Tuesday, November 20, 2018

Kultuurne erimeelsuste lahendamine :P

Üldiselt on lapsed meil omavahelistes suhetes äärmiselt tasakaalukad olnud, vähemalt nii palju kui minule välja paistnud. Tülisid ikka esines, eriti väiksemast peast. Samas pole kunagi kodus näinud, et oleksid käsipidi kokku läinud. Küllap saavad trennis piisavalt energiat maandada ning omavad austust teise oskuste vastu. Kinnasteta tõsimeelne kisklemine võiks õige kole välja näha. Seega võin rahuliku südamega väita, et karate vaatamata petlikule vägivalla kujundile, on pigem õpetanud end vaos hoidma. Vabavõitluses ei saa lubada emotsioonidel välja pursata muidu oled kohe kaotaja. Lisaks tehnilisele oskusele ja füüsilisele vastupidavusele on vaja külmalt ning kiirelt kalkuleerivat mõistust. Pildil nuusutavad meie "lumehelbekesed" teineteise kindaid 😁

See aasta ei saanud kahjuks ise kohale minna. Segasid nii töö kui ka ikka veel hell vasak küünarnukk. Sügisturniir toimus Torontost pea 200 km eemal asuvas väikelinnas. Laste sõiduoskus ja teise auto olemasolu kulusid marjaks ära kuna ka kaasa see laupäev töötas. Tüdrukud võtsid ühe sõbra peale ning põrutasid kolmekesi varahommikul minema. Võistlused seekord kõige paremini ei läinud. 
Ipponi vääriline Mawashi-Geri
Oma mõju avaldasid nii noorema valutav kõht kui mõlema suht vähene harjutamine viimasel ajal. Dojos käivad kord kaks nädalas, sellest ei jagu et end viisakas võistlusvormis hoida. Nii Katas kui vabavõitluses sattusid õed omavahel kokku. Katas juba esimeses ringis, kumites kolmanda koha matshis. Vanem plika sai katas lõpuks neljanda koha, nii palju kui mina oskan hinnata esinevad mõlemad päris tublilt. Rahvusvahelisest tasemest jääb muidugi nii teravuse, ajastuse kui akrobaatiliste oskuste poolest tublisti puudu.

Mari ja Kiki esimese ringi katad: Seienchin ja Niseishi

Vabavõitluses võitsid mõlemad esimesed kaks vastast aga kaotasid poolfinaalis kindlalt. Omavahel pronksi peale madistades oli noorem lõpuks üsna kutu. Positiivse külje pealt õnnestus tal kaks head ipponi väärilist jalalööki. Esimene tõi võidu võrdses teise vooru matshis, teisest paraku ei piisanud vanema õe kiirete käte vastu. Rünnakutel kipuvad mõlemad liiga ühekülgsed ja etteaimatavad olema, kaitsele ei pööra piisavalt tähelepanu, mis tõi ka kaotused poolfinaalides. Samas keegi eriti ei kurvastanud, meie stiili karate harrastajad on nagu üks suur pere. Võistlused justkui sugukonna kokkutulekud, kus vanade olijatega jällekord kohtud ja juttu ajad ning uusi liitujaid tervitad. Seekord oli väljaspool Kanadat karatekaid Itaaliast, Austraaliast ja Guatemaalast. Üleeelmise nädala Karate MM'i matshe vaatasime koos, maailma tipu proffide tase on muidugi tavakodanikele kättesaamatu aga ilus vaadata. Alumisel videol võite 2018 MM viimase päeva esitusi Youtube vahendusel jälgida.

No comments:

Post a Comment