Tööteemal: ületunnid, lisapuhkus ja ülemustega suhtlemine.

Järgneva jutu paremaks mõistmiseks selgitan töö juures kehtivat ületunnisüsteemi. Kui ületunnid satuvad sama kuupäeva peale, mis tavaline tööpäev saad esimese kahe ja poole tunni eest pooleteist kordse ja järgnevate eest kahekordse tasu, kui ületunnid puhkepäeval saad kõigi eest kahekordse tasu. Tasu võid omal valikul võtta välja palgas või vabades päevades. Mina olen alati võtnud vabade päevadena, sest esiteks ei maksa ma sentigi (minutitki) maksusid lisa vaba aja eest (palga pealt läheks ligi 40% maksudeks kuna lisaraha meie progresseeruva maksusüsteemi juures liitub sissetuleku tippu). Teiseks hindan ma vaba aega oluliselt kõrgemalt kui lisaraha poolt võimaldatavaid luksusvidinaid. Lõpuks saan selliselt umbes kolm kuud puhkust ettenähtud kuu asemel, millest kohe kuidagi ei piisaks. Olen nimelt selline tüüp, kellele meeldib nii tööd teha kui puhata intensiivselt (palgatööd paraku intensiivselt teha ei saa, käin vähemalt kohal intensiivselt).

Seni oli meil sihuke süsteem, et ületunde pakuti enamasti täistööpäeva pikkuses, ehk kaheksa tunni kaupa. Kui liitus tavalise tööpäeva otsa pidid 16 tundi jutti koha peal viibima. Mingit probleemi ei tekitanud kuna meie töö pole intensiivne ning uniseks minemise korral läksid viskasid puhkenurgas pikali ja tegid uinaku. Mõni tüüp tukkus otse tööpostil nagu see sõjaväes kombeks oli. Vahel pakuti peale vahetust 4 tundi lisaks, mis eriti popularne polnud, sest esimesed 2.5 tundi vaid pooleteistkordselt tasustatud. Sel ajal kui ma puhkusel viibisin oli uus tehnikadirektor (kes meie olusid ei tunne) süsteemi muutnud. Tema leidis, et 16 tundi järjest tööl olla nõuab ebainimlikku pingutust ning on tööohutuse seisukohast väär (mis mõnes teises kohas võib tõsi olla). Järgnes korraldus: ületunde võib anda vaid 4 tunni kaupa. Meie kahtlustame, et selle taga oli hoopis soov kõrgema juhtkonna ees silma paista palgaraha kokkuhoiuga, sest 4 tunni kaupa on 1.5 kordse tasu osa võrreldes kahekordsega oluliselt suurem kui 8 tunni puhul.

Seoses ületundide eest heldelt tasustamisega on võrdsuse tagamiseks loodud süsteem, et kõigile peab ületundide võimalust pakkuma võrdselt, mille tagamiseks on loodud tabel, kus kõigile pakutud võimalused numbriliselt kirjas. Kui sulle pakutakse 8 tundi läheb sinu number üles 8 võrra sõltumata sellest kas võtad vastu pakkumise või ütled ära, ainult siis kui oled puhkusel või väljaõppel ei saa sulle võimalust pakkuda. Ületunde tuleb pakkuda alates neist, kes seni kõige vähem saanud ehk siis kelle number kõige väiksem. Kui juhtkond ekslikult jätab su pakkumise käigus vahele saad tasuta lisatasu või vaba aega sõltuvalt palju järgmisele pakuti. Kuna paarile ülemusele valmistab liitmine ja arvutamine 10 suuremate numbritega raskusi, tekib aeg-ajalt olukordi, kus saad paar vaba päeva kuna sind jäeti vahele. Uus süsteem muutis olukorra veel keerulisemaks, sest sama hulga ületundide puhul tuli nüüd kaks korda rohkem pakkumisi teha ja arvutada, suurendades vigade võimalust. Kui keegi tahaks soovitada selle süsteemi jaoks Exeli tabeli kasutamist siis ei maksa, sest ka lihtsaimat arvutikasutamisoskust valdavad juhtkonnas üksikud. Lisaks vigade hulga drastilisele suurenemisele tõusis ka töötajate rahulolematus. Kokkuvõttes tüüpiline näide juhi kiirest läbimõtlemata otsusest.

Neljapäeval tund enne tööpäeva lõppu pakkus ülemus mulle ületunde kell 22:00-02:00 ja tööle tagasi 06:00-14:00. Ma algul mõtlesin, et teeb nalja, sest selline tööajajaotus on totraim võimalik. Küsisin üle, kas ta tõepoolest arvab, et ma peaks öösel paariks tunniks koju sõitma, et varahommikul uuesti tööle tulla. Jah, nüüd on meil selline kord, et tööohutuse kaalutlustel 16 tundi järjest ei pakuta. Kuule mõtle peaga, ehkki nominaalselt on tegu 12 tunni tööajaga siis tegelikult olen ju 16 tundi hõivatud. Ma saan aru, aga nii see on sain vastuseks. Sellisel juhul ma keeldun teatasin pahaselt, ehkki ületunde tahaks teha. Mul oli lihtsalt raske uskuda sihukest jama, mõtlesin natuke ja otsustasin tehnikadirektori jutule minna, tema oli ju kogu asja algataja, põhjendades uut korda tööohutusega. Minu põhiseisukoht oli, et kui ta peab 16 tundi järjest tööohutuse kohast ebasobivaks siis 16 tunni jooksul südaööl koju sõita ja paari tunni pärast tagasi sõita on oluliselt ohtlikum.

Direktor oli oma kabinetis, koputasin lahtisele uksele ja uurisin kas saan paar sõna vahetada. Seletasin talle kiirelt olukorra ära küsides kas tema personaalselt peab eelkirjeldatud 16 tunnist tsüklit mõistlikuks. Muidugi mitte, mina küll ei võtaks sellist pakkumist vastu. Aga osakonnajuhataja just praegu tegi mulle sellise pakkumise. Oi ei, see pole kindlasti õige, ma ütlesin neile, et nii ei tohi aega planeerida. Tore, siis oleme samal meelel, olin rahul ja tänasin. Osakonna juhatajale teatasin, et direktor just kinnitas mulle personaalselt, et tal pole õigust sellist üleaja pakkumist teha. Ei-ei vastas see, reeglite järgi saan ainult neli tundi pakkuda ja sinu nimi oli järjekorras. Kuule, läheme koos direktori juurde ja selgitame olukorra, siis kuuled otse tema käest. Tüüp ajas vastu, et tal pole aega aga astusin kiirelt direktori endiselt lahti oleva ukse juurde teatades, et osakonnajuhataja tahab veel paar detaili üle kinnitada.

Viimasel ei jäänud muud üle kui direktori kabinetti mulle järgi tulla. Rääkisin loo uuesti lühidalt üle, olukord oli selge kuni osakonnajuhataja tuli oma reeglite jutuga lisades, et keegi teine pole kurtnud, et selline ajastus ei sobiks. Mida kuradit, see oli mulle ausalt öeldes üllatus, sest omavahel olles kõik töötajad hädaldasid ja avaldasid rahulolematust. Järelikult polnud keegi julgenud osakonnajuhatajale arvamust avaldada, direktori jutule minekust rääkimata. Ütlesin vahele, et ma pole volitatud teiste nimel rääkima aga isiklikult ei pea sellist ajajaotust tööohutuse seisukohast õigeks, kui ma peaks roolis magama jääma ja midagi juhtub tekitab see probleeme ka teile. Mul polnud vaja lisada, et neid ei lasta mitte ainult lahti vaid võidakse ka kinni panna. Meile nimelt on pähe taotud reegel: kui keegi leiab mingi ülesande tööohutust rikkuvat siis tuleb sellest keelduda ja ülemusele ette kanda. Direktor teatas lühidalt: sellisel juhul peab reegleid muutma, sest 16 tunni jooksul inimest edasi tagasi sõitma panna, eriti öösel, pole kindlasti ohutu. Make it happen – tee ära oli suunatud osakonna juhatajale, Are you satisfied – oled rahul, minule. Täiesti rahul, vastasin ja tänasin veelkord tema aja eest.

Ülejäänud töötajad käisid pärast minu käest uurimas, kuidas sa julgesid direktori jutule minna, mis juhtus ja kas oli suurem konflikt. Mingit konflikti polnud, väga viisakas jutuajamine ja olukorra selgitamine kusjuures jõudsime ühisele arusaamisele üleaja tundide koha pealt. Hiljem ametiühingu tüübilt kuulsin veidi telgitaguseid. Direktor oli tõepoolest neljatunnise üleaja reegli kehtestanud tööohutusele rõhutades aga ilmselt polnud kas tuttav üleaja süsteemiga või ei mõelnud läbi võimalikke esilekerkivaid probleeme. Igatahes kasutasin tema enda tööohutuse põhjendust enda õiguse saamiseks. Järgmine päev rääkisin pealelõunase vahetuse bossiga, kes ainus peaga tüüp juhtkonnas. Too vangutas pead ja parandas mulle lisatud tunnid ära, nimelt oli keegi tohm mind Kreeka puhkuse ajal üleajal tööl käinuks märkinud. Ega ma kurtnud poleks kui palgalehel lisaraha või lisapuhkus oleks kirjas, paraku polnud kumbagi.

Laupäeva õhtul helistati ja pakuti ületunde pühapäeval, super sest nii saan kogu aja eest kahekordselt makstud sel ajal kui jalgpalli finaalmängu puhkeruumis vaatame :D Kokkuvõttes läks veel paremini kui olin lootnud, suht lihtsad tööd sain, mis võimaldasid kirja panna täistööaja samas kaks tundi vutti vaadates. Kahju ainult, et horvaadid kaotasid ja et töö juures õlut ei tohi juua. Lõpuks veel küsiti kas saaksin neli tundi edasi olla ja kaks veorihma paigaldada. Aga muidugi, sest neid konkreetseid oskasin vähem kui tunniga paika saada. Seega veel kolm tundi niisama aja viitmist ja kokkuvõttes olin pühapäevaga kolm lisa vaba päeva saanud. Lõin numbrid kokku, juba ongi mul natu üle nelja nädala lisapuhkust teenitud!

Lõpetuseks on minu jaoks täielik müstika, miks inimesed kardavad ülemusi, ega julge nendega isegi rääkida. Nad on ju samasugused inimesed nagu kõik teised lihtsalt juhtuvad momendil veidi kõrgemal positsioonil olema. Miks peaks mingit aukartust või lausa hirmu tundma. Ma saaks aru kui tegu monarhistliku või totalitaarse ühiskonnaga, kus autoriteete kummardatakse, aga Kanada on ju pika demokraatliku traditsiooniga riik. Mõnede puhul näed kuidas nad silmnähtavalt kokku tõmbuvad kui boss suvatseb tähelepanu osutada, millest küll sihuke ärahirmutatud suhtumine tuleb, no ei saa aru.