Leivast, toitumisest ja tahtejõust

Värske leib ja Mango juustu kook

Eile õhtul trennist tulles lõi juba ukse pealt vastu värske leiva lõhn. Ebavõrdne võitlus leiva lõhna ja hilisõhtusest õgimisest hoidumise vahel osutus lühikeseks. Õieti ei jõudnud alatagi enne kui alla andsin, leiva rätikust välja rullisin ja hambad kannikasse lõin. Sellist kaifi kogevad vist ainult narkarid doosi saades, kui värske leiva lõhna ja maitse sensorid korraga ajus häirekella lööma hakkavad. Peale esimest ampsu suutsin end piisavalt valitseda, et kannika viilakas lõigata ja sellele või peale määrida, mis tasapisi soojal leival sulama hakkas.

Klaasiga külma piima kõrvale, raamat ette ja IKEA tugi- või täpsemalt ehk lamamistooli õndsalt sirakile elu nautima. Kaua ei saanud lesida, leib sai otsa, pidin uue viilaka lõikama. Nii olin sunnitud mitu korda toolist üles ajama, sest iga kord proovisin end veenda, see on nüüd viimane. Leiva maitsvusest andis hommikul tunnistust kaasa märkus: paistab, et leib tuli hästi välja pea pool on öösel kaduma läinud.

Siinkohal sobib ehk selgituseks lisada põhjus miks otsustasin õhtusest õgimisest loobuda. Nimelt olin üks päev ehmatusega koera kaalumise eesmärgil kaalu peale ronides avastanud, et Costa Ricas juurde pandud mass polnud kuhugi kadunud. Mida kuradit, pole ju normaalne kaaluda 91kg kui oled ise vaid 189cm pikk. Igatahes otsustasin elus esimest korda dieeti pidada, mis seisnes hilisõhtuse ehk varaöise õgimise vähendamises, noh natuke näksimist ikka luban endale. Ja tulemus ei lasknud kaua oodata, mõne nädalaga olin tagasi 86kg peal. Sedagi on paljuvõitu, normaalkaal peaks nii 82kg ringis olema, võistluskaal ülikooli ajal oli lausa 79kg.

Aga nagu näha kaasa saboteerib minu heausklikke katseid normaalkaalu saavutada. Mida sa hing teed, kui kodus pidevalt igasugu hõrgutisi valmistatakse. Kõige hullem veel, et kuna ta saabub hiljem, siis pean lõunasööki oodates kannatama paar tunnikest ning köögist tulevate aroomide käes piinlema. Talle üldse ei meeldi kui proovin toidutegemise kõrvalt veidi näksimas käia. Minu argumenti, et vanaema küll lubas, ei peeta mikski. Kui lõpuks nämm välja käiakse on isu selline hundikas, et tahaks kõik nahka panna aga ei saa, sest olles õppinud valusast kogemustest, tean kui raske on täis kõhuga trennis rabeleda.

Ja nii ongi trennist koju saabudes kõht tühi. Poole üheteist ajal sai kas raamatu taha istutud või läpakas ette võetud ja siis üks korralik eine kõrvale pugitud, mis harilikult mehise jäätise portsuga lõppes. Paistab, et need ajad on möödas, kui võis pidurdamatult õgida tagajärgede pärast muretsemata. Positiivse koha pealt tuleb tunnistada, et uni on parem ja hommikul kah puhanum tunne kui pole õhtul keret täis parkinud. Ega see muud pole kui harjumuse murdmine ja kübeke tahtejõudu. Ma ei saa aru millest inimesed räägivad, kui kurdavad, et dieedi pidamine kole raske - ära virise vaid käitu nagu Nike reklaamlause seda soovitab: "Just do it!!!". Ei maksa mujalt süüdlasi otsida kui ei suuda end ise kontrollida! Vahel võib endale lubada libastumist (mango-juustu koogil näiteks:), aga see ei tohi normiks saada.