Tütrega Suusamäel

Järgnev postitus sobib igati eelnevaga kokku, ehkki nii ägedast esinemisest kui Kelly pole me isegi unistada osanud.

Kolmapäevaks lubas selle aasta esimest pea perfektset suusailma, mida ma ei saanud kasutamata jätta. Lastele teatasin, et kool jääb ära, läheme mäele. Vanem plika ajas paraku sõrad vastu, tal olevat ülikoolis kole kiire. No ma ei hakanud väga peale käima ka ehkki ise mõtlesin, et omal ajal TPI's käies küll ei mäleta, et kool oleks suusatamist seganud. Tuleb tunnistada, et ma polnud eriti kohusetundlik ja ilmselt oli meie programm sutsu lihtsam, pealegi ei pidanud kooli eest maksma :P Pisem plika ei kahelnud hetkekski võttes hea meelega eksami valmistumise eel puhkepäeva.

Ilus ilm, tühi mägi ...

... ja ei mingit tõstukisaba !

Startisime nagu ikka seitsme ajal ja poole kümneks olid suusad all. Ilm super ilus päikseline, paar kraadi külma ja lumepind mõnusalt kõva justnagu võistlussuuskadele loodud. Kirsiks tordi peal osutus asjaolu, et kogu päeva jooksul ei ilmunud eriti palju rahvast mäele, Huvitav kas selle aasta hooajapileti hinnatõus mõjus ($200 pealt läks $270'le) või hoopis peletab vähene lumi rahvast eemale. Mäel on küll keskeltläbi 80 senti kuid enamus kunstlumi, ümbruskonnas põllud paljad. See aasta saab suusakuurort vägeva kahjumi ja mitte niipalju mäepiletite kui hotellikülastatavuse tõttu.

Saime praktiliselt kogu aeg hooga tõstuki toolide juurde sõita. Iseenesest osutus isegi väsitavaks, sest ei andnud piisavalt aega jalgadele puhkamiseks. Kohvikupause tegime seetõttu tavalisest tihemini. Toolidele pääsemise juurde olid paigutatud miskid uhked elektroonilised RFID lugeritega pääslad eesmärgiga piletipettureid vahele võtta. Paraku polnud neid ilmselgelt tööle pandud, sest pidevalt põles roheline tuli ja pileteid vaatasid ikka liftipoisid paar korda päeva jooksul.

Kiki naudib oma kalarootsu märgiga jope ja Rossignoli "Radical Racing" suuskadel sellist kiirust, millega mina end enam mugavalt ei tunne. Tüdruk peab tõstuki juures issit järgi ootama. Tundub nagu alles see oli kui mäest alla sahka sõitvaid plikasid järgi ootasin. Tegelikult lõpetasid mõlemad juba esimesel aastal saha- ehk siinse nimetusega pizzasõidu ja hakkasid paralleelpöördeid võtma. Alles paari aasta eest kippus tekkima olukord, kus nemad mind ootama hakksid mitte vastupidi. Põhjuseks õnneks ikka veel plikade areng mitte minu raugastumine, sest pole end kunagi suuskadel nii hästi tundnud kui viimasel ajal. Oli lahe suusapäev, varsti teeme jälle!