Üle Gröönimaa - tagasilend

Suur sulavee järv Gröönimaa jääkuplil

Istun pragu Boeing 757-200 lennukis Rootsi kohal suunaga Canada poole ja otsustasin lennukis kirjutama hakata. Entusiasm on vist küll eelkõige põhjustatud neljast pindist Alexandri õllest, mis sai Helsinki lennujaamas lendu oodates manustatud. Jällekord kleebiti notikotid Tallinna lennujaamas kinni, aga kogenud rändurina ajasin kohe näpu läbi kilekoti seina, et esimene õllepurk juba Tallinnas välja õngitseda.

Tallinna lennujaam - teeviidad

Propellerlennukiga Helsinkisse

Helsinkis tuli läbida vaid piirivalve, minu tollivaba alkokoti vastu ei tundnud keegi huvi. Mõtlesin, et edaspidi võib ju korrektsuse mõttes enne koti kinnipitseerimist sellest paar purki välja võtta nii öelda koha peal tarvitamiseks, siis ei saa kellelgi olla põhjust õiendamiseks. Igatahes Helsinki lennujaamas leidsin mugava lamamistooli, viskasin end lebotama ja asusin netis surfama ise samal ajal Alexandrit libistades.

Õhkutõus Soome inimsõbralikuma maastiku kohal

Netühendus on nüüd nii Tallinnas kui Helsinkis kiire ja tasuta. Esialgu skypesin veidi tuttavatega, siis kontrollisin FB juhtumised üle ja lõpuks lugesin uudiseid. Maailm ikka endisel kohal, pole miskit märkimisväärset juhtunud juunikuus kui ilmasündmusi ei viitsinud jälgida. Õppides oma eelmisest kogemusest panin igaks juhuks moblal äratuskella helisema 5 min enne boardingut, et Toronto lendu mitte maha magada.

Saingi edukalt lennukile ja vägagi mugavale kohale 7F, mis esiotsas ja akna ääres. Tihemalt lennukiga pikemat maad lendavad ilmselt juba teavad, milles asi, aga selgitan ikkagi. Istekohtade puhul on minu jaoks olulised kaks faktorit, esiteks kas aknast saab välja vaadata (äärmine koht ja mitte tiiva kohal) ning positsioon nämmi pakkumise suhtes. Soodne, kui oled algusepoole, sest siis möödutakse sinust kaks korda, mis võimaldab topelt portsusid saada ;)

Ma ei pea silmas mitte niivõrd söögi kui joogi koha pealt :) Muideks alati tuleb kasuks kohaliku keele oskus, nii et enne lendu tehke vähemalt paar sõna (õlu, vein, tänan, ...) endale vastavas keeles selgeks. Söögiks oli tõepoolest maitsev toit, nime poolest "kana yamatori" või miskit sarnast. Igatahes hea meelega oleks teise portsu veel põske pistnud aga ei hakanud pilli lõhki puhuma, kahest ääreni täis veiniklaasist piisas.

Jäälahmakate muster ookeanil näitab
ilmekalt hoovuste liikumist 

Peale seda hakkas jutt sobima kõrval istuva kanadalasega. Pidin talle selgitama põhjamaalastele ja endise idabloki riigi kodanikele nii omast morni olekut peale seda kui ta oli tulutult üritanud soome stjuuardessilt naeratust välja meelitada. See ei tähenda, et ollakse kuri või pahane, me lihtsalt ei leia, et peaks pidevalt hoidma nägu "keep smiling". Kultuurilised erinevused, mis muud, aga ega see vist ikka päriselt pärale jõudnud.

Suurendatud kild ülemisest pildist

Eks ma siis üritasin kompenseerida stjuuardesside külma olekut ja irvitasin enam-vähem pidevalt:) Ootamatult tuli talle meelde, et teab ühte eestlast, Tinits olevat nimi. No jah, kes kanada eestlastest siis Tinitsat ei teaks. Jälle kord kinnitus, et maailm on nii pisike. Nüüdseks oleme pea poolele teele jõudnud aga miskit peale pilvede pole näha, paistab et nii Island kui Gröönimaa jäävad nägemata :(

Ennatlik olin, Gröönimaa eel läks selgemaks, nägime jäätükkidega tihedalt kaetud merd. Peagi laius all jääväli, mis kohati kaunistatud türkiissiniste veelompidega.

Sulavee järvede ja jõgedega kaetud Gröönimaa Jääkuppel

Pidasin seda jääkatte all olevaks mereks ja alles kodus pilte üle vaadates sain aru, et tegu oli Gröönimaa jääkupliga, mida laikudena katsid National Geographicust tuttavad sulavee järved. No muidugi, järvedesse suubusid ju jäässe uuristatud jõed ja mõned olid ka omavahel ühenduses. Merejää pinnal poleks sihuke asi võimalik. Vahepeal mustad elutud kaljud ja siis varjutasid pilved pikaks ajaks vaate allapoole. Lõpuks ilmus uuest maapind või õigemini jääpind nähtavale. Olime jõudnud jääkupli servale, mida piiravad mäeahelikud.

Liustik laskumas jääkuplilt orgu

Sama liustik zoomituna

Üksikutest kurudest murravad läbi liustikud kulgedes orgusid mööda ookeani poole. Mõni lõppeb enne mereni jõudmist muutudes suureks jõeks, mis oru põhjal suuri liivikuid moodustades edasi voolab. Mereni jõudvaist liustikest eraldub suuremaid ja väiksemaid jäälahmakaid ja ka mitmekilomeetriseid jäämägesid. Sellises fjordis on vesi vaseoksiidi meenutavalt roheliseks muutunud justkui värvipotist voolaks välja.

Pilved ja pilvevarjud liustikuveest roheliseks värvunud fjordis

Gröönimaa läänerannik koosnes pisikeste valgete lumelaikudega tipitud süngelt mustadest kaljudest, mis järsult merre laskusid. Peagi jõudsime piirkonda, kus hulgaliselt purustatud jääd meres ning selle keskel pirakas jäämägi. Alles nüüd avastan probleemi, automaatsüsteemis teravustas fotokas lennuki aknale, millel pisikesed jääkristallid. Loodetavasti ei läinud kõik seni võetud pildid aia taha. Nii plõksutan igaks juhuks veel mõned merepinnast ja pilvedest.

Ülemise pildi jäämägi suurendatuna, isegi jõgede orud ja kõrgus selgelt näha

Saime ka kätte ametlikud lehed, mis kõigil reisijatel vaja täita enne Kanadasse jõudmist. Mingi totrus, mida peale "California piiri" pole ma teiste riikide puhul kogenud. Põhimõtteliselt tegu kirjaliku tollideklaratsiooniga kinnitamaks, et miskit lubamatut sisse ei too. Seekord on vist esimene kord, kus ma tõepoolest mahun kõigi piirangute alla, sest unustasin Helsinki lennujaamas kärakat juurde osta ja pole mul ka memme moosi, hallitusjuustu ega rangelt keelatud vürtsikilusid, mis Kanada ametnike arust võivad riigi hukutada.

Kõrval olev vahtralehemaa kodanik lapib praegu palavikuliselt oma tshekke ja üritab kokku lüüa, kui suure raha eest ta matrjoshkasid ning t-särke sisse toob, lisaks kulutused hotellidele bussisõidule ja balletietendustele. Proovisin seletada, et seni kui ta relvade või narkotsiga vahle ei jää, ei huvita numbrid kedagi, aga tüüp ei teinud kuulma ja liidab käsitsi püüdlikult edasi.

Labradori kõnnumaa

Metsatulekahju

Labradori kohale jõuame Fort Champi kohal ja lennuki trajektoori vaadates märkan, et oleme lennanud palju põhja poolt kui tavaliselt, üle kolmandiku Gröönimaa, mitte lihtsalt lõunatippu puudutades. Asusime vahepeal kusagil 70'dal põhjalaiusel, isegi polaarjoonest põhjapoole. Labradoris on lumi sulanud ja sadade kilomeetrite kaupa ainult metsaga kaetud mäed ning lugematud järved. Ilus metsik maa, oleks palju raha lendaks vahel siia oma vesilennukiga, eemale igasugusest tsivilisatsioonist.

Labrador - metsik maa: Järved ja Mets

Pilvefront tuleb läänest

päike on juba suht madalale langenud ja peegeldab järvede pinnalt vastu pakkudes imelist vaatemängu. Vahepeal isegi tekib vikerkaar päikesest alla hõredate pilvede sisse. Mingil momendil hakkavad pilved sinakat tooni minema, peagi selgub põhjus. All põlevad massiivsed metsatulekahjud, siia pärapõrgusse küll keegi kustutama ei jõua, need põlengud kestavad kuni mets otsa saab või tugevalt vihma hakkab kallama.

Märkan all huvitavat ümmargust järve, mille keskel saar. Just sellised näevad välja iidsed meteoriidikraatrid, mida Labradori graniitkilbil üige mitmeid on leitud. Kas see konkreetne ka kosmilist päritolu, ei tea. 

Ontario kohale jõudes ilmub meie alla paks valge pilvevaip. Veel tunnike lendu ja algabki maandumine. Pilvedest läbi jõudes avanev vaatepilt shokeerib, nas tõesti elame selles hiiglaslikus sipelgapesas, mida kutsutakse Torontoks. Tsivilisatsioon rikub kõik ilusa, see linn oleks justkui bürokraadi poolt ületunde tehes kiiruga pastakaga paberile sirgeldatud, ei mingit fantaasiat.

Tunnen lausa füüsiliselt, et ei taha siia tulla, keeraks hea meelega tagasi kui saaks. Aga kahjuks pole see võimalik, tuleb hambad kokku surudes reaalsusse sukelduda ja järgmine hommik kella kuueks tööle minna, et järgmise puhkuse jaoks vaba aega teenima hakata.