Monday, February 5, 2018

Viimane teekond

Viimane teekond Valhallasse :D
Pühapäeval ei suutnud kiusatusele vastu seista ja andsin alla oma sõltuvuse deemonile, mis mind mäele meelitas. Lugesin kellegi blogist kuidas pisikesed sõltuvust tekitavad ja hoidvad deemonid inimese sees pidavat pesitsema. Jutt oli küll suitsetamisest aga ma pean tunnistama et nii mõnigi moment tuli tuttav ette kui seda minu mäesuusatamise harrastusega võrrelda. Nii hulluks just asi ei lähe, et käed värisema hakkavad kui mäele ei saa, aga mõtlen tõepoolest päris tihti suusatamise peale ja näen isegi unes. Mis kõige hullem, olen suutnud terve perekonna "hukatuse" teele viia, lastele andsin suusapisikut maitsta juba nelja, viie aastastena. Mõistsin et asi hull kui tollal kuuene laps hakkas mäel nutma kuuldes, et mul plaanis veidi varem koju minna. Andsin alla, suusatasime kümnest hommikul kümneni hilisõhtul nagu tavaliselt. Lapsed on lootusetult lumepisikust nakatunud, vaid kaasa seoses kerge jalavigastusega paar aastat suusatamisest eemal olnud.

Soojalt sissepakitud sõpruskond tõstukitoolil teel tippu
Suusatamise alla maetud raha peale ma ei julge isegi mõelda. Summad on kindlasti suuremad, kui ükski inimene jõuaks suitsudele või kärakale kulutada. Ainult kasiinosõltuvus suudaks seda ületada. Varustus, spets riietus, hotellid, reisikulud, liftipiletid, palgata puhkus, ... jne ...  Täna just panin kinni hotelli neljaks päevaks Mont Tremblandis, krediitkaart niuksus kui selle andmeid reisuagendile ette lugesin. Vaene plastikutükk ei teagi veel, et suusapiletid alles ootavad välja ostmist. Kui käin külma ilmaga koeri jalutamas imestan ise ka, et ainult hull inimene oleks sihukese ilmaga vabatahtlikult väljas tuisu käes. Samas mäel läheb jahedus esimese laskumisega üle ja ei saa arugi kui paar tundi ilma vaheta üles alla uhatud.

Lõpetuseks tulen tagasi pealkirja juurde. Nimelt oli seekord mäel kohati paks udu ja tõstukiga üles sõites jäi mulje nagu viiks toolid otseteed taevasse Odini juurde. Just sellisena sooviks ma enda viimast teekonda Valhallasse näha: "Tõstukiga läbi pilvede konjakipläsku põues kõrgeima mäe tippu". Viikingite arusaamist maailma lõpust meeldiks mulle sutsu teistmoodi ette kujutada kui nemad sellest aru said. Võitlemise asemel kihutaks terve päeva mägedest alla, peo pidamise osa vastu muidugi pole midagi. Õhtuks annavad kõik otsad, et järgmine hommik ärgata ja uuesti otsast alustada. Põhjamaa sõdalastel oli ikka igavene äge usk, sihukest religiooni võiks kas või pulli ja kiusu pärast tunnistada.

No comments:

Post a Comment