Tükk aega pole nii põnevil olnud kui täna "Falcon Heavy" starti vaadates. Sihuke või isegi ägedam tunne oli ilmselt eelneval põlvkonnal, kui nad esimese Sputniku lendu, Apollode starte ja inimese Kuu peale jõudmist hinge kinni pidades vaatasid. Vahepeal koos suure võistlusmomendi kadumisega USA ja NL vahel kadus ka huvi. Absoluutne enamus kosmoselaevu saadeti vaid maakera lähedasele orbiidile. Loodetavasti on tänane äärmiselt edukas katselend uue kosmosevallutamise ajastu algmomendiks. Selle lennu tohutu tähtsus seisneb eelkõige abirakettide taaskasutamisvõimaluses, mis orbiidile viidava kilogrammi hinda oluliselt langetab. Tegu oli ka ajaloo võimsaima raketiga.
Pean tunnistama, et olin õige skeptiline kui ameeriklased paarikümne aasta eest otsustasid anda seni NASA hallata olnud kosmoselendude planeerimise ja ehitamise erakätesse. Ei kujutanud ette, et erakapital julgeks panustada sellise riski ja suht ebamäärase tuluga ettevõtmisse, mis eeldab tohutuid summasid. Paraku jääb mulje, et vaatamata teatud tagasilöökidele on erakapitalil põhinev kosmoseajastu eelkõige ameeriklaste juhtimisel edukalt hoo üles võtnud. Täna saadeti Päikese ümber asuvale Marsi ja Maa elliptilisele orbiidile lisaks inimkonna põhilisi teadmisi sisaldavale äärmiselt vastupidavale mäluseadmele ka igasugu muud nänni ja isegi elektriauto koos nukust juhiga. Eelduste kohaselt peaks orbiit stabiilsena püsima ligi miljard aastat. Seega oleks tegu ajakapsliga meie tsivilisatsioonist juhul kui maakera kogu kupatusega põhjalikult untsu keerame. Nojah, eraettevõte võib teha mis iganes omanikul pähe tuleb. SpaceX ei soovinud millegi tõsisemaga riskida, sest tegu siiski esimese katselennuga, nad ise pakkusid õnnestumise protsendiks umbes 50/50.
Falcon Heavy õnnestunud start
Kui nüüd kainemalt mõelda siis tegelikult ju mingit otsest vajadust Marsile või isegi Kuule lennata pole, rääkimata inimeste sinna saatmisest. Marsi koloniseerimine, kui see peaks kunagi juhtuma on siiski optimistlikuimate eelduste kohaselt kümnete tuhandete aastate kaugusel. Palju lihtsam ja odavam oleks meie oma planeedil kord majja lüüa, alustades inimkonna arvukuse piiramise ja taastumatute ressursside raiskamise vähendamisega rääkimata elukeskonna hävitamise pidurdamisest. Kui me ei suuda maakera elukõlbulikuna hoida, miks peaksime suutma seda teha Marsil, kus tingimused mõõtmatult raskemad.
Esimese astme abirakettide maandumine
Lõpetuseks ei saa salata, et tegelikult olen ka mina loogika vastaselt vaimustatud teaduse ja tehnika saavutustest, mille üheks eredamaks näiteks käesoleva raketi õnnestunud start. Kui antaks valida kas likvideerida nälg ja parandada oluliselt tervishoidu maailmas või selle raha eest inimene Marsile saata hääletaksin iga kell viimase poolt. Lihtsalt nii äge oleks näha sündmusi, millest seni vaid ulmekates võib lugeda. Pealegi on inimesi niikuinii liiga palju, et ökosüsteem meid jätkusuutlikult suudaks välja kannatada.
Inimkonna arvukuse piiramine? Kes või mis peab seda määrama? Mis riiģis, millisel kontinedil?
ReplyDeleteEks sellepärast ei räägitagi avalikult sellest probleemist, et tegu on äärmiselt palava poliitilise kartuliga. Tegu on globaalse põhiprobleemiga, mis põhjustab kõik teised. Praeguste arusaamiste järgi suudab maakera enam-vähem mõistliku elatustaseme juures jätkusuutlikult umbes ühte miljardit inimest välja kannatada. Ilmselt loodetakse, et arvukus väheneb loomulikul looduslikul teel. Populatsioonides, kus isendite hulk liiga suur langeb arvukus järsult kas haiguste või omavahelise vägivalla tõttu. Kuna esimese reguleeriva mehhanismi mõju on suures osas tänu teaduse jõupingutustele oluliselt vähenenud siis teine ilmselt peab lahenduse tooma, irooniliselt just tänu teaduse ja tehnoloogia arengule :P
ReplyDelete