Tuesday, August 22, 2017

Koertega päikesevarjutust vaatamas

Esmaspäeval võtsin kutsad ligi ja põrutasin nendega randa. Esialgu pidi noorem laps kaasa tulema aga hüppas alt ära, minemata ka ei jätnud, sõitsin ise. Tee pealt poest võtsin juustukroissante kohvi kõrvale näksida. Täitsa üllatav, et koerad isutasid nende järgi rohkem kui mina. Varem oli tegu ühe mu meelisnäksiga. Mitte et poleks enam maitsenud aga üldse mitte nii isuäratav kui olin eeldanud. Küllap harjub keha teistsuguse toiduga ja peale lühikest protesti lööb käega. Nüüd nagu ei tundnud äragi millega tegu, maitsesin nagu kõrvaltvaataja, märgates ka negatiivseid omadusi nagu natuke liiga vähene küpsetustase. Rannas söömiseks võtsin 400 grammi suitsuvorstikesi (millest osa said kokkuvõttes koerad ja pooled jäid järgi), kilo viinamarju ja suure korvi virsikuid. Õllepoest kaks purki, millest täpselt piisas, ehkki seoses terve päeva rannas veetmisega oleks võinud rohkemgi luristada.

Kui Torontos ähvardas +30C ja niiskusindeksiga +36C siis sadaviiskümmend kilti põhja pool Huroni järve ääres mõnus +23C ja kerge tuul järvelt. Koerad tormasid kohe vette, mina sättisin mõnusa vedelemise valmis pannes päikesevarju ja lamamistooli kohale. Ja siis avastasin, et seljakott koos raamatutega on maha jäänud, samuti koerarihmad ja kakakotid. Esimese hooga võttis morniks, aga tühja kah, eks siis käime ujumas ja matkaradadel, sest niisama päikese käes ei viitsi küll vedeleda. Hüppasin ka ise vette ning panin autost leitud nööri Kokole kaela, Sushi tavaliselt hoiab niisama meie ligi. Tegime lühema otsa kopratammi rajal ja pikema neljakildise jalutuskäigu paekalda peal.

Metsa all midagi põnevat ei näinud kuid saime kõik omal naha kuumaks. Kaheks tagasi järve ääres, et jõuaks enne poole kolmest päikesevarjutuse kõrgpunkti vees jahutamas käia. Vee temperatuur just parasjagu karastav, hea ujuda ja niisama koertega sulistada. Ilm läks vähehaaval hämaramaks aga varjutust poleks kardetavasti märganud kui poleks ette teadnud. Vaatasin läbi RayBani päiksekate momendiks, tõepoolest oli paras sõõr päikesest ära hammustatud. Pildi peale paraku see ei jäänud, sest mingil põhjusel keeldus mobla korralikult fokuseerimast. Palju ei julgenud katsetada, äkki rikub veel valgustundlikud elemendid ära.

Tegime kerge lõunasöögi vorstikeste, croissantide ja viinamarjade näol. Koertel polnud küll söögiaeg aga nii vorsti kui kroissandi peale olid mihklid. Mingi suur elukas tahtis mängima tulla, Koko kahtlustas, et tema vorsti manu ning peletas endast kolm korda suurema eluka verdtarretama paneva urinaga minema. Kui selgus, et vorstid kindlalt külmkarbis kinni leebus loom märgatavalt. Isegi Sushi võttis vedu mängukutsest ja hakkas entusiastlikult pirakat volaskit taga ajama. Koertel lõbu laialt nagu alati kui teiste normaalsete omasugustega kokku saavad. Võtsin kutsad ja jalutasin neljandasse randa uurimaks kuidas seal kõrge veeseisuga pilt on. Kogu tavaliselt 50 meetrine liivariba oli vee all, kohati loksus lainetus metsas puude vahel.
Laiast liivarannast vaid riba järgi
Kivineemikul käisid lained metsa alla
Tagasiteel vaatasin neeme otsas olevat pikka ja laia kivide ala. Polnud olukord siingi parem, otse metsast sai järve astuda, üksikud kivid ulatusid veepinnast kõrgemale. Veetase on terves suurjärvistus haruldaselt kõrge.
Väsinud ujuja
Vaatasin, et peaks veel veidi aega viitma enne tagasiteele asumist, otsustasin maski ja toruga vähe kaugemale ujuda vaatamaks kui selge vesi on. Koerad tulid natuke vette kaasa nagu ikka, aga ujusid siis kaldale. Lestadega oli mugav aeglaselt edasi tagasi liuelda, mask kurivaim lasi vett sisse, sest vuntsid olid ajamata. Järsku tundsin paraja ehmatusega kuidas miskit minu vastu puutus. Tõmbasin eemale ja nägin tagasi vaadates Sushit nina pikalt ees mulle järgi ujumas. Millal kurivaim oli ta nii kaugele rannast ujunud, vesi üle pea. 
Pohlad vist, väga jahused ja maitsetud

Toetasin ühe käega looma kõhu alt ja ujusime koos tagasi. Ranna ääres nägime foxsnake sorti madu ujumas, Sushi paraku liiga väsinud, et huvi üles näidata.


Rannas oli loomake nii kutu, jaksamata ise hästi kivilegi ronida. Panin rätiku liivale, kus ta veidi mõtlikult ähkis, puhkas ja ringi vahtis. Totukene, poleks ta mulle vastu läinud ja mina kiiremini randa ujunud poleks osanud kutsikat kusagilt otsida, järve poole oleks kõige viimases järjekorras vaadanud. Lasin loomadel natuke aega kuivada, aga ega neil see märja koera lõhn nii lihtsalt küljest lähe, autos olin ettenägelikult tagumisele istmele toolialuse pannud, kuhu koerad magama keerasid. Jälle üks päev linnast väljas õhtusse saadetud.

No comments:

Post a Comment