Et nagu mida ... ???

Leidis kohe suvel kasutust Roosta rannas

Lapsel täna sünnar, sihuke keskmisest tähtsam nulliga lõppev ja mina olen hädas kingitusega. Noh tegelikult Eestis ostsin talle juba ette ilusa Eesti lipuvärvides ja kolme vapilõviga rannalina, aga juubeli puhul sooviks miskit enamat kinkida. Ideed on otsas, miskit mõistlikku ei tule pähe. Nõuka ajal oli ikka lihtsam, nii vähe asju saada, et iga natuke defitsiitsem judin lõi silmad särama. Kuna lapse videokaart andis otsad, tekkis mõte talle sünnaks uus muretseda. Tema arvuti puhul kujuneks korralik videokaart oma ligikaudu $500 hinna juures vääriliseks juubelikingiks. Samas tegu tehnoloogilise judinaga, mis mõne aastaga oma väärtuse kaotab, 10 aasta pärast ei mäletaks seda keegi. Kink võiks olla miskit meeldejäävat ja püsivat, aga mis see võiks olla, appi!!! Nii et kui kellelgi häid ideid, laske tulla, täna niikuinii ei jõua kinki välja käia, parem tore asi hilinemisega kui miski jamps õigel ajal. Muideks üllatus ei kao kuhugi, laps mu blogi ei loe ... vist :P

Viimases hädas küsisin tema enese käest, kas on mingit erilist soovi. Tütar mõtles natuke ja teatas: "Kas sa võiksid minu eest muru ära niita". Et nagu mida ... ??? - juubelikingiks soovid sa, et issi niidaks sinu eest muru. No ma ei tea kas nutta või naerda. On siin tegu hullu laiskusega või fantaasiavaesusega - märgiga, et lapsel juba kõik ihaldatav olemas, mida oskab ette kujutada. Loodetavasti mitte kummagagi, aga kummaline soov igal juhul. Selline naljatilk mul see kaks kuud kodust eemal ja täna ametlikult teismeliseea lõpetanud noorem plika on. Muru sai igatahes niidetud :D

Sünnipäevalapse kojusaabumine

Tegelikult saabusid alles reede õhtul kaasa ja sünnipäevalaps Islandilt, kus nad Eestist tulles mõnepäevase vahemaandumise tegid. Nad on ammu tahtnud seal käia, seni oleme vaid korduvalt üle saareriigi lennanud ja 10 kilomeetri kõrguselt rannajoont, liustikke ning vulkaane imetlenud. Seekord said ka lähemalt näha ja kohalikku originaalset skyri lõputult lurpida. Koertele oli kahe kauakadunud karjaliikme kojusaabumine eriline rõõmuhetk. Tahtsin vastuvõttu aias korraldada, aga parasjagu hakkas sadama, õnneks loomad siiski ei teinud suurest joovastusest loiku tuppa. Mina sain meeneks paar vulkaanilist kivi Islandilt ja kaasalt "kivikuubikud", mida jää asemel kokteiliklaasi või õlle sisse panna jaheduse hoidmiseks samas jää sulamisest tingitud kangust kaotamata.

Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et kaasa teeb maailma parimat musta seemneleiba, millele eile lapse soovide kohaselt ka küüslauguleib lisandus. Olin rohkem kui kolm nädalat ilma värske leivata. Kui meisterpagar ära, sõin iga päev ühe viilaka külmkapist, et maitse ei ununeks. Vahepeal pidin külmikus purgis lebotavat juuretist "toitma", vältimaks pärmiseente hingusele minekut. Eile kui värske leib imelist aroomi levitades ahjust tuli, lõikasin soojast pätsist kannika, määrisin võid peale ja maiustasin pisikeste suutäitega. Mulle on võiga sooja leiva viilakas palju suurem maius kui ükskõik milline tort, kook või pirukas.

Viimase teemana tahtsin puudutada spordivõistlusi, täpsemalt äsja lõppenud kergejõustiku MM'i Londonis. Viimaste aastate jooksul pole viitsinud otseülekandes suurt miskit muud vaadata kui vuti MM ja Olümpia valitud alad, kus eestlastel medalilootusi. Viimasel põhjusel jälgisin meeste kettaheite kulgu (mis teatavasti edukas polnud) Delfi blogi vahendusel. Ainult teksti näha oli niru, Eesti TV ülekannet ei viitsinud suurele ekraanile tõmmata, googeldasin siva "IAAF 2017 live" ja klikkisin esimese lingi peal. Youtubest jooksis täisHD lahutuses ilma igasugu reklaamideta otseülekanne. Väga äge, loodetavasti saab ka muid suurvõistlusi edaspidigi nii vaadata. Igatahes tänu sellele jälgisin nädalavahetusel pikemalt nii meeste odaviset kui kümnevõistlust, lisaks hulka muid alasid, kus eestlased kaasa ei teinud.