Varahommikul minema |
Laupäeva õhtul pakkisime oma matka seljakotid ja kõik vajamineva kokku. Nii toitu kui riideid üritasime võtta minimaalse vajaliku koguse. Tegin ka pildi, et teine kord oleks lihtsam otsustada, mida ja kui palju kaasa mõtet võtta. Riided panime kööki toolileenile valmis, et hommikul liigset aega ei kuluks. Kuna tahtsime võimalikult vara rajale minna tuli startida varahommikul. Kontorid (kust saame ürgmetsas viibimise loa) avatakse rahvuspargis 8 või 9 ajal, sõidule kulub 4 tundi, seega äratus poole viieks. Enne magama minekut vaatasin Google mapi pealt kaua sõit võtab, sujuva liiklusega 290 km vaid kolm tundi. Hüüdsin lapsele, et tõuseme veits hiljem, vaevalt pühapäeva hommikul vara teedel ummikud, kõik normaalsed tüübid põrutasid juba reede või laupäev suvilatesse.
Suurest ärevusest pole koertel isu |
Viie ajal läks uni ära, vajutasin moblal äratuse kinni ja panin kohvi peale. Mingil täiesti seletamatul moel kulus siiski rohkem kui tund enne kui 6:07 maja eest välja sõitsime. Astusime kiirelt croissanti kohast läbi võttes 6 saiakest kaasa. Tütar oli eelmine õhtu küpsetanud lihajuustu pirukaid, mis sobisid oivaliselt autos sõidu ajal nälja kustutamiseks. Kahe tunniga jõudsime Huntsville, kus ostsime teise tulemasina. Matkal olen alati kasutanud tikkude asemel tulemasinat, mis raskuse poolest tikutoosiga sama, kuid palju ilmastikukindlam. Igaks juhuks on alati ka tuletegemise metallpulk kaasas, mida kraapides kuumade sädemetega saab lõket süüdata. Üheksaks jõudsime rahvuspargi "Lääneväravasse" kus pidin hulga aega ootama saamaks teada, et eelmise päeva tormist tuleneva laialdase elektrikatkestuse tõttu nende süsteem ei funksi, sõitku ma edasi Mew lake keskusesse. Kurat, veerand tundi seisin niisama.
Highlands Trail matkaraja kaart. Rajale läksime ülevalt maantee 60 pealt (punane punkt). Esimene telkimisplats all keskel paremalt neljas must kolmnurk Harness Lake ääres. |
Mew lake kontor oli paksult kanepi suitsu täis, sealsed kaks noort teenindajat õige ülemeelikus tujus. Vähemalt sain oma loa kohe kätte ja sõitsime raja alguses olevasse paari kildi kaugusel asuvasse parklasse. Lasime erutusest vinguvad koerad välja, ja sättisime seljakotid valmis. Võtsin enne teeleasumist kiirelt ühe "hea õnne" õlle viimase lihapirukaga sel ajal kui tütar üritas koeri toita. Viimased olid metsa saamise lootuses liiga ähmi täis, krõbinad ei pakkunud üldse huvi, palju põnevam ringi joosta ja põõsaaluseid nuuskida. Lõpuks tõstsime kotid selga, lukustasime auto ja hakkasime veerand üheteist paiku astuma. Kotid tundusid vähemalt algul ootamatult kerged, eriti kui võrrelda meie 7 aasta taguse 100km matkaga. Palju aitas kaasa uus suurem aga palju kergem 2.8kg Asolo Mistral3 telk, väiksem toidu ja riiete hulk.
Kohe alguses oli päris asjalik ronimine ülesmäge. Koerad kihutasid meie ees edasi tagasi, no eks näis kaua neil energiat jagub, pikk tee ees. Mul oli tegelikult pisike mure, kui hästi nad vastu peavad, sest loomad pole kunagi nii pikalt matkanud.
Põhiline liikumine toimub ju päeval mil nad tavaliselt kodus põõnavad. Mäe tippu jõudes lubatud vaadet suurt nautida ei saanud, sest oksad ja lehed varjasid. All oli järv näha, kaugemal meist kõrgemad graniitseljandikud. Ilm oli igati soodne, +20C'ga suht jahe praeguse aja kohta, lisaks veel vahelduv pilvitus. Seljakottidega matkates on minule parimaks temperatuurivahemikuks 12-18 kraadi, siis ei hakka liiga hullult palav ja vett kulub vähem.
Tee ääres oli üllatavalt palju igat sorti seeni, mida ma tavaliselt Ontarios matkates pole näinud. Võimalik, et suht vihmane suvi on seente hulgale soodsalt mõjunud. Isegi kukekad siin seal raja kõrval või lausa otse raja peal. Eestiga võrreldes kasvasid veidi teises koosluses kui olen harjunud nägema.
Üles ei hakanud korjama, mis ma ikka nendega teen, liiga pikk maa minna. Samas kui viimasel päeval tagasitulles peaks kukeseeni leiduma korjan kaasa, et kodus üks korralik seenesoust teha. Kukekaid polegi mitu aastat maitsta saanud, siin maksavad nad hullu hinda - Poola poes $60 kilo. Mõnedest põnevamatest sortidest tegin pilti, huvitav hiljem uurida, millega tegu, äkki isegi söödavad.
2 km läbitud jõudsime graniitpõhjal voolava väikese kärestikulise jõe äärde. Koerad luristasid veidi vett juua, meie toetasime momendiks kotid maha. Järgmise metsaoja juures otsustas Koko mudamülkasse hüpata, Sushit jõudsime õigel ajal keelata.
Loom oli poolest kerest mudane ja must, sihukesena teda telki küll lasta ei saa. Lootust oli, et läheb järve ujuma ja loputab end seal puhtaks. Tegelt kargas juba järgmises jões vette, suurem sopp tuli maha. Neli kilti läbitud jõudsime kahe tunniga niinimetatud esimese silmuseni, kus valisime parempoolse suuna. Nats vähem kui kahe kildi pärast oli teine silmus, seal võtsime vasakpoolse suuna. Mõlemad rajad kulgesid siin 2.5 km ulatuses koos.
Rada käis päris järsult üles-alla, vähehaaval hakkasime väsima. Koerad ei tormanud enam ammu edasi-tagasi vaid sörkisid meie ees. Metsaojadest lonksasid juua, et oleks pissi millega teed märgistada. Korra hakkasid urisema, lähemale jõudes märkasime tõsist hunnikut, mille autoriks sai vaid karu olla. Veidi aja pärast saime sellele kinnitust mudas olevate värskete käpajälgede näol. Otsustasime veidi valjemalt juttu puhuda, igaks juhuks lasin paar korda vilet, et mõmmile meie kohalolekust märku anda. Karud tavaliselt hoiavad inimestest eemale, jama võib juhtuda vaid siis kui ootamatult kohtud. Sellel lõigul tuli meile vaid üks tüüp vastu, kes Kokot nähes oli ehmatanud, et karupoeg jookseb metsas. Viimane on ohtlik seetõttu, et suure tõenäosusega viibib emme läheduses, kes koheselt valmis oma pojakest agressiivselt kaitsma.
Järgmise jõe ääres peatusime kümneks minutiks võttes ka seljakotid maha andes kerele veits puhkust. Näksisime ühe kaerahelbe-pähkli pulga ja mõne küpsise. Vett lonksasime aga janu suurt polnudki, sest olime hoidnud rahulikku tempot. Poole kaheks oli nats üle poole teed läbitud, kui nii edasi peaks viieks telgiplatsile jõudma. Veel paar järsemat mäge ning siis muutus tee suht lihtsaks ja tasaseks metsarajaks. Liikuda oli palju lihtsam aga sääsed hakkasid üha rohkem tülitama. Tütar oli juba varem sääsevõrgu pähe tõmmanud ja Off'i peale pritsinud, lasin nüüd endale ka jalgade peale, sest seljakotiga ebamugav tüütuid vereimejaid laksida. Siinsed pisikesed sääsed osutusid eriti agressiivseteks ja näljasteks, lendavad pea hääletult ilma pikema jututa otsejoones nokk ees ja suskavad samal momendil kui maanduvad. Ei viitsi teised isegi valuvaigistit panna, mis evolutsiooniliselt õige loll, kuna kutsub koheselt maha lööma.
Poolteist kilti enne Harness lake, mille ääres meie telkimisplats asus, hakkas vihma sadama. Esialgu suht vähe, nii et isegi mõnus kui kuumale nahale jahutust piserdas. Paraku läks sadu kümmekonna minutiga nii tihedaks, et otsustasime vihmakaitseks kaasa võetud väikese koormakatte välja võtta ja selle alla varju pugeda. Natuke aega seisime katet pea kohal hoidas kui insenerihakatisest laps äkki tuli välja ideega, miks mitte aeglaselt edasi jalutada samas katet pea kohal hoides. Mõeldud tehtud, mina ees, tema taga ja koerad vahepeal. Palju nii liikuma ei pidanud, vihm andis järgi ehkki puudelt tilkus kuni laagriplatsini jõudmiseni. Järve ääres oli 5 kohta, milleni jalutamiseks vaja oma paarsada meetrit pearajalt kõrvale pöörata. Jätsin lapse ja koerad ootama ning silkasin ilma seljakotita telkimiskohta üle vaatama.
Esimene oli hõivatud, teine vaba ja päris ilus aga koormakatte kinnitamiseks polnud puud kõige sobivamalt. Otsustasin ka ülejäänud üle vaadata kuid igaks juhuks jätsin meie kamba teeristi ootama, et keegi platsi ära ei võtaks. Kolmas oli jälle kinni aga neljas ilusas kohas, väga soodsa asukohaga. Panin oma mütsi rajamärgile tähistamaks "broneeringut" ja sörkisin tagasi. Korra proovisin helistada aga levi muidugi puudus. Kella viieks olime kohal, viskasime seljakotid maha ja lasime end järveäärsele kaljule sirakile, päike oli jõudnud juba kalju ära kuivatada. Küll oli mõnus ilma lisaraskuseta ringi liikuda. Ehkki oli kange tahtmine vette hüpata panime kõigepealt telgi üles, juhuks kui peaks uuesti sadama hakkama. Ilm oli küll ilus, aga siin seal paistsid kauguses vihmapilved.
Selleks ajaks kui mina vette sain olid koerad ammu mitu raksu ujumas käinud ja vahepeal end kuivaks raputanud. Vesi oli üllatavalt soe, nautisin oma pool tundi järves ligunemist. Järgmine ettevõtmine lõke süüdata ja toit teha. Kõigepealt said koerad oma portsu kätte, mille vohmisid kiirelt nahka, küllap andis hommikusöögist loobumine tunda. Lõkkematerjal kippus niiske olema aga kasetoht ja kuuse tüve lähedalt murtud peenikesed oksad süttisid kohe. Peagi põlesid ka jämedamad rondid, mis metsa alt korjasin. Sellest ei saa ma aru, miks leidub inimesi, kes telgiplatsilt tooreid puid lõkke jaoks maha võtavad. Kurat küll, mets palju paremini põlevaid kuivikuid täis, astu mõned sammud rohkem. Toidu tegemiseks on tegelikult väga vähe lõkkematerjali vaja. Tee tuli kahe kivi vahele, paar peotäit näpujämedusi oksi ajab veerandtunniga potitäie vett keema.
Õhtusöögiks tegime kaks portsu lihamaitselist pakisuppi, mille sisse viskasime paki kuivatatud hiina nuudleid. Vee võtsime järvest, enne supi lisamist kallasime kummalegi kruusi kohvi või kakao vee. Kõrvale näksisime Vinta küpsiseid ning suitsuvorsti. Palju ei tundu aga kõht sai meil igatahes täis.
Järve ääres lesimiseks keetsime veel vett, lebotasime soojadel kividel ja nautisime loodust ning imelisi vaateid. Õhtul tõusis järvelt udu, ilm läks järjest hämaramaks, looduse värvimäng järjest imelisemaks. Tegin moblaga pilte aga profi fotokas oleks siin marjaks ära kulunud. Kaurid häälitsesid, kalad sulpsasid ja metsas oli kuulda okste praksumist kui mingi loom liikus. Viisime toidukoti metsa ja tõmbasime puu otsa, et karu kallale ei pääseks.
Enne magama minekut pidime Kokot lõkke ääres kuivatama, sest loom oli märg ja värises külmast, temperatuur pidi öösel kümne kraadini langema. Viskasin mõned jämmemad rondid lõkkesse, et tuli natuke kauem ka öösel praksuks.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!