Saturday, February 3, 2018

Raisatud keskiga :P

Mängustatistikat vaadates meenub paratamatult Mark Twaini ütlus: "A proficiency at billiards is a sign of a misspent youth" - "Piljardimängu oskus vihjab raisatud noorusele". Õnneks minu nooruses piirdus arvutimängude tase "pongiga" 13 tollisel mustvalgel ekraanil, muidu oleksin kardetavasti sõltlaseks muutunud. Praeguses eas klaviatuuri taga teismeliste kiusamist võiks vist vaadata kui teatavat laadi psühholoogilist kõrvalekallet. Samas võrreldes börsil mängimise või kärakaga liialdamisega on tegu tühise pahega. Mulle pakub eelkõige pinget vastaste ülekavaldamine igasugu lõksudesse meelitamise, ootamatute manöövrite ja relvade valikutega. Puhas suures mahus nottimine pole pooltki nii põnev, seetõttu on ka killide arv suhteliselt madal kuna enamus aega kulutan ettevalmistuse ja maastikul liikumise peale.

Seoses koolitusel käimisega ja muidugi üleüldise laiskusega on ohtralt vaba aega üle jäänud. Mille muu kui koertega looduses jalutamise ning arvutimänguga seda sisustada. Igatahes kuna neljapäeva ja reede õhtul karate trenni polnud sai pea seitse tundi klaviatuuri ja ekraani taga istudes virtuaalselt vastaseid teise ilma saadetud. Harjutamine teeb meistriks nagu öeldakse, üheski mängus ei jäänud ma K/D (Tapa ja tapetud saamise suhe) numbris alla ühe. Paaris kategoorias (nagu näiteks külmrelva kasutamine) olen jõudnud maailma mastaabis esimesse liigasse ehk tipmise 3% hulka. Üleüldise mängu taseme poolest olen hea keskmik, aga mis kõige tähtsam, naudin täiega. Mängude vahepeal teen mõned kiired kätekõverdused ja kõhulihaste harjutused ning toon järgmise õlle. Selline võikski üks täisväärtuslik elu olla :D



Battlefield 4 tuli välja 29 oktoobril 2013 kuid on endiselt populaarne paljude realistlikumat sorti tänapäevase sõjamängu harrastajate juures. Tegu mänguga, mis väga hästi tabanud tasakaalu "realismi" ja mängitavuse vahel muutmaks seda populaarseks mängurite maailmas. Arma on liiga realistlik ja seega aeglane enamikele, kaasa arvatud mina. Mängisin mõned korrad aga ei viitsi käia läbi planeerimise osast ja pikast kohale jalutamisest, aktiivne mänguline pool lühike ning suht staatiline. CoD pöörab põhitähelepanu jalaväe lahingule olles minu maitsele liiga kiiret reaktsiooni nõudev. Overwatch, mida mu noorem plika mängib, on teine äärmus, sealsed karakterid, tegevus ja relvad puhas muinasjutumaailm. Battlefieldi seeria järgmised väljalasked "Hardline" ja "Battlefield1" ei meeldinud mulle kumbki. Viimane on isegi olemas, aga mängisin teda vaid beeta versioonis. Loodetavasti järgmine Battlefield tuleb modernsemate relvadega.

No comments:

Post a Comment