 |
| Viimane pilt juunis minust alukates, olete kõik teretulnud arvustama 😎 |
Üleeelmise üle pika aja tehtud kaaluteemalise postituse taha sain anonüümse kommentaari, et ma ilmselt põdevat hullult oma kaalu, ju on mulle märkusi tehtud. Võtsin seda sulaselge inimliku kadedusena, sest nagu ka mainisin vastuses, olen enda arust suht heas vormis kui juuksekasv välja arvata 😜 Kinnituseks kõrvalolev softporr pilt 😏 Kommentaarid olnud pigem "positiivsed" stiilis: "ega sul mingi raske haigus ole, et nii saledaks jäänud". Toda küsijat pidin kurvastama, et lihtsalt loobusin saiast ja õhtusest õgimisest. Jutukäigus mainisin kommentaari kaasale ja minu totaalseks üllatuseks arvas ka tema, et postitustest paistab nagu ma põeks oma kaalu. No kui suvalisi anonüümseid netikommentaatoreid ma ei vaevu arvestama siis kaasa arvamust võtan kuulda. Kummaline kuidas ka tema nii valesti mu postitustest aru saanud. Igatahes uskuge või mitte, minu põhiliseks põhjuseks oli enda peal katsetades välja selgitada kui keeruline see kaalulangetamine on, millega suur osa esimese maailma inimesi palehigis maadleb. No ja kui boonusena paar rasvavolti kõhu pealt kaob pole ka sellest kahju. Nagu eeldasin polnud sugugi keeruline kui veidike enesekontrolli rakendada.
Justkui rusikas silmaauku sattusin raamatukogust võetud "Scientific Americani" 2018 aprilli selleteemalise artikli peale "Conquer yourself, conquer the world". Ilmumise aega mainin välistamaks võimalust, et hakkasin eelmine aasta oma katset tegema plagiaadi korras, olles vastavaid uurimistöid lugenud. Lahatakse enesekontrolli võimet, sellega seonduvaid probleeme ja sõltuvusi. Järgnevalt tsiteerin mõne lõigu:
Võime enda emotsioone ja impulsse kontrollida on asendamatu oskus nii isikliku kui tööelu edukuse tagamises.
Sõltuvusest tulenevad muutused ei vähenda enesekontrolli võimet, lihtsalt niikuinii madala tahtejõuga isikud annavad lihtsamini järgi ahvatlustele.
Kokkuvõttes on madala enesekontrolliga inimestel oluliselt suurem võimalus langeda sõltuvuste küüsi sõltumata sõltuvuse tüübist. Samas ei tähenda see, et nad ongi määratud alatiseks ohugruppi. Tahtejõudu ja enesekontrolli saab treenida nii nagu iga teist füüsilist või mentaalset oskust. Osadel nõuab see suuremat, teistel väiksemat pingutust aga soovi korral on absoluutne enamus inimesi võimelised enda hukatuslikest ihadest võitu saama.
Tihtipeale leiavad sõltlased mugava põhjenduse, et veel pole asi nii hull, et peaksin oma joomist, söömist, suitsetamist, mängimist, ... jne ... piirama. Hiljem on hästi mugav vastutus veeretada enda kaelast ära põhjendusega, et kuna olen sõltuvusse sattunud siis ei suuda sellest vabaneda. Tohtrid või psühholoogid peavad pingutama, nemad saavad ju selle eest makstud, aga mina ise võin piipu popsutades kõrvalt pealt vaadata ega pea lillegi liigutama. No ja kui langen tagasi sõltuvusse pole see mitte minu vaid nende halva ravi süü. Sellise mõttemalliga pole loomulikult lootustki.
 |
| Koertega kaljude vahel matkamas |
Aga artikli lõpus tehti juttu ka huvitavast uurimusest mille järeldused väidavad, et sõltuvuses püsimine tegelikult nõuab vägagi tugevat enesekontrolli, eriti staadiumis kus see alles hakkab normaalset elu segama. Sõltlase elu pole tehtud sugugi lihtsaks, sest tihtipeale peab ta varjama oma sõltuvust ja hullult aega ning tegevusi organiseerima, et laks ilma suuremate komplikatsioonideta kätte saada. Seetõttu leidub isikuid, kes suudavad pikka aega sõltlastena pealtnäha normaalset ja igati edukat elu elada. Kui lõpuks pauk käib on see kõigile, ka lähedastele, üllatuseks. Järeldus oli, et innovatiivne ravi oleks nende tahtejõu suunamine sõltuvusest vabanemisele mitte sõltuvuse orjamisele.
Neile, kes viitsisid siiamaani lugeda annan kiusu pärast teada ka oma viimase kaalunumbri 83.1kg, mis paraku esmaspäeva hommikune, pühapäeval läks meelest kuna põrutasime hommikul matkama. See näit on tõestuseks asjaolule, et isegi erapooletud numbrid ei pruugi vahel tegelikkust peegeldada kuna tuleb tunnistada, et seoses kaasa mõneks ajaks kodutandrilt lahkumisega sai eelmine nädal head ja paremat vitsutades viimast võtta. Tüüpiline mugav sõltlase põhjendus 😜
Ma olen selle "laiskuse" ja "distsipliini" peale mõelnud viimasel ajal ja otsustanud, et see on kõik bullshit, lõpuks on asi motivatsioonis.
ReplyDeleteNäide. Minu peiks. No ei ole inimesel mingit enesedistsipliini, ütleb, et tahab kaalust alla võtta, aga samas joob kolm alkoholivaba õlut õhtu jooksul ära, sest palav on - see on ju 500 vedelat kalorit! Kui mina tahan kaalust alla võtta, siis ma võtan, vaeva näen pigem sellega, et siis need kohustuslikud kalorid täis saaks. Lisaks peiks ronib hea meelega, aga iial ei viitsi minuga jõutrenni juurde teha või venitada, no täiesti kohutav, eks ole.
Kõlab, nagu tal poleks üldse enesedistsipliini ja mina oleksin täielik kunn, kuni me hakkame rääkima sellest, et kui vaja on, võib tema kaheksa või kümme tundi järjest ka pausideta töötada, samas kui mina kipun prokrastineerima ja tahan iga paari tunni tagant vähemalt pisikest pausikest. Või asjade planeerimine, mina leian, et võib ju nädal enne seda hakata hotelle bookima vms, tal on kolm kuud enne kõik bookitud, makstud, kinnitused välja prinditud. Nii et tegelikult ikka temal on enesedistsipliin ja mul ei ole??? :D
Või mu isa ütleb vahepeal, et ema on laisk, ainult vedeleb kodus - aga kui ema tööl on, siis ta laseb järjest, nagu robot, ma ei viitsiks elu sees niimoodi järjest numbritega tegeleda (raamatupidaja). Nii et lõpuks sõltub ikkagi kõik sellest, mille jaoks sa end distsiplineerida suudad ja mille jaoks mitte. Mida ma tahaks teada, on see, et kui palju seda erinevates valdkondades täiskasvanuna arendada saab, et oleks näiteks tööl vähem pause vaja jne. Sest siiani pole sellele "distsipliin on nagu lihas" teooriale väga palju siiski tõestust olnud.