimaste võistluste autasustamis tseremoonialt

Küsisin lastelt, mis nad arvavad, äkki hoopis teeks mõne mõnusa puhkusereisi ja pappi jääks paksult ülegi. Aga ei õnnestunud neid ära osta, plikad mul kaasasse, kangekaelsed nagu juurikad. Kui miskit pähe võetud, siis selle ka läbi viivad. Eks järgmine jutuajamine oli pere pankuriga, kelleks meil emme. Selgus, et kui toitume ainult oma aia saadustest ja joogivett toome lähedasest jõest, siis ehk ei peagi reisu finantseerimiseks uut maja laenu võtma. Seda eeldusel, et suudame reisukulusid teataval määral kärpida.

Kui isegi sellised laristajad nagu Küpros ja Kreeklased suudetakse kärpima õpetada peaks see ühtedel nõuka aja kogemusega kodanikel naljaasi olema. Reisupiletitega jäime veidi liiga pikalt molutama ja seetõttu magasime maha Finnairi sooduka, millega oleks $1500-ga Torontost üle Helsinki Osakasse saanud. Peale mitmepäevast netis surfamist ja sadade variantide kaalumist otsustasime kohaliku lennuliini teenuseid kasutada.

Hind kujunes küll algsest $300 kallimaks, aga aprilli alguseks oli soodsaim võimalik juba $1700'le tõusnud. See lend oleks aga kole pikk, mitme ümberistumisega lisaks Tokyos lennuvälja vahetusega. Kokkuvõttes saime ühe ümberistumisega lennu $1811 eest, kogu lennuaeg vaid 15 tundi. Finnair oleks olnud 21 tundi ja teised variandid 18 - 20 tunni vahel pluss närvitsemine lennujaamades. Otsustatud ja raske südamega ostetud, sellega käiguga olid sillad põletatud.

Järgmine mure oli elamine. Jaapanis on see teatavasti kallis, natukenegi normaalsemad hotellid kippusid meie eelarvet pikalt ületama. MM'i ametlikus hotellis maksis odavaim elamine ühele inimesele üle $100. Andsin lastele teada, et viimases hädas võtame telgi ja ööbime koos kohalike veinisõpradega silla all. Seda kuuldes hakkas kaasa aktiivselt majutusvõimalusi uurima ja avastas veebilehe, kus inimesed ise üle maailma üürivad elamist välja.

Tuba ja köök

Magamistuba

Peale põhjalikku netis sobramist broneerisime endale pisikese korteri Osakas, enda arust väga soodsas kohas. Korter asub raudtee ja metroopeatuse lähedal jutu järgi viisakas rajoonis üsna kesklinnas ja seda vaid $100 eest päevas. Hinna sees on ka internet ja telekas, mida loodetavasti pole meil aega vaadata.

Köök

Peldik ja vannituba

Peale võistlusi on kavas põhjapoole liikuda, et sealsete vaatamisväärsustega tutvuda. Seda osa reisist pole me veel ette planeerinud, äkki läheme koos mõne karatekate pundiga Jaapani peale hulkuma. Jaapanis ringi rändamise lihtsustamiseks pidavat olema mugavaim viis rongiliiklus, $500 eest saab kahnädalase pileti, millega võib kogu riigis nii palju ringi sõita kui süda lustib. Viimased päevad veedame Tokyos ja siis tagasi Torontosse vahemaandumisega Calgarys.

Mina muidugi lähen sinna rohkem turistina, ehkki olen kirjas "võistlejana". Katas pole mul mingit lootust kuhugi jõuda, vabavõitluses sõltub väga palju loosist kui tugevate vastastega kokku lähed. Noh kui esimesest ringist edasi saaks oleks tore, aga kõige tähtsam muidugi ettevaatlik olla ja vigastusi vältida. Ei taha ju Fuji mäe otsa karkudega komberdada :)

Kerge sinikas jalalöögist, mis blokist läbi libises

Treeningud on igatahes tõsisemaks läinud nagu ka juuresolevalt pildilt   võib näha. Tõele au andes näeb foto hullem välja kui asi väärt on. Kolmapäeval läks samal kutil rangluu, kes mulle selle "suveniiri" jättis, kukkusid teised veidi pahasti. Tänases trennis harjutasime kolm tundi vabavõitluse trikke. Oi kurat, niiiii palju on veel õppida. Enamust muidugi tead, aga ei tule automaatselt nagu peaks. Olen üks vähestest "sümmeetrilistest" võitlejatest, kellel pole eelistust kumb külg ees ja see annab teatava eelise.