Võiks arvata, et minu eas ja õnnelikus püsisuhtes sihukest asja ei juhtu, aga võta näpust. Pühapäeval sai mõnuga ja pikalt sisse magatud, mõni ime, sest öösel mängisin Battlefieldi kella üheni. Nagu hommikuse unega ikka: kui ärgata pole vaja, selgineb teadvus momendiks ja mõistes, et pühapäev, uinud uuesti õnnelikult silmi avamata. Sellises olukorras on uni ja tegelikkus veidi sassis omavahel, sihuke poolune poolärkvel olek. Mitu und sai järjest vaadatud. Viimane jäi õige eredalt meelde.
Istun kusagil rannas oma keskaaegse unistuste tüdrukuga. Lobiseme ja tunnen end sama kohmetult ning ärevil nagu tollal kui oled teismelisena armunud, ega tea mida julgeks või tohiks tüdrukuga ette võtta. Vaatan mere poole kui tunnen, et ta paneb oma sooja põse minu põse vastu. Ooo... milline paradiislik õnnetunne voogas läbi, silmad kissis naudin seda julgemata pead tema poole pöörata. Ja siis tunnen mõningase üllatusega kuidas tüdruk näksib mind kõrvast ja asub seda limpsima. Keeran veidi tema poole hakates huultega vastu põske nahistama, nii hea on olla nagu ainult unes või armunudteismelisel võimalik.
Mõnus soe karvane põsk, ... , eee, mis mõttes hakkab teadvus selginema. Uni on nii lahe, et kuidagi ei taha ärgata aga enne veel kui silmad avan mõistan milles asi: kutsikas on roninud voodisse ja limpsib mu kõrva. Reaalsus lööb jalaga kõhtu: Ei mingit randa ega poolpaljast tüdrukut, aeg koerad õue lumisesse aeda pissile lasta. Kõigele vaatamata olen kutsikale tänulik, et lasi mul veelkord kogeda mis tunne oli teismelisena armunud olla!
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!