Täna, laupäeval, sai kaks nädalat töölkäimist täis. Täitsa harjumatu ikka kui oled üle poole aasta kodus lahedalt looderdanud. Õnneks ei saa kurta, et töö ise oleks eriti väsitav, aga niisama oli nagu mugavam:)
Neljapäeval tuli mulle postis töölkäimise fakti meeldiva meeldetuletusena palgatshekk. Suurus oli nagu kokkulepitud, kahjuks polnud nad kogemata nulli juurde lisanud:) Samas pidin kahetsusega tunnistama, et sutsu üle kolmandiku läheb nominaaltasust maksudeks. Noh mis ma ikka kurdan, eks järgi jäi ka natuke.
Pere muidugi on juba mõnda aega leidnud, et minu töölesaamist peab väärikalt tähistama, mis seisnes selles, et enamus esimese kahe nädala palgast on läbi lastud. Algatuseks käisime juba enne esimest tööpäeva Hiina restos tähistamas. Siis selgus, et suuremal lapsel on vaja uut läpakat (millel ma praegu toksingi), kaasa avastas, et köögikombain on hädavajalik, pisemal tekkis soov garderoobi täiendada ja mina pidin enda rahustamiseks tshehhi õlut ostma, jne ...
Tööga seoses paistab, et mida edasi seda parem kogu asi paistab. Eile selgus, et kuna kolleeg läheb koolitusele siis usaldatakse masin järgmiseks kaheks kuuks minu hoolde. Natsa üllatav tundus, kuna olen vaid paar päeva sellega tegelenud lisaks omal käel juhendi lugemisele. Täna aga oli mind määratud koos ühe teise kolleegiga kahekesi kogu osakonna peale kõigi masinate valvesse.
Kui kohale sain ei andnud kolleeg end näole. Ma eriti ei muretsenud, noh mis siis ikka, mis vahet seal on kas üks või viis masinat kui niikuinii neid ei tunne. Viimasel momendil saabus tehase ülemus, vaatas mulle muiates otsa ja küsis kuidas läheb. Vastasin "Very well, how are you" nagu kombeks. Ja kui ma ei hakanudki kurtma, et olen üksi ja ei oska midagi anti peale lühikest pausi teada, et mulle on määratud üks teine mees kaaslaseks appi. Vist selline põhjamaine külma kõhuga suhtumine oli veidi ootamatu.
Igatahes selgus, et too uus mees oli kõrgema kategooria tegelane. Päeva algus oli rahulik ja lobisesime niisama. Kui ta kuulis, et olen alles teist nädalat, siis oli väga üllatunud, et juba laupäevasesse vahetusse määratud, sest siin tuleb aegajalt kriisidega tegeleda. Kuuldes, et olen järgmisest nädalast üksi masina peale määratud jäi ta momendiks üllatusest sõnatuks ja mainis lõpuks, et vanasti ikka lasti algajatel kolm kuud niisama kruvisid kruttida.
Kurat, ei saa mina aru ja paistab, et paljud teised ka mitte, mis toimumas. Kas see tähendab, et olen heast küljest silma paistnud ja usaldatakse ootamatult vara suurem vastutus või tahavad nad mind paika panna. Igatahes lõuna ajal läks kiireks ja kui olime koos veidi aega ringi sebinud, kusjuures püüdsin jõudumööda abiks olla, kutsus ta mind elektroonika laborisse ja tegi juttu, et varsti vabaneb siin mõni koht kuna vanad olijad lähevad pensionile. Mulle kostis justkui vihjena, ja otsustasin kohe kuuma rauda taguda küsides, mis peab selleks tegema, et nende punti saada.
Vastuse peale oli mul raskusi tõsiseks jääda, kõige tähtsam on ametiühingu soovitus, justkui oleks ajas kolmkümmend aastat tagasi kukkunud. Noh eks siis peab ametiühingule meeldima hakkama:) Aga tegelt muidugi on ajaskaala puhul tegu ikka aastate mitte kuudega. Ei hakka oma lootusi üles kruvima, praeguselgi kohal pole ju viga, ainult igav võib hakata. Pidin peaaegu unustama, et teine vanadele olijatele ootamatu vastutulek oli ülemuse poolt lubatud tööaja varasemaks muutmine, et saaksin enne liiklusummikuid tööle ja koju - seegi olevat suur privileeg.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!