Võõrustamine ja stiilinäiteid ;)

Pühapäev ja esmaspäev käisime suusatamas. Seekord polnud vaja hotellituba võtta sest kolmapäeval trennis avastasin, et üks meie klubi vanem ja staazhikam karateka on mäest paar kilti eemal asuvasse kuurortlinna Collingwoodi kolinud. Too kutsus mind külla, kui peaksin sinnapoole juhtuma. Numbreid vahetades mainisin, et äkki kasutangi tema pakkumist. Kanadas on raske aru saada, kas kutsutakse muuseas jutu sees viisakusest või võib tegelikult ka kohale ilmuda. Tüüp igatahes saatis mulle järgmine hommik SMS, et ta mõtles seda täiesti tõsiselt.

OK, kuna meil oli kavas esmaspäev minna aga lumeolud tundusid soodsad mõtlesime, miks mitte teha sellisel juhul kahepäevast suusaretke. Saatsin vastuse küsides mis ta arvab, kui me astume pühapäeva õhtul nende juurde sisse. Kohe tuli vastus: olete oodatud, lisaks kirjeldus ööbimisolude kohta, mis superlahedad kostsid. Reedel oli mul kuuetunnine kahenädalase koolituse "lõpueksam". Kolmveerand tundi peale algust olid kõik küsimused vastatud, andsin eksamilehed ära. Juhendaja ütles, et võin rahumeeli koju sõita, sest saan niikuinii terve päeva eest makstud. Naeris veel: oma "viga" et nii kiirelt eksamiga hakkama said.

Koduteel tekkis mõte vaba päev ära kasutada ning suusamäele põrutada. Mõeldud tehtud, poole kümneks oli hommikusöök söödud, asjad autos ja asusin teele. Uhasin suusatada kaheteistkümnest kaheksani, ehkki plaanis oli kuue ajal koju sõitma hakata. Aga just siis läks tunne super heaks, ja "veel paar" sõitu kujunes lõpuks paarikümneks. Pimedas valgustatud mäe eeliseks on hästi selged kontuurid ja vähem rahvast, tänu millele palju lihtsam ning kindlam kiirust arendada.

Laupäev sai niisama puhatud ja maha molutatud. Magasin poole päevani, käisime koertega jalutamas ja kõmmutasin arvuti taga vastaseid. Pühapäeva hommik oli aega maa ja ilm kuna meie soodushooajapileti kehtivus algab nädalavahetusel alles 3:30 peale lõunat. Sättisime rahulikult suusakraami valmis, ja panime autosse. Ilmaennustus küll hirmutas veidi: hommikuks lubatud jäävihm jõudis kohale just sel ajal kui hakkasime sõitma. Akna kraapisin esimestest piiskadest tekkinud jääkorrast puhtaks, panin soojenduse maksimumi ning asusime teele. Viie minuti pärast saime jäätavat paduvihma. Liiklusolud kujunesid pehmelt öeldes keeruliseks aga kuna normaalsed inimesed autoga sihukese ilmaga ei sõida, oli tee tühi. Kokkuvõttes kulus tavalisest vaid pool tundi rohkem mäele sõiduks, sedagi suures osas seoses teiste taga möödasõidu võimaluse ootamisele.

Mäel sadas hoopis lund ja seda õige tihedalt. Suusatasime kaheksani, rahvast oli üllatavalt palju. Helistasin sõbrale andmaks teada, et poole tunni pärast jõuame kohale. Maja leidsime lihtsalt üles, ehkki Google üritas valesse tänavaotsa juhatada. Elamine kujutas endast suurt kahekorruselist täiskeldriga uut maja. Meile oli "eraldatud" teine korrus kahe magamistoaga. Kui jäime nende küsimuse peale õhtusöögi osas vastusega veidi viivitama, lõi perepea munad peekoniga panni peale. Kõhud kenasti täis luristasime külakostiks toodud Tshehhi Pilsnerit ja lobisesime maast ning ilmast. Tüüp on põnevat elu elanud, enamuse noorusest töötanud sõjaväes, politseis ja üle maailma terrorismiga võitlevas eriüksuses. Osa võtnud operatsioonidest kõigil kontinentidel peale Austraalia ja Antarktika.

Magama kerisime alles keskööl, uni oli jube mõnus, põõnasin üheksani. Kuna peremees on elurõõmus ja täie tervise juures penskar, kel aega külalisi võõrustada, võttis meid hommikul vastu kohv ja röstsaiad. Tõepoolest toredad inimesed on meie karate peres. Suusamäel sadas kerget lund ehkki oli lubanud päikest. Mäel võeti keskpäeval võistlusnõlval väravad maha ja lubati ka tavakodanikke peale. Jube lahe oli sõita jäiseks pritsitud siledal nõlval kui suusakandid hoiavad nagu küüntega jääst kinni. Sai harjutada nii lühemaid kui pikemaid pöördeid. Jällegi kujunes kõige mõnusamaks õhtune suusatamine, kuidagi ei saanud mäelt ära. Peale lume silumist ei raatsinud isegi puhkepausi teha. Järgmine esmaspäev ehk jälle kui ilm vähegi lubab.