Vihmast ja Jäävihmast

Hädalahendus katuselekkimise vastu

Eelmine nädal juhtus lisaks Jaapani sõidu orgunnimisele nii mõndagi. Esiteks tuli teisipäeval korralik sadu, mis andis köögipõrandale tekkiva loiguga järjekordselt märki asjaolust, et katus vajab hädasti uuendamist. Ronisin pööningule olukorda uurima. Kui nöörist lambi põlema sikutasin sain aru kuidas võisid ennevanasti meremehed end tunda kui laev lekkima hakkas ja vesi laudade vahelt sisse pritsis. Lihtsalt siin oli kõik tagurpidi pööratud, vesi tuli ülevalt mitte alt, aga nõrgus laudade vahelt ja tilkus nii intensiivselt nagu oleks maja tagurpidi järves ujunud. Õnneks ei pidanud ämbriga vett üle parda pildma hakkama. Hädalahendusena sättisin tihedamalt tilkuvate kohtade alla kausse ja muid anumaid, lõpuks teatas laps alt, et rohkem suuri topse pole. OK, suurem häda möödas aga enam ei saa katusega viivitada.

Kolmapäeval töölt tulles, oli jälle veidi läbi tilkunud ja kuna õhtuks lubas paduvihma tuli midagi kohe ette võtta. Juurdlesin probleemi kallal, käepärast oli ainult pakkimiskile rull. Peab vist ehituspoodi kiirustama, et tugevat niiskuskaitse kilet osta, siis peab katus ehk ajutiselt nädalavahetuseni vastu. Kui kurtsin pisemale plikale seda muret, käis too välja geniaalse lahenduse. Aga issi, miks sa ei tõmba katusele seda "tarp'i" ehk koormakatet, mida suvel vihmaga telkide kohale paneme. Geniaalne idee, see on veekindel, piisavalt tugev ja samas suured neetaugud servades lihtsustades katuse külge kinnitamist. Tarisin garaazhist koormakatted välja ja kui vanem laps saabus laotasime kaks katuse lõunapoolsele küljele. Katki on vaid päikesepoolne külg, sest suvine päikesekiirgus ja kuumus lõhuvad materjali sealtpoolt palju kiiremini.

"Jõuluhärmatises" kuuseke

Teades kui tugevad tuuled võivad äikesetormiga kaasneda, lõime lauad katte äärtele, et see minema ei lendaks. Paari tunniga olimegi valmis, vahepeal hakkas juba tibutama ja pool tundi hiljem kui karatesse sõitsin sadas lahinal. Loodetavasti ei hakka mul nüüd kliendid ukse taga käima, ameerikas olevat nimelt miski riietuseseme või muidu ebatavalise objekti katusele jätmine märgiks, et uus last narkotsi on saadaval :)

Öösel ärkasin tuule ulgumise peale, oli kuulda kuidas see katet katusel rappis. Ei saanud enne magama jääda kui hüppasin momendiks olukorda kontrollima. Kõik OK, köök kuiv ja kate katusel endiselt kohal, kõik lauad kinni, tuul lihtsalt tagus seda parajate paukudega vastu katust. Hommikul oli torm veidi raugenud aga tööle sõites tuli rooliga mängida, et auto teel püsiks. Üks buss mu ees kaldus tugevama iiliga poolest saati kõrvalrajale, sihuke tuul oli.

Järgmisel päeval tuli veidi jäävihma, mis kattis auto õhukese jääkihiga. Puude põõsaste oksad olid läbipaistva jääga kaetuna "paksemaks" läinud, pisikesed purikad rippusid ja sätendasid valguse käes. Teed olid muidugi super libedad, eriti neis kohtades kus eelmise päeva vihm oli soola rentslisse uhanud ja kuhu polnud jõutud uut veel puistata.

Jääkiht elupuul ...

... ja pirni okstel

Ei mäleta, et oleksin kunagi Eestis jäävihmaga kokku puutunud. Igatahes lisan siia lühikese selgituse millise fenomeniga tegu. Jäävihma tekkeks on vajalik, et soojade niiskete vihma tekitavate õhumasside alla kiiluks end külm õhk. Vihm mis tekib piiskadena sajab enne maapinnale jõudmist läbi miinuskraadides õhukihi ja alajahtub. Piiskade temperatuur langeb alla nulli aga jäätuda ei jõua, samas maapinna või okste tabamisel tekkiv ergutus jäätab alajahtunud piisa pea momentaalselt.

Nii tekkib kenasid jääskulptuure aga harukordsetel juhtudel kestab jäävihm päevi ja elektriliinidele, sildadele ning hoonetele tekkiva jääkihi raskus võib palju pahandust teha nagu see juhtus 1998 Quebecki "jäätormi" ajal.