Süstaga Ontario järvel

Ontario järvel, tagaplaanil Toronto panoraam

Mida ägedamat teha pühapäeval ilusa ilmaga kui minna süstadega järvele. Sooja just parasjagu, et vee peal mõnus olla ning tuul mõistlikult nõrk. Ühe süsta toppisime oma Hyundai mahtuniversaali, 10 jalane (3 meetrine) mahtus nii täpselt, et esiklaasist jäi pool senti puudu kui süsta tagumine ots vastu pagasiluuki surutud. Oluliseks osutus isegi ninaosa kumerus, mis teisel paadil veidi järsem. Kollane salongi ja sinine katusele. Polnud nii kaua süstasid katusele pannud, et võttis mõtlema, kuidas kõige parem rihmadega pakiraamile kinnitada. Koerad sattusid askeldamisest paanikasse ja kui ukse ilma neid välja laskmata kinni panime läks hullem ulgumine lahti. Naabritel ja kogu linnaosa elanikel võis jääda mulje, et koeri tapetakse eriti jõhkral ja aeganõudval meetodil. Ei jäänudki muud üle kui laps pidi korraks sisse astuma et kummalegi lohutuseks vorstitükk anda.

Järve äärde jõudes saime eriti soodsa parkimiskoha, üks tüüp just tagurdas välja järvepoolsest reast puu varjust. Süstasid maha võttes avastasin, et olin nii veepudeli, päikesekreemi kui ka mütsi köögi lauale unustanud. Tagasi ei viitsinud minna, laenasin tütre mütsi, tollel paksud juuksed, mistõttu peakate pole hädavajalik aksessuaar. Päikesekreemist pidin lihtsalt loobuma ja janusse suremist pole karta, Ontario järv ääreni magedat vett täis :P mahalaadimine ja järve äärde minek võtsid vaid veerand tundi. Esimene moment oli vähe ebakindel üle pika aja, aga hea tunne tuli kiirelt sisse.

Maatuulega sõitsime järvele oma kilomeeter välja enne kui kaldaga paralleelselt kesklinna poole pöörasime. Lainetus pikk aga lauge, tavaliselt oleme palju ägedamate veeoludega peale läinud. Tuul keerutas kuid eriti tugevaks ei läinud, süstaga peab ikka paras orkaan olema kui vastutuult ei jaksaks sõita. Tegime rahulikku ja ühtlast tempot, mõni kilt sõidetud - polnud üldse lihastes ega seljas tunda. Vahepeal uhasid võimsad kiirkaatrid mööda, siis pidime nina lainesse pöörama, et vett sisse ei viskaks, põllesid polnud viitsinud nii vaikse ilmaga panna. 

Igati lahe oli aegamisi tütrega kõrvuti sõuda, maailma asju arutada ja eelseisvat matka planeerida. Võtsime mõned pildid Toronto panoraamist sihukese nurga alt kust tavaliselt linna ei näe. Tagasi ranna poole sõites oli küll tuul vastu aga suured lauged lained tagant, mis muutsid kulgemise ladusaks. Kokku olime vee peal 3 tundi, jalad ja käsivarred põletasin korralikult, hea et müts pealage kaitses. Alles ranna ääres avastasin, et olin sootumaks unustanud süstas olevaid jalatugesid kasutada :P Kodus hiljem võisin veenduda, et 45'da laiuskraadi päike võtab ka paari tunniga - jalad ja käsivarred punased. Peeglist jäi mulje, et punanahk kannab valget pesu, müts oli siiski näo ja pealae päästnud.

Parkimisplats nüüd pungil täis, üks tüüp jäi meie kohta ootama, ehkki hoiatasin et asjade kokkupakkimine võtab aega. Äkki juhtisid piknikulised meie tähelepanu puu peale, mille all askeldasime. Otse meie kohal istus närviline pesukaru puu otsas. Vedasime kiirelt paadid mõne meetri eemale kartes, et elukas sittub suurest ehmatusest paadi peale. Poleks ka meeldiv kui oma kümnekilone loom libastub ning 8 meetri kõrguselt selga prantsatab, Pidas teine ilusti vastu ja jäi meist  puu otsa lesima olles enne okste vahel enam-vähem mugava koha leidnud. Mõnus ehkki räigelt hiline algus süstatamis hooajale. Äkki saame sügisel aega kuhugi kärestikule minna.