Miski pole igavene

Klaaskruusis pole kohv pooltki nii maitsev

Sihukesele tõdemusele jõudsin kööki kukkumise klirina peale kohale rutates. Klirin on vale sõna, sest savist kruusi põrandale kukkumise ja purunemise heli kirjeldamiseks tuleks eesti keelde ilmselt uus sõna välja mõelda. Kaasa oli piimakohvi tegemise käigus mu lemmik kohvikruusi maha pillanud. Tee ja kohvi joomiseks ette nähtud erisuguseid anumaid on meil liialdamata vist saja ringis. Ma ausalt öeldes ei saa aru, miks nii palju. Aja jooksul saadud nii kerge vaevaga kingituste kui ka naiste ostuimpulsside tõttu (oi kui nunnu). Peaks sortima ja suurema osa taaskasutuskeskusse viima. Tegelikus kasutuses on ju maksimalselt kümne ringis, külaliste puhul ehk mõni veel, kõik ülejäänud võtavad vaid mõttetult ruumi kapis. Minu kruus on nostalgiline ja personaalne, sest käsitsi valmistatud eesti naabrinaise poolt, kes kinkis tolle kui kolis teise kohta. Tegu inimesega, keda julgeks üheks paremaks sõbraks pidada. Ega muud üle jää, pean paluma tal uue kruusi valmistada ;) Armsa lapilise kruusi näol oli pidevalt tükike eesti kodu ja sõpru silme ees. Pisem laps lubas ära parandada, tema pidevalt liimivat katki läinud portselanhambaid kokku. No näis kuidas õnnestub, erilist lootust ei hellita.

Kutsik kaasa Iitala kruusist kakaopõhjast matti võtmas

Kruusi teema jätkuna meenub, kuidas lõhkusin Eestis olles kaasa soome sõbranna poolt kingitud Iitala kohvikruusi. Pika otsimise peale leidsin samasuguse endisest kaubamajast. Ostsin asemele vaatamata hingehinnale, mida selle eest küsiti. Kutsikas on meil sihuke lontrus, kes kasutab iga momenti kui tähelepanu korraks langeb. Miskit söödavat ei maksa tema nina ulatusse jätta, kaob jäljetult nagu oleks musta auku kukkunud. Esialgu kippusin oma mälus kahtlema kui köögist diivanilaua juurde tagasi tulles avastasin, et viie õunaviilu asemel ainult kaks alles või kooritud mandariin kadunud. Võikut või küpsist ei jätnud kunagi koerte keeleulatusse, aga puuviljade puhul polnud eriti valvas kuni ükspäev kuulsin suures toas kummalist lurinat. Üle ukse kiigates avastasin kutsika laual taldrikust lillkapsast kerre vohmimas.

Kõigi maade proletaarlased - ühinege!!!

Streigirindel muutuseta. Firma tegi super hea pakkumise töövaidluse lahendamiseks, paraku  ametiühingu genossed leidsid, et nii lihtsalt ei saa ikka kokkuleppele minna. Hirmkallistes hotellides tahaks võimalusel lihtliikmete raha eest jõuludeni lebotada. Kuradid isegi hääletusele ei pannud pakkumist, küllap teadsid, et enamus töötajaist oleks heaks kiitnud. Kokkuvõttes kardetavasti lõppeb asi kohtuotsusega tööle saatmisega kusjuures palju viletsamatel tingimustel kui need mis pakuti. Streikimise päevade eest palka ei saa, mistõttu osa rahvast õige murelikuks läinud. Maja ja autolaenud vajavad maksmist, laste koolid või hoiud priskelt pappi, lisaks tahaks nagu süüa ka osta. Meil õnneks saabunud staadium, kus pole muret ei laenude ega lastega. Suurema plika kasvatusse ja koolitusse tehtud investeering on hakanud kopsakaid protsente teenima. Kolmapäeval sõitsin hommikul tööle lootuses, et streik lõppeb, Tutkit, viisakuse pärast tuterdasin tunnikese tünni tehtud lõkke juures käsi soojendades. Esimest korda elus olin personaalselt streikijatega pundis. Natu sitt maitse jäi suhu, sest tüübid on lollid kui lauajalad, objektiivselt tegu lauajalgade solvamisega. Nalja sai kui üks venelasest töötaja kohale ilmus, uurimaks miks me ometi streigime ja tööle ei lähe. Ma kohe mõnuga nautisin tüübi mahlakat sõimu ja võrdlusi, olles vist ainus, kes suutis kogu tekstist aru saada. Viisakaimaks lauseks oli: "Stalini ajal oleks teiesuguseid pederastidest emakeppijaid tsoonis pärakatampoonina kasutatud" 😁