Pühapäevane matk

Käisime jälle Hilton Falls looduspargis. Seekord tulid kaasa laste lapsepõlvesõbrad, koeri ei hakanud võtma kartes et liiga mudane. Paar päeva oli sadanud ehkki hommik ilus ja päikseline. Tahtsime jalutada ja ronida läbi kogu klindi selle osa altpoolt, eelmine kord matkasime ülemist

serva pidi. Kaheteistkümneks kohale ja teele. Rajad olid üllatavalt kuivad, oleks küll võinud koerad kaasa võtta. Eks paepealne on hea drenaazhiga ja vesi vajub siva läbi pinnase minema. Peale paarikildist matka jõudsime endise karjääri juurde, mille veetase oluliselt madalam kui suvel. Veekogu äärt mööda liikusime klindi alla. Vahepeal tuli üks väikese kosega jõeke ületada, polnud probleemi, sest juba enne karjääri suubumist oli enamus veest kivide vahele kadunud.

Kosest sai mitme nurga pealt pilti. Suur jändrik puu otse joa jalamil oli kole ahvatlev, paraku otsaronimine siiski suht keeruline. Üles ehk veel kuidagi karu moodi punniks aga hiljem allatulek väga raske - jäi ronimata.

Klindipealne mets

Paekalda all liikumine osutus eeldatavast oluliselt vaevalisemaks, paistab et inimesed ega isegi metsloomad siin üldse ei käi. Rajal pidime iseseisvalt võsast või üle kivimürakate läbi murdma. Põnevaid pinnavorme koobaste ja suurte kaljupragude näol oli igal sammul. Üks rohkem liigendatud klindialuseid, mida siinkandis tean. Kaljupind piisavalt nukkiderohke, et ahvatles ronima. Kõrgele ei tikkunud kuna kohati kattis libe sammal kaljut ja siin-seal kivi suht pude, ei tahtnud riskida.

Koopa sissepääs

Ühe suure esialgu kinnise kaljuprao lõpust paistis valgust. Tütar ei saanud kuidagi seda võimalust kasutamata jätta ja roniski prao lõpuni ning puges maapinnale avanevast august välja. Mitmes kohas olid põnevad eendid, mida pidi sai poole kalda kõrgusel paarkümmend meetrit ronida enne kui lõppes ja pidi kas alla laskuma või üles ronima.

Mina koopas, taamal väljapääs

Tänu raja puudumisele kulges klindialune matk aeglases tempos, pidevalt tuli lisaks läbipääsetavate kohtade otsimisele võidelda siinse teravaokkalise nuhtluse, põldmarja vartega. Sääred olid kõigil kriibitud selleks ajaks kui eelmisest korrast tuttava viimase suure praoni saime. Ilm oli küll külmaks keeranud aga tänu pidevale liikumisele jahe ei hakanud. Jällekord lahe pühapäevane hulkumine. Kodus ootas meid noorema tütre valmistatud kuum tee ning rullbiskviit.