Highlands Trail - Esmaspäev 7 aug, 11.5km

Öö möödus rahulikult, kogu kamp oli piisavalt väsinud, et enamuse ajast sügavalt magada. Koko algul värises, tütar pani talle tuulepluusi üle, mispeale jäi loom rahuloleva nohina saatel

tudile. Magama läksin ilma särgita aga paari tunni pärast hakkas jahe, tõmbasin õhukese fleece selga. Magamiskott osutus natuke lühikeseks, kui jalad sirgu lükkasin ei ulatunud üle õlgade täiesti kinni. Vahepeal keerasin end krõnksu ja tõmbasin koti üle pea, et soe hingeõhk kaduma ei läheks. Ainult koera vastus olevad jalad olid palavad, paraku ei külmeta need mul niikuinii kunagi. End keerata ja jalgu liigutada oli tülikas, pidevalt pidi koerte peale mõtlema, et neid liialt ei sudiks. Alusmatid sutsu kõvad, külili kippus kere kangeks jääma, selili või kõhuli polnud probleemi. Plikal oli vist isegi parem uni, ta oli kohe fleece selga ajanud.

Ärkasime alles suure valgega üles, ilm oli ilus aga jahe. Telgist välja astudes kulus algul fleece ära, aga liigutama hakates võtsin ülakere paljaks. Putukaid polnud üldse. Askeldasin lõkke ettevalmistamisega kui tütar koerad telgist välja lasi. Sushi väljendas oma ülevoolavat rõõmu metsas viibimise üle nagu väike laps, lihtsalt hakkas ringiratast kihutama maldamata isegi hommikusööki ära oodata.

Koko vaatas seda vanemana tülpinult pealt ega lasknud end tagaajamismängu kaasa tõmmata. Tema tahtis kõigepealt kõhu täis süüa, eks siis võib ka veidi hullata. Talle meeldib millegi pärast eriti kivisid vee alt välja tuua ja siis nendega mängida. Negatiivseks momendiks asjaolu, et loom kipub kive närima nagu need oleks kondid, mul mure hammaste pärast, mis niikuinii pole heas seisus.

Laps pani telgis asjad kokku seni kui sain lõkke põlema ja vee potis keema. Hommikusöögiks kaerahelbe puder, kohv-kakao ja küpsised suitsuvorsti lõikudega. Vorsti näol on tegu ainsa tõeliselt heaga, mida siin maal ostan. Mingile austerlasele kuuluvas farmis tehakse, osta saab pisikesest saksa poest. Hinna poolest veidi kallim kui supermarketi vorst aga kvaliteedi ja maitsevahe mäekõrgune.

Peale kiiret hommikust suplust pakkisime asjad seljakottidesse ja hakkasime poole üheteist ajal astuma. Täna vaja läbida umbes 3/4 võrreldes eilsega, samas paistab et mõnevõrra raskem ja sagedasemate tõusude laskumistega rada ootab ees.

Tee viis Head lake äärde, kust paarkümmend aastat tagasi olime kaasaga kanuuga oma esimesel matkal Kanada ürglooduses läbi sõitnud. Tollest korrast saime külge matkamise pisiku, millega ka lapsed ja koerad oleme nakatanud. Siiamaani mäletan selgelt tunnet: oleme ainult mina, kaasa ja metsik loodus, ei mingeid argimuresid ega vajadust teiste inimeste järgi - milline vabanemise tunne. Kuidagi ei tahtnud metsast tagasi tsivilisatsiooni juurde pöörduda, paraku reaalsus aja ja toidunappuse näol sundis selleks.

*****************  MÄLESTUSTE RADADEL  -  ÜLEEILE 25 AASTAT TAGASI  *****************

Tuhnisin veits oma paberites ja fotoarhiivis. Leidsin meie matkakirjelduse lühikäsikirja üles, pikem trükitud versioon on kuhugi kadunud. Fotosid kahjuks palju polnud teinud aga kohad tulid tuttavad ette.

Punasega 1992 kanuumatka teekond
Mustaga 2017 jalgsimatka marsruut

Tom sõidustiili demonstreerimas :)

Selgus, et tookord tegime pika lõunasuunalise kaare ja sõitsime nii üle Harness lake'i kui Head Lake'i, neljanda öö telkisime Head Lake lõunakaldal 4 augustil 1992. Ruumiliselt lahutas tollast ja praegust mind vähem kui 3 km kui telgitamisplatside järgi vaadata, ajaliselt täpselt 25 aastat ja 2 päeva. Oleks võimalik minevikku vaadata, näinuks end kaasaga 25 aasta eest järvel kanuuga sõitmas. 

Äkki see "viirastuskanuu" olemegi meie 25 aasta eest ;)

Täielik nostalgia hoog tuli peale, mitmed mälestused tollest matkast eredalt siiani meeles. Kuidas kaasa ärkas esimesel ööl minu norskamise peale hirmust kange pidades seda karu urinaks, kuidas me teineteise kaisus kuuse all vihmavarjus istusime, kuidas me oma kraami ja ennast päikese käes paljalt kaljul lesides kuivatasime, kuidas kanuud tassides sääsed ja parmud mind sõid ja ma palja jalaga sita sisse astusin, 

Ene samade nõudega toitu valmistamas!

Ene kanuud madalas sikutamas

Ajupuid oli veidi rohkem tol ajal

Märga varustust kuivatamas 

kuidas kitsukest ja madalat soojõge mööda kaasaga hullus palavuses vaeva nägime, kuidas ma kala püüdes unustasin meie ainsa landi kinnitada ja esimese uhke viskega selle järve saatsin, ... ja muidugi noorte inimeste romantilised momendid ;) Vähemalt ühes kohas käisin sama rada oma 25 aastat noorema minaga - Head Lake juures oleval kanuu portaazhil.

*****************************************************************************************************

Head lake väljavoolu juures asub portaazh ehk maakeeli kanuu või muu ujuvvahendi mittelaevatatavast osast möödakandmise rada. Jõeke on liiga kitsas ja kärestikuline, et isegi süstaga läbi saada, lisaks kevadise suurveega väljavoolu ette kuhjunud pirakad ajupuud. Jutustasin tütrele, et kõmpisime siit läbi emmega umbes 25 aastat tagasi kui temast veel lõhnagi polnud, paraku sihuke vanainimeste mälestuste heietamine ei paista noortele muljet avaldavat :P

Kollane kanuu tassimise märk puul

Mari ja koerad turnimas ajupuudel

Siin tegime lühikese peatuse võttes kotid maha ja nagistades mõned kuivikud. Tahtsin ju ringi vaadata, kell alles kaksteist, aga kolmandik päevateekonnast juba läbitud. Väike puhkepaus kulus ära, sest järgmine kolmandik ähvardas õige raske tulema. Esiteks järsust mäeküljest üles, siis mitu kilti üles-alla üle seljandike ja läbi ojaorgude ning teise kolmandiku lõpuks tõus kõrge mäe otsa, kust pidavat maaliline vaade ümbruskonnale avanema.

Edasi liikudes võisime veenduda, et kaart ei petnud, rada oli õige raske. Positiivseks momendiks kõrgemal matkates oli vereimejate putukate vähesus. Enne matkale asumist olin vaadanud ilmaennustuse kanalilt "putukaennustust" Algonquin Highlands piirkonnale. Jah, meil on ka selline äärmiselt vajalik ja tänuväärne ennustuseliik "Theweatherchannelis". Piirdub kolme põhigrupiga: sääsed - punane, keda pidi palju olema, parmud ja mustad kärbsed - kollane, arvukus keskmine. Tegelikkuses vastas see eesti mõttes natuke suuremale kui tavalisele sääsetihedusele, samas parmusid ja musti kärbseid nägin vaid üksikuid, hammustada vist ei saanudki neilt.

Igatahes peale kahetunnist ronimist jõudsime mäe tippu. Väike lage graniitpaljandik, järsk kukkumine ja vaade põhjasuunas. Kotid maha, pooletunnine puhkus kulus ära. Koerad viskasid justkui käskluse peale kõrvuti sirakile, ronimisest ja palavusest väsinud nemadki. Jõime nelja peale liitri vett ja näksisime kuivikuid ning pistaatsia pähkleid. Seljas oleva higist läbimärja särgi laotasin kaljule päikese kätte kuivama. Lesisime niisama selili päikesepaistel, oleks kauemgi jäänud, sest aega oli piisavalt, aga kauguses paistsid äikesepilved ning aeg-ajalt kostis summutatud müristamist. Hea oleks siiski kuivaga laagrisse saada ja telgis või koormakatte all vihm vastu võtta.

Väsinud koerad

Kuna olime matka kõrgeimas punktis kulges nüüd suurem osa teest allamäge. Äikeseeelses lämbes asusid sääsed viimast võtma, lasin tütrel isegi turjale, kaelale ja kätele tõrjevahendit piserdada. Ettevaatamatult hingasin sahmaka sisse, õu kui mõru mekiga suus ja ninas. Tükk aega sülitasin ja nuuskasin, mõni ime, et sääskedele ei meeldi. Hiljem koerte punasepunnilisi kõhtusi nähes mõtlesin, et oleks pidanud sinna ka Offi susistama, samas äkki hakkavad lakkuma ja jäävad veel haigeks. Matkarajal sörkivaid koeri ei paistnud sääsed segavat.

Tee ääres jäi kukeseeni nii tihti silma, et lõpuks ei pidanud mu närv vastu. Koukisin seljakoti taskust kilekoti ja hakkasin ilusamaid ning nooremaid kotti loopima. Telkimisplatsil peaks saama potipõhjal praadida kui oleme supi ära söönud, suitsuvorstis leidub piisavalt rasva. Tee peal tulid kaks matkajat vastu just sel momendil kui järjekordseid seeni noppisin. Ega sa neid ometi süüa kavatse küsis üks kahtlevalt. Ilma mõtlemata purtsatasin välja: "Muidugi mitte, korjan oma käsitöö projekti jaoks". Tüübi näoilme väljendas soovi hullust võimalikult kiiresti ohutusse kaugusse eemalduda :) Keskmisele Kanada kodanikule pole mõtet hakata selgitama mõtet, et mõni teine seen peale poes müüdava võiks söödav olla. Ega ma valetanud ka, seenesousti teen ju tõepoolest käsitööna :D

Müristamine kostis aina lähemalt ja ilm kiskus pimedamaks, tõstsime liikumiskiirust kergelt üle viimase ohutu piiri. Sõltuvalt raja raskusest kas astusime kiirkõnnil või sörkisime, esimesed rasked piisad juba kukkusid. Kõige lähem telkimisplats oli muidugi hõivatud, samuti ka järgmine. Nüüd lõi juba välku ja müristas ümberringi, ehkki vihm veel täiega ei kallanud. Otsustasime järgmisele telkimisplatsile minna sõltumata sellest kas seal teisi on või mitte. Ootame koormakatte all suure vihma ära ja vajadusel liigume edasi. Üllatus-üllatus, kolmel kõrvutiasuval platsil polnud kedagi, võtsime keskmise, mis vihma ja tormi mõttes kaitstuim ning tõmbasime kiiruga koormakatte puude külge. Just keskel oli suur kivi, millel mugav nii meil kui koertel istuda.

Ja siis hakkas kallama nagu oavarrest. Õnneks oli suur pealt lapik kivi kohalikus mõttes kõrgeima koha peal ja tuul väga tugevalt ei puhunud. Koerad pugesid välgusähvatuste ja mürina hirmus õige meie ligi. Kükitasime oma kolmveerand tundi neljakesi kivil puntis koos nagu käopojad. Katet pidi voolas vett sorinal, jõime kõik oma janu vihmaveest täis, siis pole vaja lisa keeta. Kui aeg-ajalt tilgad pähe ja krae vahele kukkusid hakkasin uurima milles asi. Nojah kate oli vanadusest auklik ja lasi siit sealt natuke vett läbi, siiski pikalt parem kui ilma olla. Saju vähenemisest andis märku järvepind, peale päikese välja tulekut tilkus metsas puudelt pea sama tihedalt kui saju ajal. Esimese asjana panime telgi üles. Kes ei tea siis telgiplats peab alati olema valitud nii, et võimaliku vihma korral ei tekkiks loiku külje alla või ei asuks telk ajutise oja tee peal. Tavaliselt on sobivaimaks paigaks kohalik veits kõrgem ja võimalikult tasane künkake.

Koko lesib kurvalt kivil fleece all soojas

Tütar hakkas seljakotte lahti pakkima, mina suundusin lõkkematerjali jahile. Kasetoht võtab õnneks ka niiskelt tuld, kuid kuiva risu leidmine oli paras väljakutse. Tahedaid oksi ei leidnud kusagilt kuni sattusin järve äärses võpsikus kuuse peale, mille oksad vee kohal. Siin tuli mu pikkus kasuks, kolme kõrgemat kuivanut polnud ulatatud kätte saama. Veidi jõurakendamist ja esialgne lõkkematerjal oligi käes. Istepingiks kasutatud pooliku palgijupi olin ettenägelikult enne suurt sadu varju alla tõstnud, nüüd mugav kuiv istuda. Koertele krõbinad ette ja vesi potiga tulele. Käisime kiirelt ujumas, vesi jällegi mõnusalt soe.

Koko hoidis esimest vasakut käppa ja lonkas veidi, kippus kangesti lakkuma teist. Meenus, et viimasel teejupil kiirustades kuulsime koera vingatust. Uurisime, kas on mingi okas käpas või terav kivike varvaste vahel, midagi märkimisväärset ei leidnud. Metsaprahi ja liiva puhastasin käpa alt kuni jäi mingi nutsakas näpu alla. Lähemal uurimisel ja nuusutamisel osutus see karvadega segunenud vaigutükiks. Lõikasime taskunoa küljes olevate kääridega koos karvadega ära aga looma käpp oli ikka hell. Laps kole murelik, lohutasin et loomad on üldiselt väga vastupidavad, häda korral suudavad ka kolme käpaga liikuda. Loodetavasti ei pea koera homme seljakotiga kandma hakkama, hea seegi et viimase päeva rajalõik meil õige lühike - alla 5 kildi.

Pange tähele, Maril samad tassid ja potid kasutuses mis Enel 25 aasta eest!

Sel ajal kui laps suppi ja nuudleid vaaritas puhastasin mina kukeseeni, ei saa ju lasta heal kraamil hukka minna. Teatava üllatusena olid nii mõnedki ussitanud aga sellele vaatamata sain potitäie korralikke. Supi ja nuudlite juures piirasin end, et seened ikka kõhtu ära mahuksid. Tühja poti põhjale lõikusin suitsuvorstitükke, praadisin neid kergel tulel kuni rasv hakkas välja sulama ja kallasin siis seened otsa. Segasin pidevalt et põhja ei kõrbeks, seened andsid kohe mahla välja nii, et tekkinud ollust kirjeldab kõige täpsemalt termin seene-vorsti kaste. Maitses jumalik, ehkki vorsti mekk oli nats tugev, kukekad lisasid vähe mõrkjat mida Eesti kukekate puhul ei mäleta. Igatahes sõin kaks kolmandikku potist tühjaks näksides küpsiseid kõrvale. Tütar maitses moe pärast aga ta pole suur seenesõber, kolmandik jäi mul hommikusöögiks.

Seened puhastatud, vorst juba praeb

Oivaline seene-vorsti kaste

Poole üheksa ajal hakkas hämarduma, nautisime kohvi ja kakaod ning vaatasime looduse värvide mängu. Nii lahe oli olla. Uneeelsed joogid mekitud oli aeg toidukott puu otsa tõmmata. Tüdruk vaatas juba varem sobiva puu valmis, tema hoidis kotti sel ajal kui mina kiviga nööri üle 5-6 m kõrge oksa viskasin. Kott nööri külge ja teisest otsast sikutades piisavalt kõrgele, et mõmm maiustama ei ulataks. Samas ei tohi liiga oksa ligi tõmmata, muidu ulatab loom oksalt küünitades maiuspaladeni. Tütar läks veidi ees tagasi, mina korjasin lõkke tgarvis paar jämmemat ronti metsast.

Peitepilt - "Õhtune suplus"

Värvimäng järvel ja taevas

Äkki kuulsin krõbistamist läheduses. Natuke ikka ehmatasin aga olin juba aimanud, et tegu pisema koeraga. Muidu nii kartlik kutsikas tunneb end ka pimedas metsas väga koduselt. Juba eelmisel telgiplatsil jalutas ta minuga kaasa kui pimedas pealambiga viimaseid oksi läksin otsima. Ilmselt näeb ta päris hästi, sest uitas ja nuuskis omaette rõõmsalt ringi. Mina kaotasin kutsika silmist, hakkasin muretsema, et äkki eksib veel ära. Kutsumise peale esialgu ei miskit, aga siis tuli sibinal põõsaste vahelt ja vaatas imestunult, miks nii ärevalt teda kutsusin. Siinseis metsades on nii hunte kui viimasel ajal ka koiotte, kes meie pisikese karviku hea meelega õhtusöögiks võtaks. Loom ei oska seda ilmselt karta ehkki teeäärse karu hunniku peale aeti karvad turri ja uriseti uljalt.

Järsku hüüdis laps; Issi, issi, tule ruttu! Mis lahti, kiirustasin murelikult telgi juurde. Ei miskit muud kui lummav vaade üle järve äsja tõusnud kuule. Horisondi kohal kumav pirakas munakollane kuu oli tõepoolest muljetavaldav. Raske uskuda, et tegu vaid horisondi lähedusest tuleneva silmapettega kuna kuu on tegelikult alati sama suur sõltumata asukohast taevas. Proovisime ka pilti teha aga siin oleks jälle olnud vaja profi aparaati, kardetavasti poleks seegi andnud edasi vaatepildi tegelikku ilu. Üks mälupilt, mida jääme vanema tütrega eluks ajaks jagama. Vähem kui kümne minutiga liikus kuu horisondi kohalt kõrgemale ja pilved tulid ette, tore et õige momendi tabasime.

Tütar kobis koertega telki, mina askeldasin veel veidi lõkke juures. Väsimus kippus ligi, veidi peale üheksat kobisin telki, vaatasin päeva pildid üle enne kui magama keerasin. Magamiskotid vahetasime, 195cm pikkuses sain mugavalt sirutada, 185'st oli tütrele maa ja ilm.