Wednesday, January 13, 2016

Sunnitud Dieet ja Õõvastav Protseduur


Teisipäeva hommik

Homme pean minema mingile nilbele protseduurile, mis kõigile üle 50'stele siinmaal soovitatav. Ise oleks muidugi eemale hoidnud nagu üks täisvereline eesti mees kunagi aga naine käis peale ja kodurahu huvides tegin südame kõvaks ning võtsin asja ette. Homne üritus seisneb sisikonna uurimises miskisuguse sondi otsas oleva kaameraga. Nilbeks teeb asja see, et aetakse tagantotsast sisse. Hea isegi, et enne pannakse magama, sest kuuldavasti normaalsetel isastel pidada sihukese lähenemiskatse peale lisaks lõuga andmise soovile ka pärakakramp tulema.

Protseduuriga kaasneb eelnev näljutamine ja lahtisti manustamine, et parema nähtavuse huvides sisikond tühjaks teha. Eile õhtul tohtisin viimast korda süüa, kasutasin võimalust ja nautisin rasvast suitsuvorsti rukkileival ning liitri jäätist. Teatava hirmuga suhtusin näljakuuri, sest oma elu jooksul pole vist kunagi üle poole päeva söömata olnud. Hommikul polnud eriti hull, musta kohvi võisin juua ja vett manustada nii palju kui isu ehk janu on. Ega eriti polnud aga mõtlesin, et parem vesi kõhus kui mitte midagi ja luristasin peale kohvi ka kruusitäie vett.

Tööl tavatsen lisaks lõunasöögile iga paari tunni tagant teha kerge näksi. Seekord piirdusin kella kaheksa ajal kahe lahtisti tabletiga ja jäin hirmuga mõju ootama. Paraku ei juhtunud õnneks midagi, vedasin kenasti tööpäeva lõpuni välja ilma et oleks pidanud vetsu külastama. Mure oli, et häda tabab sõidu ajal, mida kuradit ma maanteel ummikus teen ??? Õnneks polnud probleemi. Kodus neelasin ühe pulbri kahest nahka ja üritasin aru saada, kuidas seda rohtu täpselt kasutada. Rohuretseptil üks juhend arstilt kaasaantud lehel teine, kurat ei suuda nad ka kokku leppida kuidas seda sodi endale sisse ajada. Igatahes vett ja õunamahla segi tuli poolteist kuni 2 liitrit peale juua. Sellise koguse õllega saaks naljaga hakkama aga proovi sa vett juua, no vastu hakkab. Lõpuks siiski joodud ja kõhus selline raske tunne nagu ootaks titte.

Kui arsti jaoks pole raha mine lennujaama - röntgenipilt
ja rinnakompimistest tasuta, kolonoskoopia soovi puhul
piisab sõnaühendi Al Quaeda kasutamisest :)  
Igal juhul läksin välja lund lükkama olles iga moment valmis vajadusel jooksuga tuppa kihutama. Paraku sai lumi maja ümbert aetud ja ei miskit reaktsiooni. Jalutasin koera aias, istusin tunnikese arvuti taga, ikka ei midagi. Helistasin murelikult kaasale, et minu nõukaaegne magu vilistab peenikeste lääne rohtude peale ja seedib need muuseas läbi. Temal olla küll omal ajal funksinud nagu ette nähtud. Mõtlesin, et käin võtan bensu ja kui tunni aja jooksul miskit ei juhtu uhan järgmise portsu otsa. Bensujaama sõites tekkis kummaline tunne, nonii hakkab tööle, loodetavasti mitte nii äkki, et lahkun tanklapüstol pihus orbiidile. Silme ette tuli pilt ammulisui juhtidest bensusabas, kes kaugenedes järjest väiksemaks jäävad.

Ehkki reaktor oli ilmselgelt tööle hakanud, suutsin kontrollimatut ahelreaktsiooni veel pingutustega tagasi hoida ja kihutasin kodu poole. Olukorda ei teinud lihtsamaks ka pisem laps, kes poolel teel helistas tahtes, et ma toidupoest läbi sõidaks. Mu vastus oli suht lühike ja pahane urin, sisaldades juhendit toit unustada ja välisuks lahti teha, et saaksin hoo pealt sekundit kaotamata poti suunas tormata. Autos kaalusin mõtet, et aja kokkuhoiu mõttes foori taga püksid jalast võtta, aga hirm politsei ja naabrite ees hoidis tagasi.

Olukord lahenes siiski ilma enneagse katastroofilise plahvatuseta, jõudsin edukalt ettenähtud ruumi ja isegi ukse kinni lüüa enne kui kosk vallandus. Pikemalt ei hakka siin kirjeldama, aga kõhugripp on selle kõrval naljaasi. Igatahes veerandtunni pärast olin nagu uuestisündinu, paraku ootas ees järgmine doos. Segasin sodi kokku ja neelasin alla. Vee joomise vahepeal uurisin igavusest infolehte ja avastasin ehmatusega, et olin valesti lugenud ja rohud segi ajanud, kuradid nii sarnaste nimedega. Hullu polnud, lihtsalt läks kahekordne doos, kõht lahti poole kiiremini kui ette nähtud.

Tunni aja pärast kordus vetsu epopöa nagu ette nähtud. Kogu see aeg olen tarbinud vaid vett ja õunamahla, teatava üllatusega pole erilist isu toidu järgi, mida eelnevalt kõige suuremaks katsumuseks pidasin. Isegi laste tuunivõileiba vaatasin suht ükskõikse pilguga. Loodetavasti ei ärka öösel suure näljatunde peale üles. Eks homme kirjutan järje, kuidas kulges, momendil pean jälle vetsu kihutama.

Kolmapäeva hommik

Magama sai varakult ja uni oli tühja kõhuga uskumatult hea, tavaliselt ikka lesin kella kümnese koriseva ja mulksuva kõhutäie otsas. Hommikul viimane süsteemi tühjendamine, kruusitäis vett kõhtu ja läpakalt otsima parimat ning kiiremat teed Püha Joosepi haiglasse (täielik müstika, miks siinsed haiglad pühakute järgi nimetatud). Läksin metrooga ja sealt bussile. Bussipeatuses paraku oli vastukäiv info, paberplaanil samad ajad mis Google pakkus, elektroonilisel tablool pooltundi hilisem. Õnneks siiski elektrooniline oli rikkis ja buss tuli õigel ajal ette. Viis minti jalutamist räiges -12C külmas, mis tuule tõttu tundus alla kahekümne kraadi olevat ja jõudsin õige sissepääsu ette. Remondis muidugi, pidin tegema tiiru ümber kompleksi enne kui teisest uksest sisse sain.

Mõningase küsimise ja omapäi otsimise järel leidsin registratuuri üles. Sabas kulus oma veerand tundi enne kui sain ühe noormehe jutule, kes nähes mu tervishoiukaarti küsis kas olen eestlane. Jah vastasin imestades, ma olen soomlane selgitas ta. "Puhummekko suomea" küsisin aga ta arvas, et ametliku dokumendi täitmisel peaks siiski inglist kasutama. Lõpus lobisesime paar lauset, kuni sabasolijad närviliseks hakkasid muutuma; "Kiitos, hyva päivä" laususin lahkudes.

Sain vaevalt protseduuride ukse taga maha istuda kui kitlis noormees välja astus ja raske poola aktsendiga üritas mu nime veerida. Kas ikka seesama Toomas uurisin, sest tavaliselt kulub meditsiiniasutustes pikalt rohkem aega kui ette nähtud. Selle haigla tunnustuseks sujus kõik kui õlitatult kusjuures töötajad askeldasid pidevalt. Totaalselt erinev 10 aasta tagusest esimesest haigla traumapunkti külastusest, mis eriliselt laiskade, ebasõbralike ja teovõimetute töötajatega oli mehitatud, kui üks arst välja arvata.

Pandi mind istuma ühte nurka suures ruumis kus neli haiglaürpides patsienti toolidel reas istudes ees ootas. Õhuke kardin tõmmati ette ning kästi kõik riided peale sokkide ja kingade maha koorida. Ihualasti kingades ja sokkides, loodetavasti pole see mingi pornofilmi katsetusvõte. Kaks nööriga kinni tõmmatud ürpi pidin selga ajama, tagumik ja selg jäid poolest saati paljaks. Tüüp täitis mingi lehe, esitades mulle mitmeid küsimusi, mida teiste patsientide juuresolekul nagu natuke ebamugav vastata. Millal viimati sittusite, kas sitas oli midagi ebatavalist, igasugu haiguste põdemise kohta, isegi seda mis usku olen, ime et seksuaalseid eelistusi ei küsitud. Teades kui oluliseks siin riigis privaatsust peetakse oli õige kummaline käitumine. Lõpetuseks suskas parema käelaba peale veeni nõela, mille kaudu uimastit anda ja vasaku käe ümber numbri, et hiljem laipa lihtsam tuvastada nagu kahtlustasin.

Ainult kolonoskoopia puhul on väljend
"Milline perseauk" inimesele positiivseks hinnanguks
Paberid täidetud, pandi mind teistega koos ootama ja kutsuti järgmine patsient sisse, kelleks osutus kahekümnendates kena häbelik blond. Mina istusin temast vaid kolm meetrit eemal kui naine pidi küsimustele vastama, ta tundis end ilmselgelt ebamugavalt. Siis paluti kõik riided peale rinnahoidja maha võtta, "Oh my god" ohkas neiu ja kogu seltskonnale oli selgelt kuulda kuidas riideesemed ükshaaval maha kooriti. Mõnes teises keskkonnas oleks ehk üsna erutav olnud, praegu aga mõtlesid kõik vanamehed oma pärasoolika peale.

Kui minu aeg saabus, juhatas õde teise palatisse ja pani voodile lebama, kinnitas käele vererõhu ja pulsi mõõtja ning ninasse hapnikutorud. Ekraanil nägin vererõhu taset ja pulsilööke nagu filmis. Arst küsis mõned lisaküsimused ja lasi mul alla kirjutada vormile, millega andsin end tema meelevalda võttes kogu vastutuse enda peale - no mis mul üle jäi. Õde kamandas külili ja ühendas uimasti ampulli käesüstlaga teatades, et see mõjub kiiresti. Mõtlesin, huvitav kui kiiresti ja pöörasin pilgu aparaadi ekraani poole, et leida sealt kellaaega ... 

... lala lala maal ... (loodetavasti ei sondeerinud mind UFO'lased sel ajal) 

... pilt keris ette teises ruumis, kus veel mitu uimastatud patsienti vedeles. Üks norskas, teine peeretas, ainult minul oli pilt ees. Vahepealsest polnud aimugi, ei ajast ega sellest mis toimus, viimase üle oli päris hea meel. Õde astus sisse ja nähes, et olen ärkvel küsis kuidas end tunnen. Justkui peale kosutavat und, valmis hommikujooksule minema vastasin täiesti tõsiselt. Õde vaatas korraks kahtlustavalt mulle otsa aga ulatas siis riidekoti, võin riidesse ajada. Kui valmis olin ulatas infovoldiku lisades, et kõik oli OK, enne 10 aastat pole vaja tagasi tulla aga 4-6 nädala jooksul tahab arst korra pilgu peale visata. Samas ei tohi ma 24 tunni jooksul mingit masinat kasutada, autot juhtida ega kontsentratsiooni nõudva ülesandega tegeleda. Arvutimäng loodetavasti selle alla ei käi :) Teistest tüüpidest hakkas üks end vähehaaval liigutama - "uimasti mõju on väga individuaalne" oli õe kommentaariks. 

Kaasa olin kutsunud umbes üheks vastu. Ta tuli veits varem, ajastus sobis perfektselt. Olemine täiesti tipp-topp, enne kojusõitu käisime poest läbi. Mis iganes sorti uimastiga tegu, mingit pohmakat pole ja väga hea uni oli - ideaalne unerohi minu arust.

2 comments:

  1. Aitähh :-)

    Mul kuu aja jooksul sama käik ees. Soomes aga magama ei panda, antavat ainult rahustit. Jube...
    Mul on k6hukinnisuse ja ainevahetusega probleeme 20 aastat juba. Nyyd l6puks hakatakse uurima asja. Oh jah.

    Tore, et sul see nii kergelt läks ja k6ik ok :-)

    ReplyDelete
  2. Nojah, ega ma vabatahtlikult läinud aga õnneks ei oska konkreetsemalt asjade käiku isiklikult kommenteerida. Töökaaslane mainis, et tal alustati portseduuriga enne kui pilt eest kadus, olla üsna harjumatu tunne olnud :P
    Aga õnn kaasa, mis muud. Lohutuseks, et haiglates tehakse hullemaidki asju ja kõik patsiendi heaolu nimel.

    ReplyDelete