Mexico1-eellugu ja lend

Sihukese ilmaga polegi kahju Torontost lahkuda

Momendil istun lennukis ja toksin läpakal esimest sissekannet meie eelseisvast reisust. Muidu ei viitsiks, aga olin oma kõrvaklapid kuhugi suvalisse seljakoti taskusse susanud, mistõttu filmi ei saanud vaadata. Postitus läheb teele juba kohapealt, juhul kui seal ikka wifi töötab ja elektrit on. Peaks vist rääkima, miks ma üldse lennukis istun. Nimelt tekkis meil sihuke olukord, et vanamal tütrel jäi aasta lõpus puhkust üle. Et mitte raisku lasta otsustasime nädalaks kuhugi sooja kohta lebotama siirduda. Minul niikuinii ületundide arvelt juba kuu aega lisapuhkust teenitud, hea nädalake külma aja alguses välja võtta. Koha valiku esmaseks kriteeriumiks oli snorkeldamise ja teiseks mägede või matkamise võimalus. Elamise koha pealt meeldib meile kaks äärmust: telk või AirBNB või siis mugav kõik hinnas vähemalt neljatärni hotell.

Googeldasin maailma parimaid korallrahusid. Super ilusaid kohti on ohtralt, paraku kipuvad paljud meie hinnapiirist pikalt väljas olevat kas kauguse ja sellest tuleneva kohalesaamise maksu või siis elamise kalliduse poolest. Kahekümne hulgas leidus siiski mitmeid taskukohaseid Kesk-Ameerikas. Kuubas oleme juba käinud, silma jäi Mehhiko, kus üks riff Kariibi meres, teine Vaikse ookeani rannikul. Otsustavaks said ookeani rannikuni ulatuvad mäed. Piltidel paistsid rannakaljud igati ägedad ja ronitavad. Huvilistele korraldatakse isegi ronimismatku. Korallrahu pidi laiutama lausa hotelli ees, mingit eraldi reisu pole vaja ette võtta. Lisaks asub elamine suurest looduskaitsealast vaid 5 kildi kaugusel. Panime kinni kahese toa Huatluco Las Brisas hotellis, lisaks võtsime ka päevase katamaraanireisi merel kaugematele rifidele ja looduskaitseala väidetavalt inimtühjadele randadele. Maksma läks kõik kokku (lend hotell, söök, jook (alko kaasaarvatud), merereis) nats üle 1300CAD ehk alla 900 euri nina peale.

Paari päeva eest uurisin ega hinnad meie hotellis juhuslikult viimasel momendil soodsamaks pole läinud, reisu broneerimisel pakuti võimalust, et kui hind peaks millalgi odavam olema saame raha tagasi. Tutkit, hotell oli täiega välja müüdud, mis õige üllatav, sest tavaliselt on tegu ühe vaiksema ajaga just jõulude ja aastavahetuse kõrgpunkti vahel. Mulle on alati meeldinud, et hotellid tühjad, randades vähe rahvast, restodes pole trügimist. Ei teagi kas tegu hullult hea ja populaarse hotelliga või on mingil muul põhjusel rahvast täis, eks näe kui kohale saame.

Harilikult sätime reisud nii, et maksimaalselt vaba aega kasutada, seekord juhtus kaks vaba päeva enne väljalendu. Mõnes mõttes hea, sai lõdvalt võtta ja rahulikult pakkida. Mitte et soojale maale nädalaks reisides oleks suurt miskit vaja kaasa võtta. Seekord siiski kaks kohvrit kuna sukeldumise varustus täitis rohkem kui pool ühest. Jalatseid suht lai valik – spordisandad matkamiseks, veepapud mere ääres ja meres tuiamiseks, ronikingad kaljudel turnimiseks (Ene ära pabista, laps hoiab mul silma peal, et ma lollusi ei teeks). Siis veel tossud vihmasel novembrilõpu hommikul kodust välja minekuks, kingad restosse pääsemiseks. Plätud kuumal rannaliival patseerimiseks enam ei mahtunud: eks pean ahvikiirusel üle kõrvetava liiva vette tormama. Restodega on Lõuna Ameerikas selline kummaline komme, et sisse ei lasta ujukates ja rannaplätudes, ole sa või Bill Gates, pidavat kaaskodanike sündsustunnet riivama. Pool kohvrit kulus seega „business casual“ vormi peale, et õhtul süüa saaks.

Ülejäänud riietusosa suht lihtne: t-särgid, lühikesed püksid, ujukad, pesu. Minu viisakalt öeldes tagasihoidliku juuksekasvu (matsid kutsuvad kiilakaks) puhul on mütside olemasolu hädavajalik, kaasaarvatud ujumismütsi, mida punapeanaha hinnaga Kreekas õppisin. Õnneks saabus netis tellitud ujumismüts paar päeva enne reisu, käisin juba hädaga poes suusascullcappisid vaatamas. Ujumismütse ei müüda, sest polevat hooaeg nagu poodides väideti. Paar suuremat termosjoogitopsi suskasin kohvrisse kuna isegi viisakates hotellides pakutakse õlut mingites päkapiku plasttopsides. Plastist saan veel aru, klaasist õllekannu basseiniäärele puruks pillamine oleks ilge probleem. Mahust üldse mitte, sest selle ajaga kui baarist oma lebotoolile jõuad pead enne maha istumist ümber pöörama kuna palava ilmaga on sõrmkübar tühjaks auranud. Teadlikud kodanikud võtavad Homer Simpsoni eeskujul kaasa oma õlleanuma, mis nende personaalsele vajaduse rahuldab.

Seekord kaalusin dollaripoes tükk aega: kas võtta pooleliitrine termostops koos külmikus hoitava plastümbrises jääpulgaga (idee teenis minu aasta preemia) või pooleteiseliitrine Bavaaria kann. Peale pikka kaalumist osttsin esimese, ehkki süda jäi verd jooksma kujutluses kuidas suure kannuga hotelli rõdul kaifin, pidamata iga veerandtunni tagant alla baari kütust tankima tormama. Temperatuuri küsimusele leidsin lahenduse poolunes kui ärksamate isikute ajud inimkonna senilahendamata teadus ja inseneri probleemidega tegelevad. Sajagrammine plastist veinipudel, mis külmikus jääkuubikuks muutub, tuleb pooleteiseliitrisse õllekannu uputada. Hoiab õlle jaheda samas niigi lahjat märjukest veelgi lahjendamata, sest jääsulavesi püsib ilusti pudelis. Sihukesi pudeleid on muidugi vähemalt kaks vaja: sel ajal kui üks õllekannus rasket tööd teeb kesvamärjukese jahedana hoidmisega kogub (tehniliselt võttes küll kaotab) teine sügavkülmas energiat.

Enne reisu teen alati läpakas nimekirja vajaminevatest asjadest, trükin välja ja alles füüsiliselt kohvrisse või seljakotti susates teen märgi vastava judina ette. Selline plaanipärane käitumine väldib hilisemat frustratsiooni kui avastad, et oled selle või teise hädavajaliku pisiasja maha unustanud, sest panid momendiks kapi äärele käest ja nii ta sinna jäi. Pisiasjadest on tähtsad isikliku hügieeni vahendid, pea ja kõhuvalu tabletid (mul pole kunagi vaja läinud), taskunuga, pealamp, laadijad ja juhtmed ja pistiku otsikud voolu tarbivate vidinate nagu mobla või läpakas tarbeks, pastakad (lennukis pead täitma portsu tarbetuid pabereid), ... jne ...

Paljutõotavalt mägine piirkond paistab 

Lend väljus 9:30, mis tähendas, et poole üheksaks peaks lennujaamas olema. Kaasa viis meid kolmveerand kaheksaks kohale. Viimaks on Toronto lennuväljal enamus lennulepääsemise tegevusest automatiseeritud. Check-in netis, kohvri lipikud trükid ja annad kohvrid ise ära, ainult passikontrollis lennu peale lastes vaadatakse su käsipagas inimeste poolt üle. Tollivabast poest võtsin igaks juhuks sixpacki head canada õlut, liitrise Pinot Girot veini ja pisikese punase veini pudeli lennukis konsumeerimiseks. Joogid pakitakse suletud kilekotti ähvarduse saatel, et enne sihtkohta jõudmist ei tohi avada. Seni pole mul probleemi olnud, et keegi lennujaamast välja minnes uuriks, miks pudel veini või paar õlut vahepeal „ära haihtunud“. Lennukis küll pakuti tasuta klaasike shampat puhkusereisu sissejuhatuseks ja hamba verele ajamiseks, aga ülejäänud kraam kirvehinnaga. Mida teeb teadlik nõuka koolitusegs kodanik: võtab kotist enda juustuvorsti võiku või soola voblad või sihvkad (tolli ei koti toidukraam, seni kui vedel pole), küsib klaasi ja korgib tollivabast ostetud veini (mis juhtus olema täpselt sama mark kui lennukis pakutu ainult poole odavam).

Punaste katustega keskus keskel on meie hotell

Igal juhul oleme momendil veel õhus, kaks tundi sihtkohast ja mõnusas ootusärevuses. Lennukis pakuti lisaks juba võetud merereisule ka mägedes hulkumist koos kose külastusega. Väidetavalt saame osta Kanada dollrite eest maksuvabalt, hotellis tuleks sama number US raha välja käia. Kui peaksime kuidagi odavamalt saama lubati papp tagasi anda. Vist võtame, ühest küljest on omapead hulkumine põnevam, teisest küljest ei tea kohalikke olusid ega oska hinnata võimalikke tüssamise võimalusi. Mehhiko pole nimelt kõige turvalisem maa, ehkki meie poolt külastatavas piirkonnas pole probleeme olnud. Suure tõenäosusega on igasugu ohuvärk kõvasti massimeedia poolt ülevõimendatud aga las olla, kaasa ja sugulaste rahustamiseks teeme ametliku ekskursi. Ägedatest ettevõtmistest enne ei kirjuta kui tehtud 😜 Nüüd lasen silma momendiks looja enne kui maandume.