Kolmas Päev

Hehee, mu esimese päeva kirjeldus langes tsensori karmi käe alla ja seda paraku avalikult enam näha pole. Tekkis pisike mure, et liigne otsekohesus võib vahel pahandusi tekitada kui puhtjuhuslikult lugema sattuvad inimesed, kes "naljast" aru ei saa. Ühesõnaga, kes luges see teab millest juttu oli ja kes hiljaks jäi peab edaspidi leppima nuditud poliitiliselt korreksete variantidega:)

No igatahes olin täna kolmandat päeva tööl ja ega olukord pole suurt muutunud aga infot olen jupikaupa juurde kogunud. Täna sain ka oma ametliku nimekaardi, mis avab elektroonilise valve all olevaid uksi. Alles nähes oma nime ja pilti firma logoga kaardil jõudis pärale, et ilmselt ikka pole tegu naljaga ja olen tõesti seal tööl.

Töö on endiselt äärmiselt pingevaba ja on kadunud mure, et kutseoskused võiks olla vananenud. Sellest andis tunnistust kummalise numbrikombinatsiooni logoga arvuti, mis juhib süsteemi. Kes teab millal protsessoreid numbriga tähistati saab aru, igatahes oli see eelmisel sajandil. Mõnes mõttes on mul ilmselt eelis nooremate ees, kes pole kunagi sellist riista näinud, ei tea mis on floppy ja kellel pole ka aimu DOS'i käsklustest. Ainsaks lohutuseks on kava süsteem uuema vastu välja vahetada kuna tagavara osasid pole enam võimalik saada.

Tõeliselt huvitavad faktid selgusid aga niisama lobisemise käigus. Nimelt on meie osakonnas minu grupis enamus tehnikuid ülikooli haridusega: arhidekt, elektri insener, disainer, ... Muidugi tekkis küsimus miks. Tüüpiliseks põhjuseks osutus, et peale koolide lõpetamist ei saanud nad oma erialal tööd. Sellesse firmasse saades aga ei tahtnud enam lahkuda, hakkas meeldima.

Ja seda võin ka rahulikult kirjutada, et ülemused, nii otsene kui ka üleüldine on asjalikud ja lahedad tüübid, kellega juttu ajades jäi mulje, et meie mõtteviisid on üsna sarnased. Töökaaslastega suheldes oli kohe aru saada, et tegu pole tavaliste mutrivõtmega vehkivate mühakatega. Kokkuvõttes pole ühegi ebasümpaatse inimesega veel kokku puutunud või vähemalt pole keegi end veel sellest küljest näidanud. Pigem vastupidi, kõik on lausa kahtlaselt vastutulelikud. Peab tunnistama, et ainsaks stressi allikaks on tihe liiklus tööle sõites, mis aga töökohal kiirelt kaob. Praegu on küll tunne, et olen õnnega koos, sest tänapäeval normaalse sissetulekuga stressivaba töö leidmine on ikka väga haruldane.

Noh vaatame, mis järgmised päevad toovad.