Põnevad ajad poliitikas

Tahtsin kirjutada poliitikast postituse aga sattusin Siim Kallase artikli "Venemaal mõeldakse, et Ukraina kaotamine on katastroof" peale. No nagu pole mul mõtet üle korrata samu mõtteid, mis professionaalse poliitiku poolt palju elegantsemalt esitatud. Kokkuvõttes tegu hea ülevaatega USA - Vene - NATO - Ukraina sasipuntrast. Lisaks omalt poolt, et kui Putin peab XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks NL lagunemist siis minu arust on seni XXI sajandi suurimaks poliitiliseks prohmakaks tema 2014 aasta otsus Ukrainat jõuga võtma minna. Selle sammuga muutis Kremli natshalnik suurima potensiaalse sõbra arvestatavaks vaenlaseks ning taastas kõikuma löönud NATO ühtsuse. Nagu mainis eile üks USA senaator: Putin saavutas seda millega ei tule ükski ameeriklane toime: koondas kongressi üksmeelselt oluliste otsuste taha nagu sanktsioonide rakendamine USA vastaste vastu. Vaevalt on Venemaa õnnelik olles samas pundis Iraani ja Põhja-Koreaga, aga mis kõige hullem, Putini uhkuse pihta käib hirmsasti, et teda ei "austata" enam üheski tõsiseltvõetavas riigis. Tundub, et venelaste pretsedenditult edukas välisluure operatsioon upitamaks "oma" meest "peamise vaenlase" juhiks on ootamatult ja enneolematult valusa tagasilöögi andnud. 

Venelastele maksis jällekord kätte demokraatia mittemõistmine. Nad ei suuda kuidagi aru saada, et lääneriikides ei tehta tänapäeval olulisi otsuseid ainuisikuliselt. Isegi väga suure võimuga USA president peab siiski senatile ja kongressile aru andma ehkki arvatavasti saadaks ta hea meelega mõlemad laiali ja moodustaks valitsuse ainult oma klannist. Praegune kongressi otsus muudab sisuliselt võimatuks suhete parandamise Venemaaga kui too Krimmist ei loobu. Seda aga Putini võimu ja elu ajal, mis ilmselt väga lähedaselt kattuvad, ei juhtu. Seni lootis Kreml suhete paranemisele, mis ilmselt hoidis tagasi suuremate sigaduste korda saatmise. Nüüd pole mõtet enam muretseda ameeriklaste pahandamise pärast, suhted niikuinii nihu. Küllap ka NATO võttis potensiaalselt muutuvat olukorda arvesse paigutades väekoondisi Balti riikidesse ja Poolasse. Esimene võimalus miskit tõsist ette võtta ongi peadselt algavad suured sõjaväeõppused Zapad 2017. Ei usu, et NATO suunas peale tavapäraste provokatsioonide midagi ette võetaks küll aga oleksin valgevenelase või ukrainlasena murelik.

Kodumaises poliitikas toimub paras segadus kesikute sulus. Peaminister on minu arust näidanud end ootamatult heast küljest, mis ei tähenda et toetaksin tema poliitikat, aga vähemalt pole suurte ämbritega hakkama saanud ja hoiab Eesti välispoliitikat suurel määral samas joones mis eelmiste valitsuste ajal. Kiita tuleks selle eest ilmselt eelkõige kõvasti toetust kaotanud Isamaaliitu, loodetavasti ei jää see nende luigelauluks. Edgar aga astus tagasi lavale ja lõi kaardipaki parasjagu sassi. Keskerakonna kaks leeri ilmselt kokkuleppele ei saa, sest liiga palju soppa on avalikult pritsitud, kumbki pool ei saa järgi anda oma nägu kaotamata. 

Tallinnas võib vaid ennustada palju hääli Savisaare punt kogub. Teatavasti toetub Kesk suurel määral vene valijatele, vägagi põnev näha kui suur osa on pettunud Ratase pealiinil liikuvas valitsuses ja toetaks Edgarit. Eriti huvitav kui too saab absoluutselt kõige rohkem hääli ja tema nimekiri teeb keskerakonnale Tallinnas ära. Kõik teised küll rõõmustavad aga ma ei üllatuks kui Savisaar pluss Kesk saaks Tallinnas üle aegade parima tulemuse. Sellisel juhul ilmselt partei lõheneb ja saame eesti ning vene kesikud, olukord nagu õigeusu kirikuga osa Konstantinoopoli osa Moskva all, kumbki nimetab ennast ainuõigeks. Ühest küljest kasulik näha avalikult, kes on Moskva viies kolonn ja kes tegelikult kohapealse vasakpoolse vaate esindajad. Teisest küljest pole puhtalt Moskvameelse partei tekkimine hea, sest neid saab pahatahtlik naaber soovi korral igasugu probleemide üleskergitamiseks ära kasutada. Ma ei imestaks kui kerkiks üles Ida-Virumaa autonoomia idee. Ootame ja vaatame mis saab, nii sise kui välispoliitika astuvad õige põnevasse ajajärku.