MariLohe - Riistvara kokkupanemine

Lapsed arvutit kokku panemas

Esmaspäeval saime postist kätte viimase ja ühtlasi ka kõige kallima puuduoleva riistvara jupi, milleks CPU ehk põhiprotsessor. Entusiastid tavatsevad enda poolt kokkupandud süsteemidele nimesid panna, mina otsustasin ilma plikaga konsulteerimata seda/teda MariLoheks kutsuda. Põhjuseks asjaolu, et kahe olulisema detaili: emaplaadi ja graafika kaardi tootjaks on MSI, kelle logos draakon. Lisaks on tütrele lapsest peale need fantaasiasünnitistest elukad meeldinud, isegi ülikoolis loengutes kritseldab draakoneid vahepeal paberile. Igatahes ootasid järgnevalt ülesloetud jupid toa nurgas hunnikus.

Riistvara:

Kast - DeepCool Kendomen MidTower 6 ventilaatorit             $45 CAD

Emaplaat - MSI Z170A Gaming M5                                    $215 CAD + $32 CAD (3a täis garantii)

CPU - Intel i7 6700K                                                         $570 CAD

Jahutusblokk - CoolerMaster HeatPipe CPU cooler                $40 CAD

Mälu - Corsair Vengence 2X8GB DDR4 2666 gHz                $120 CAD

Videokaart - MSI R9 390 8GB GDDR5                                $435 CAD

SSD - Samsung 850 EVO 250 GB  6GB/s                            $90 CAD

Kõvaketas - Seagate 2 TB SATA 3  64MB Cache                  $90 CAD

Toiteblokk - EVGA SuperNova 750W Moodul                       $115 CAD

MariLohe Hind               $1752 CAD  +13% käibemaks  =  1980 CAD  =  1400 USD  =  1300 EUR

Umbes $80 saame tootjate kupongidega tagasi aga ehk sama palju kulub veel spets klaviatuuri ja DVD mängija peale nii et ülevaltoodud number peegeldab üsna täpselt süsteemi kogumaksumust.

Korrektne oleks ilmselt kogu toda tegevust nimetada mitte arvuti ehitamiseks vaid kokkupanemiseks, sest ausalt öeldes pole tegu millegi muu kui 9 eraldiseisva jupi kokkukruvimisega ja kaablitega omavahel ühendamisega. Ainsaks vajalikuks tööriistaks on paari kolme erineva otsikuga kruvikeeraja. Arvuti omalk jõul kombineerimine kostab esimesel pilgul keerulise ja eksperdi oskusi nõudva ettevõtmisena, paraku suudab seda teha iga googeldada mõistev ja kruvikeerajat käes hoida oskav isik, kel on piisavalt pealehakkamist ja julgust. Ilmselt on just viimase kahe omaduse puudumine massides ja arvutiasjanduse keerulisuse oreool asjaolud, mis seni oma disainitud arvutisüsteemide ehitamist suht piiratud ringkonnas hoidnud. Pean tunnistama, et minagi pole varem kunagi arvutit otsast lõpuni valmis ehitanud vaid läinud kergema vastupanu teed ja sobiva süsteemi enda maitsele vastavaks ümber ehitanud. Hinnavahed on sealjuures suht tühised, sest suured firmad saavad kraami hulgihinnaga osta, aga nende süsteemid on tihtipeale odavatest juppidest või siis ülehinnatud.

Protsessor (pisike hall ruut paremal) on sisse pandud

Tööjaotus kujunes meil järgnevaks: Mari pea kooste insener, Kiki oskustööline ja mina konsultant ning kvaliteedikontroll. Esiteks eemaldati kasti mõlema külje katteplaadid (mis nõudis minu jõulist sekkumist) ja vaadati üle juhtmete paigutus ning otstarve. Järgmise sammuna kruvis tüdruk emaplaadi üheksa kinnituskruviga kasti tagumise seina külge, kusjuures puuduva kruvi tõin oma varudest. Emaplaadi sobitamisel oli vaja kübeke survet rakendada, sest tagumiste ühenduste avasse käib tolmukindel vahtkummist tihend.

Järgmiseks üks kriitilisemaid momente, ehk protsessori pesasse istutamine. Selle protseduuri juures peab super ettevaatlik olema, et emaplaadi LGA protsessori pesa 1151 imepeent kuldset ühendusnõelakest mitte ära painutada. Kogu süsteemi "süda", ehk Inteli i7 6700K on füüsiliselt vaid paari millimeetri paksune 37 x 37 mm plaadike, mis sisaldab 1,750,000,000 transistori. Käisin korra ülalkorrusel ja selle ajaga olid lapsed minu ehmatuseks ise hakkama saanud, protsessor istus oma pesas plaadil. Loodetavasti ikka panid õiget pidi ja ei väänanud mõnda jalakest ära.

Radiaator (hall kolakas) istub protsessoril 

Ees ootas eeldatavalt kõige keerulisem protseduur, mida ma ise pole kunagi teinud - termoregulatsiooni radiaatori ja ventilaatori kinnitamine protsessori peale. Vajalik vaid selliste protsessorite korral, mida ähvardab kasutaja poolsest sageduse tõstmisest tulenev ülekuumenemine. Meie 6700K saab lihtsalt BIOS'e läbi overclockida ehk sagedust tõsta vähemalt kuni 4.2 gHz'ni. Vaevalt seda vaja läheb aga hea kui taoline võimalus olemas. Igatahes tüdruk pani sortsu termopastat (mis tagab perfektse termodünaamilise kontakti protsessori ja radiaatori vahel) protsessorile ja vajutas radiaatori vaskplaadi protsessori vastu. Pastaga ilusa ja hirmkalli CPU määrimine tundus lausa pühaduserüvetamisena, aga paraku vajalik kui ei taha, et see kärssama läheb.

Radiaator ja selle juurde kuuluv ventilaator on tõelised monstrumid mahtudes vaevu kasti ära. Kinnitus ja toetusklambrid on nii emaplaadi tagaküljes kui eespool, sest kuidagi peab ju seda lisaraskust toestama ning kinni hoidma. Täpselt paraja surve tagamiseks tuleb neli kruvi vaheldumisi paari pöörde kaupa kinni keerata kuni jõuavad lõpuni. Protseduur sarnaneb automootori blokikaane kinnikeeramisele mikroskoopilises skaalas, siin pole küll vaja väändemomendi mutrivõtmeid kasutada. Ventilaatori toitejuhe tuleb susata emaplaadil kindlasse pesasse, sest sealt tuleb ka juhtsignaal mis sõltuvalt protsessori temperatuurist reguleerib ventika kiirust.

See on R9 390 videokaart

Mälupulkade sissesuskamine oli lihtne, aga see tuli teha enne ventilaatori kinnitamist, muidu oleks tülikaks osutunud napi ruumi tõttu. Emaplaat toetab 64 GB DDR4 RAM'i neljas pesas, kuna momendil piisab 16 GB'st iga programmi jaoks ostsime kaks kaheksast, hiljem saab kaks juurde osta kui peaks tekkima vajadus 32GB peale edasi liikuda. Kasutasime pesasid 2 ja 4 nagu juhendis soovitatud.

Toitebloki kasti kinni kruvimine oli kõige kergem, siin lihtsalt ei saa miskit valesti minna. SSD ja kõvaketta paigaldamine oleks pidanud samuti triviaalne olema, sest nende jaoks hulk pesasid kuhu saab plastsahtlikestesse kinnitatud judinad lihtsalt sisse libistada. Paraku olid kruviaugud nii totralt paigutatud, et normaalset pidi sisse susates tekkis kahtlus kas kasti kaas mahub peale. Hiljem selgus, et napilt mahub, aga tütar sättis neid kaks korda ringi. Toitekaablid külge ja SATA andmekaablid samuti. Emaplaat võimaldab lisaks tavalisele SATA'le ka SATA express, PCIe ja M.2 SSD ühendusi, aga need seadmed ise, mis kiiremaid ühendusi toetavad, on momendil kallimad ja kiiruseprobleemi meil lähemal ajal karta pole.

Kõik on koos, masin ootab esimest käivitust

Viimaseks jäi graafikakaardi paigaldamine. Tean varasemast kogemusest, et sellega võib probleeme tekkida, polnud erand nüüdki. Esiteks oli see osa igavesti massiivne nii mõõtmetelt kui massilt ulatudes kasti tagant otsast praktiliselt kõvaketaste pesadeni välja, teiseks ei tahtnud hästi pesasse istuda. R9 390 on kahekordse paksuse ja kahe jahutusventikaga nagu enamus kõrgema klassi videokaarte. Juhendi põhjal kasutasime kõrgemat pesa kolmest võimalikust, tükk sudimist ja parasjagu jõu rakendamist, et ta sisse saada - selle võtsin enda peale. Lõpuks siiski õnnestus ja keerasime kruvid kinni ning ühendasime kaks toitejuhet, kuue ja kaheksajalase.

Kell oli palju ja ehkki oli kange tahtmine näha kuidas arvuti käima läheb soovitasin lapsel seda järgmisel päeval teha, sest esiteks tuleks kõik kaablid veelkord tagurpidi järjekorras üle vaadata ja kui masin lähebki esimese katsega perfektselt tööle võtab Windows 10 installeerimine parasjagu aega.