Jalutuskäigud koertega

Kutsadega on saanud pea iga päev pargis käia kui ilm vähegi lubab. Elukad juba teavad, ja ootavad mind kannatamatult koju. Uksest välja saades tormavad korraks aeda kontrollimaks, ega ometi mõni jultunud orav pole nende territooriumile ära eksinud. Uudishimu ja põiekas rahuldatud jooksevad otsejoones auto juurde. Muudel aastaaegadel käime jala aga praeguse soolalödiga ei taha koerte käppasid piinata, sõidame autoga kilomeetri jõeäärse pargini.

Mõistatuslik jäljerada jõejääl

Laupäeval oli kaasa kah fotokaga kampas. Ilm nii jahe ja patarei mu moblal tühi, et sain vaid paar klõpsu tehtud enne kui telefon otsad andis. Pirakad jääpangad on ikka kaldal, need ei sula enne kevadet, osa ju paarkümmend senti paksud. Eelmine nädal nägin koiotti, üllatavalt suur teine, keskmisest hundikast julgelt pirakam. Pilti ei jõudnud kahjuks teha. Koerad hoidsid minu ligi aga metsloom ei teinud meist väljagi, sörkis rahulikul ja enesekindlal sammul otse üle tee, vaid korraks viskas pilgu peale. Jõejääl nägin huvitavat jäljerada: tuleb veest ja läheb vette. Ei tea kellele küll kuuluda võiks, saarmas ehk. See aasta pole üldse parte, küllap käre külmalaine peletas lõunapoole.