Talvekummid ja Oti hooaeg.

Tütar punnib ratta mutrit lahti

Mina pole kunagi talvekumme kasutanud aga kaasa pealekäimisel otsustasin tütrele abiks olla nende väljaotsimisel. Talvekummid oma mustriga ja pehmema seguga aitavad kuigi palju lumisel ja lörtsisel teel püsimisega. Paksu lörtsikihi või kiilasjää korral pole ka neist abi, lihtsalt peab ettevaatlikumalt sõitma. Naastrehve, mis jää peal pidamist pakuksid, ei tohi meil kasutada. Teaduslikku uurimist pole ma teinud aga kardan, et talvekummid tekitavad sama palju probleeme kui lahendavad. Kogenematutel juhtidel tekib eksiarvamus, et talvekummidega võib lumega sõita samamoodi kui kuiva asfaldiga suvel, tulemuseks muidugi rattad taeva poole maanteekraavis massin.

Natukese uurimisega sai selgeks, et tuliuued saab nii viie soti kuni tonni eest, pealepaneku ja tasakaalustamise eest lao veel sada juurde. Valuveljed oleks vähemalt viissada nelja eest, terasveljed saaks ehk kahesajaga. Suurust ja tüüpi valides selgus, et auto uksele pandud klepsule vastavaid Canadas ei pakuta, Jaapanist neid tellima ka ei hakka. Kohapealsed asjapulgad soovitasid 185-205 laiusi 16 või 17 tolliseid rehve. Suvekummid ongi 205/16, samadele velgedele sobiks samasuured, laiuse poolest annaks veits mängida aga mitte palju. Arvestades, kaks korda aastas kummide vahetusega tuleb paari aastaga lisavelgede hind tasa. Koos velgedega kummide puhul suht lihtne kodus ise rattad vahetada.

Uued talverehvid ja veljed ootavad seina ääres

Sai parasjagu googeldatud ja päris head pakkumised leitud. Paraku on hooaja algus ning miskit supersoodsat pole. Kasutatud velgesid otsides nägin paari pakkumist, kus kummid tulid kaasa. Üks tõeliselt hea oli selleks ajaks ostetud kui helistasin, teine aga juhtus asuma 200km Torontost eemal. Just tolles väikelinnas, kus meie karate turniir paari päeva pärast. Helistasin, uurisin mis seisus ja mis tüüpi kraamiga tegu. Alumiinium veljed, kummid ostetud eelmine veebruar ja väidetavalt vähe sõitnud, rattad äsja tasakaalustatud. Kauplesin veidi ning leppisime kokku, et tütar astub peale turniiri läbi ja ostab ära kui jääb rahule sellega mis näeb. 500 CAD eest korralikud alumiiniumveljed ja vähesõitnud tasakaalustatud kummid on päris hea pakkumine, pealegi saaks asja ühe hoobiga joonde.

Seekord ei saanud karate võistlustele minna, muidu oleks ise vaadanud ja ehk veelgi hinda kaubelnud. Plika võttis ühe autofännist karate sõbra kaasa, kes aitas rattaid hinnata. Kuue ajal helistas, et ostis ära, kõik olevat tundunud korras olevat. Müüjaks hollandi päritolu endine Lõuna-Aafrika pollar, kes mustade hirmuvalitsuse eest Canadasse pages. Väitis, et valgeid ta põhimõtteliselt lohku ei tõmba, olevat mu aktsendist nahavärvi ära aimanud 😲 Nagu näha on lapsepõlve eelarvamusi raske muuta ja vahel tuleb heledam nahavärv isegi kasuks 😜 Kodus pilku peale visates tundus komplekt tipp-topp. Järgmine päev lasin tütrel ise peale panna, lõppude-lõpuks tema auto. Plika googeldas kuidas asi käib, omaette nohisesin: ennevanasti pidime ilma telefonita suutma sihukese asja välja mõelda.

Ausalt öeldes tekkis mure, et tänapäeva noorus tundub pealevaadates küll kole nutikas, aga see kipub suures osas põhinema justnimelt nutiriistadel, ehk siis ülilihtsal infole ligipääsul. Oma peaga abivahenditeta probleemide lahendamine on unarusse jäämas. Pidin selgitama sellist olulist nüanssi, et kummimustri alusel tuleb vaadata ratta pöörlemise suunda. Tütrel oli kas kahe silma vahele jäänud või tolles konkreetses google õpetuses puudus sootuks. Paari mutrit, millele plika kaal peale ei hakanud, aitasin lahti väänata ja kui rattad all vajutasin oma raskusega veits juurde. Tungrauaga sai ta kenasti hakkama, aga rataste ette ja taha kivide paigutamist pidin meelde tuletama. Isegi rõhk kummides tundus piisav olevat. Igaks juhuks käib tütar hiljem üle kontrollimas, sellega saab ise hakkama. Pealelõunal sõitsime IKEA'sse lõunasöögile, kontrollides samas kuidas rattad tunduvad. Täitsa normaalsed, linna kiirusel ei kostnud isegi erilist müra, mida jäme muster kipub produtseerima.

Otseülekanne: Momendil on Ott veel tee peal

Laupäeva öö ja pühapäev jälgisin Oti sõitu, osaliselt telekast (arvutist) otseülekandes. Nii äge kuulata eestikeelset kaardilugemist, väljasõidu momenti koos eeldatavate mahlaste kommentaaridega siiski üle ei kantud. Kahjuks põrutas mees eelviimasel katsel eriti mudasel lõigul võssa ja lõhkus masina. Meistritiitlit see apsakas ei otsustanud, sest Ogieril piisas niikuinii lihtsalt finishisse veeremisest, et maailmameistriks tulla. Tänak riskis õhkõrna tiitlivõimaluse nimel, teiselt kohalt kolmandaks langemine polnud eriliseks löögiks. Tipptasemel tähendab vaid esikoht. Hooaja kokkuvõttes oli Tänak ilmselgelt kõige kiirem. Paraku ainult kiirusest ei piisa, Tehnika peab vastu pidama ja õnne peab ka olema. Järgmine aasta ehk läheb paremini, Toyotal on kogemusi rohkem, masin niikuinii väga hea. Samas kõik tugevad konkurendid jätkavad, lihtne ei saa kellelgi olema. Kes tahab maailmameistriks tulla peab juba praegu hakkama õnnejumalale ohvreid tooma 😜