Shampaga ärasaatmine

Tokyo lennu shampat mekkimas

Esimest korda üle aastate pakkisin kohvri põhiliselt eelmisel päeval. Põhjuseks vist asjaolu, et suurt pakkida polnudki. Mõned riidetükid, kaks rattakummi, krõbeleiba, lepasuitsujuust kaasale ja täiteks kommikotte. Esialgne kaalumine näitas, et paar kilo jäi ruumi lubatud 23 kg piirini. Õhtul käisin sel aastal viimast korda isaga saunas, jõime head Eesti õlut, kõrvale naksasime põdravorsti ja Maasdami juustu. "Magusjoogiks" limpsisime peale Põhjala Pesakonna õlle, jällegi tuleb tunnistada, et käsitöö õlled on oma krõbedat hinda väärt.

Naabrite pool minu viimasel õhtul
Viru Kangega näppu ravimas :)

Hilisõhtul astusime naabrite poole, et selleks aastaks hüvasti jätta. Kerged mullijoogid ja melon olid nende poolt, minu nottideni ei jõudnudki. Vaatasime jalka matshi lõpuni ja ehkki oleks hea meelega kauemgi lobisenud, kippus silmisulgev uni kallale, unemati oli totaalse laksuga uimaseks löönud.

Ehkki magama jäin kui kott, polnud uni eriti hea ja hommikune ärkamine varajane, lapse mobla plärises juba 5:45. Üritasin edasi põõnata, aga ei õnnestunud. Kui tüdruk tuli ukse vahelt piiluma, ajasin end voodist välja. Istusime köögis ja lobisesime, Mari sõi korraliku hommikusöögi, mul eriti isu polnud. Kui laps hakkas minema, otsustasin rattaga jaamani kaasa sõita. Ilm suht soe, ei hakanud midagi muud peale t-särgi ja kile selga ajamagi. Jaamas tegin peale viimaseid õpetussõnu ja kallistust paar pilti, kuidas tüdruk rattaga rongi ronis.

Rongi sisenemas

Porgand saabub

Tagasi kodu poole vändates helises telefon, ärevuses kott maha unustanud. Ta oleks võinud järgmises jaamas maha hüpata, aga siis oleks tööle hiljaks jäänud, pealegi oli issi ikka veel käepärast. Ohkasin, mis teha, ainult seepärast, et olen siin viimane päev, viisin lapsele autoga koti Keilasse järgi, sain veel viimase kalli tasuks:)

Koju tagasi kaheksaks, ehkki plaanisin askeldada, niitis uni jalust ja põõnasin kümneni. Ärkasin selle peale, et isa saabus. Tegin kohvi ning näksisin saiakesi kõrvale. Samal ajal tegin check-in üle interneti, mis osutus väga lihtsaks operatsiooniks. Istekohad vahetasin mõlemal lennul akna alla. Nüüd oli ka ema kohale jõudnud, keetsin või õieti masinatasin uue kannutäie kohvi ja istusime pool tunnikest juttu puhudes.

Kiki ajas end kah lõpuks üles kuna pidime veel kiirelt poest läbi hüppama, et emmele kadakasuitsu juust ja mulle konjak osta. Olin seda juustu korra kusagil näinud aga vaatamata mitmest suuremast ja väiksemast poest otsimisele enam ei leidnud. Kaasa pidi lepasuitsu juustuga leppima, mille igaks juhuks olin eelmisel päeval ära ostnud. Pole ehk hullu, ta ju paari nädala pärast kodumaale teel, eks siis ostab ise.

Viskasin konjakid kohvrisse, paar kommikotti otsa ja kaas kinni. Vannitoa kaalul selgus, et olen Eestis viibimise jooksul mõne kilo kosunud, aga mis kõige tähtsam, et kohver täpselt 23 kg. Pole vaja miskit käsipagasisse ümber kantimiseks välja kiskuda. Seljakotti torkasin juustustritsli ja viineripiruka, et neid Helsinkis õlle kõrvale nosida.

Õllenaudi Humalapomm oli plaanis lennujaamas ära rüübata, aga unustasin selle trepile. Autosse minnes tuli meelde, et vanem plika palus mul pisema ratta lenksu reguleerida. Kell alles veidi üks läbi, jõuan küll. Tööriistakarp välja, 5mm hex võti näppu ja sutsti olid lenksu sarved kõrgemale pööratud. Vaja vaid toru otstesse shampakorgid panna (ühe juba suskasin kohale), ja paljas metall riidest isoleerpaelaga katta.

Melanhoolia Tallinna lennujaamas

Lennujaama jõudsime tund enne väljalendu, mis Tallinnas täiesti piisav, aega jääb ülegi. Pagasi äraandmisel selgus, et vannitoa kaal piisava täpsusega, 22.9 kg oli kohver. Hüvastijätt, turvakontrollist siva läbi ja otse tollivabasse poodi. Seoses Humalapommi mahaunustamisega janutas, otsustasin proovida üht külma Viru õlut, mis atraktiivses pudelis. Istusin mugavasse tooli ja saatsin viimased messid kesvamärjukest mekkides. Paraku ei õigustanud maitse 3.6 eurost hinda, täitsa tavaline oli teine.

Kiirustasin poodi tagasi ja haarasin külmkapist 7.6 eurise 6-packi Saku Originaali tee peale kaasa, küll kulub ära. Lennukisse suundudes oli ilm vihmale keeranud, samas suht soe, paras t-särgiga lennuväljal jalutada. Viimane pilt Eestist läbi märja lennukiakna. Ka Helsinkis sadas, lennukist bussile kiirustades nägin enda ees kahtlaselt tuttavat kiilakat. Tegu mu sugulasega, kes samuti Torontosse teel, nüüd meil vähemalt igav ei hakka.

Lennujaamas tuli Schengeni ruumist väljuda, mis nõudis turvaväravate läbimist. Saba oli meeletu, aga Jüri arvas, et Eesti passiga peaks väljaspool järjekorda saama. Oligi nii, mitte esimest korda ei kasuta ma mitme passi omamise eelist. Igatahes jalutasime Eesti passid silmapaistvalt näpus ülbelt nagu "valged inimesed" sabas seisjate hukkamõistvaid pilkusid nautides tühja turvavärava juurde. Seal oli vaja pass ise sisse sööta, seina äärde astuda ja lasta kaameral molli uurida. Mul see eriti hästi ei õnnestunud, sest lollakalt õnnelikult naeratav lõust ajas tehisintellekti segadusse, kuna ei vastanud mu passis olevale surmtõsisele ilmele :P Lõpuks suutsin arvutit rahuldava näo ette manada ja värava avanemisega lasti mind Schengeni ruumist välja.

Shampa ja võileivad ...

... JAL Tokyo lennu reisijatele

Siit läksid lennud üle maailma, täiesti mõistetavalt tõmbas meie tähelepanu endale Shampanjapokaalide ja võileivakeste püramiid, mille juures asiaatidest VIP'id poseerisid. Uurisin juuresoleva klaase täitva neiu käest soome keeles, millega tegu. Tähistatakse JAL ehk Japan Air Lines lendude Helsinkis opereerimise esimest aastapäeva. Palun astuge ligi, lisati naeratusega, kõigile klientidele pakume täna tasuta shampat ja snäkke. Ilmselt oli mu Jaapani hieroglüüfidega T-särk piisavaks tõendiks, et sihtkohaks Tokyo, kuhu pidi lend tunni aja pärast väljuma.

Muidugi ei tahtnud me tekitada piinlikku momenti keeldudes pakutud kraamist selgitusega, et tegelikult lendame Torontosse. Võtsime viisakalt pakutud pokaalid ja võileivad ning istusime Tokyo lennu ootesaali maha. Shampat sai lõpuks kolm klaasi luristatud viidates ilmekalt eurooplaste geneetilisele eelisele, mis seisneb alkoholi dehüdrogenaasi ensüümi suuremas konsentratsioonis. Võileibu oli piisavalt, et ei pidanudki oma juustustritslit välja võtma. Jällekord võisin veenduda asjakohase riietuse rolli olulisuses :)

Helsinki lennujaamas

Olemine läks mõnusaks, oleksime ka neljanda pokaali võtnud aga õnneks läks Jüri tabloolt vaatama, mis väravast meie lend väljub. Selgus, et vaid natuke edasi, kui küsisin, millal väljub ei osanud ta vastata. Ise uurima minnes ja väljumisaega reaalajaga võrreldes sain aru, et kui me kohe liikuma ei hakka, tuleb tõepoolest Tokyosse lennata, boarding hakkab lõppema. Heitsin vabandava pilgu Jaapani gentlemanide poole, et olime nende lahkust selliselt kuritarvitanud ja kiirustasime Toronto lennu väravasse. Tabloo oli udu ajanud, siin ikka veel järjekord, ilusti oleks pokaali või ka kaks jõudnud juua, ainult kas oleks peale seda suutnud moblal check-in pilti leida :P Pole vist uudiseks, et arenenud riikides saab tänapäeval lennuväljal ilma paberkandjal piletita hakkama, vaid pass paberist, aga seegi võib peadselt muutuda, mobla ju Eestis juba aksepteeritav identiteedi tõend.

... ja fjordid. Mootor põleb :P

Norra lumised mäed ...

Lennukisse ronides selgus, et mu sugulane oli mingil põhjusel esimesse klassi ringi tõstetud, milline asjaolu teda üldse mitte ei kurvastanud. Mina päris taga akna all, naabriks vanem härrasmees. Vahetasime paar sõna ja vähehaaval hakkas jutt jooksma, tegu oli haritud tüübiga, Canadasse pensionile tulnud inglise kooli direktoriga. Arutasime igasugu maailma asju alates poliitikast ja lõpetades ajalooga. Nii huvitav oli, et alles enne Gröönimaad tegime pausi. Isegi lennu algul juhtunud äpardus ei katkestanud meie vestlust.

Gröönimaa liustikud ...

... ja fjordid

Äpardus ise seisnes selles, et söögi kõrvale tellisin punase veini ja Carlsbergi õlle. Õlut avades läks pisike näpp veiniklaasi ääre taha ja tõmbas selle ümber, enamus mulle, veits ka talle sülle. Tüüp kommenteeris juhtumit ehtsa külma briti rahuga: "Juhtub parimatelgi" ja jutustas selle peale loo, kuidas kooliekskursioonil Alpidesse suusatama üks poistest teise kohvrisse oksendas. Nats aja pärast kui üritasin õlut võtta selgus, et olin selle avatult põrandale külili pannud. Inglane kommenteeris seepeale: "Haistmismeel tuletab meelde noorusaega, kui sai Londoni teise- või siis kolmandajärgulistes baarides aega veedetud. Hea õnne korral saad tunda perfektset bukettide segu, sest korralike õhuaukude puhul võib loota, ka okse ja pissi lõhnade lisandumist".

Palju ühtlast pilvevaipa

Stjuuardess muretses mu pükste pärast ja pakkus lohutuseks lisaportsu veini ning õlut. Pikapeale see mõjus ning Islandi kandis vajusime mõlemad ära. Ega suurt magada saanud aga tukkumine oli ka asja eest. Gröönimaast ja Labradorist plõksisin mõned pildid. Telekast vaatasin filmi mingist Austria tüübist, kes peale tund aega vabatahtlikult jää sees olemist tundis end normaalselt ajades arstid ja teadlased sihukese võimega segadusse.

Sudujoon Labradori kohal

Juba Labraori kohal hakkas silma kerge suduvine, mis selgelt pilvedest kõrgemal aga lennukist madalamal lõunapool laius. Mida edasi seda tugevama kollakas-pruuni tooni see omas. Pole miskit öelda, atmosfääri saastatus on ikka jube. Torontos maandumine möödus vahejuhtumiteta, ainult jube pikk maa oli läbi vaja jalutada enne kui passikontrolli jõudsime. Seal võtsin välja oma Canada passi ja jällegi sain eelisjärjekorras masina juurde astuda. Tegu vähe erineva riistapuuga, mis mu nägu ei uurinud küll aga tahtis näha nii passi kui ka tollideklaratsiooni.

Belli töökorras muuseumieksponaat :)
Toronto lennujaamas

Kohvri sain ootamatult kiiresti paari minutiga kätte, tavaliselt tuleb siin oma pool tundi oodata. Moblaga wifisse ühendamisega oli meeletult jupsimist, lõpuks kui olin juba lootust kaotamas ja vajutasin suvalisi nuppe hakkas see tööle. Istusin maha muuseumieksponaati meenutava Belli telefoniaparaadi kõrvale ja kutsusin kaasa vastu. Naisuke saabus veerandtunniga, teist samapalju ja olime kodus. Tuleb tunnistada, et koer võttis mind olulisemalt emotsionaalsemalt vastu kui kaasa, kes sugugi ei hakanud rõõmust maja ees ringiratast tormama ja murul püherdama avalikust lakkumisest rääkimata :D

Kaasa näitas ette aias tehtud ümberkorraldused, väga kenaks on läinud aga ma olin liiga uimane, et pilte teha. Õhtu lõpetuseks tegime Kokoga jalutuskäigu ja vaatasime Canada päeva puhul korraldatavat ilutulestikku, inimesed lasid rakette oma maja ees või isegi tänaval. Voodis üritasin jutustada eesti juhtumustest aga uni niitis, hea et jõudsin mobla hommikuks helisema panna.