Laupäeva hommikul tundsin läbi une, et miski sebimine toimub voodis. Keegi karvane ronis jalgade juurde ja teine sarnane jalutas ärevalt nuuskides ringi kuni puges samuti teki alla. Kui silmad vastutahtmist lahti ajasin vaatas mulle kaks Sushi tagajalga vastu, ainus, mis kahest koerast paistis. Koko oli eelmisel päeval koduse karvalõikuse üle elanud ja tundis seetõttu end suht jahedalt. Vaeseke vajas järgminegi öö tekki, et külm ei hakkaks. Eks ta ole kui kasukas maha võtta ja tagasi selga ei saa, minulgi lõug külmetab iga kord kui talvel habet pügada.
Kaasa saatsin hommikul koertega metroo peale, tal oli tööpäev aga minul vaba. Ilm tuuline, kergelt vihmane ja nii jahe, et koerad otsustasid siva oma junnid tee veerde rohule puistata ning koju tagasi kiirustada. Mina muidugi korraliku inimesena sokutasin paberitüki pepu alla, siis mugav sitt üles korjata, et esimesest kanalisatsiooni kaevust meie ühise joogivee reservuaari ehk Ontario järve poole teele saata. Kodus tegin kohvi, mugisin kaks sarvesaia ja viskasin uuesti pikali. Koerad pugesid kaissu, magasime mõnuga poole kaheteistkümneni.
Õhtupoole oli allkorrusel lastel üritus - sõbrad tulid külla ning miskit sorti lauamäng käis poole ööni. Mina olin kavatsenud vannitoas liiste panna aga ei tahtnud noori segada mistõttu olin sunnitud terve õhtu mängima Battlefieldi. Magama kerisin alles ühe ajal öösel. Pühapäev oli veel hullem ilm, aknast välja vaadates tuli tunnistada, et sadas lund. Hanged just katuseni ei ulatanud aga koertega jalutades kahetsesin, et talvejopet polnud viitsinud alt suusariiete kapist tuua. Tuul oli läbilõikavalt külm, Koko hakkas lausa värisema.
Kaasaga poes käies selgus jällekord kui erinevad on mehed ja naised. Arusaamatus tekkis tühisest seigast. Kui suht pikka sabasse jõudsime tahtsin korraks kohvileti juurde tagasi minna maitsmaks pakutavat tasuta rüübet, polnudki jõudnud hommikukohvi enne poodi sõitu juua. Temakesele idee ei meeldinud, minu käes nimelt 150 dollarine kupong, mille ainult mina saan kassas rahaks teha. Oli selge, et saba kolme minutiga kuhugi ei liigu, mistõttu ei võtnud tugevamat poolt kuulda ja kiirustasin kohvileti juurde. Seal muidugi pidin nentima fakti, et jook oli just otsa saanud. Tagasi jõudes avastasin, et kaasa juba kassast läbi ja õige mossis. Nojah, polnud osanud oodata, et uus kassa avati ja just tema esimesena sinna kutsutakse. Mina ei saanud aru, miks poleks võinud mind ära oodata ja kaasa pahandas, et polnud teda kuulanud. Noh lahutuseni see tüli just ei arenenud, koju jõudes saime enne tuppa astumist musiga asja lahendatud.
Ülejäänud päev eriti asjalikult ei kulgenud, koristada sai kuigi palju tööruumis. Vannitoas avastasin, et olemasolevad liistud ei sobi, pean homme uued tooma. Paar kappi ja vana arvutilaud saab alt välja visata, et tekiks ruumi naiste keerulise nimega (elliptiline ratas) sportimismasina jaoks, mis momendil elutoas ruumi röövib. Isegi muru jäi niitmata, sihukese külmaga ei hakanud lapsi õue ajama. Järgmine nädal tuleb loodetavasti soem, ehk saab laupäeval isegi randa minna.
Ah jaa, Ukraina pani Eurovisiooni kinni, mille peale venelased hirmsat moodi pahandasid. Tüüpiline nõuka aegne arusaamine, et meie võidud spordis või kultuurialal näitavad meie poliitilise süsteemi ja eriti selle juhtide üleolekut. Millal küll venelased sellest lastehaigusest üle saavad, kindlasti mitte praeguse maniaki võimuperioodi ajal. Luludest endast oskan kommenteerida vaid neid nelja, mida kaasa näitas hommikul takkajärgi. Austraallaste oma meeldis kõige rohkem, venelastel oli äge videoshow ja ukrainlastel võimas ajakohane poliitiline sõnum, eriti kui laulu koos videoga vaadata. Eesti oma ei jätnud mulle ei posuitiivset ega negatiivset muljet.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!